Onu Freudi unenägu. Дарья Донцова

laususin kiiresti, jälgides Fjodorit, kes puges autosse. „Roggy, ma ei tea, kas ravilas võib looma pidada. Sellistes kohtades tavaliselt ei rõõmustata neljajalgsete klientide üle. Lama vaikselt, ma viin su salaja oma tuppa, seal mõtleme midagi välja. Oo! Üks hea mõte ongi mul juba tulnud.“

      „Võtke, palun,“ lausus Fjodor mulle plastpudelit ulatades, „see on kohalikus allikast, ravitoimeline.“

      Jõin janu täis, seadsin end tagaistmele mugavasti istuma ja sädistasin rõõmsalt:

      „Pidage ikkagi kinni mobiilioperaatori kontori juures. Ma mõtlesin välja: võin helistada teisele sõbrannale, kelle number on mul peas.“

      „Pole probleemi.“ Sohver noogutas. „Võtke pleed, see on teie kõrval istmel. Ma ei salli külmaõhuseadet, paotan parem akna, kardan, et tõmbetuul teeb teile liiga.“

      Mässisin end pleedi sisse ja haigutasin, olin ootamatult uniseks jäänud. Rongis oli mugav ase, kuid kupees miski kriuksus, läbi kardinate paistis laternate valgus, öösiti ärkasin ma ühtelugu ja nii ma ei saanudki nagu kord ja kohus välja magada.

      „Darja,“ kõlas päris kõrva juures kare hääl.

      Võpatasin ja avasin silmad. Auto seisis, uks oli lahti, Fjodor oli pakiruumist mu kohvri juba välja tõstnud ja ütles valjusti:

      „Oleme kohal. Ronige välja!“

      Hakkasin veovankrist välja ronima, hoides põrsaga kotti käes.

      „Andke andeks, jäin magama. Mis kell on?“

      „Üksteist,“ vastas sohver ja täpsustas, „õhtul.“

      Oleksin käekoti peaaegu maha pillanud.

      „Te ei eksinud? Me sõitsime kolm tundi?!“

      Fjodor osutas käega eemal paistvale tumedale majale.

      „Teie lähete sinna.“

      Siis istus ta rooli ja sõitis kiiresti ära. Jäin üksi, avasin koti, asetasin selle maha ja laususin:

      „Roggy, toll on läinud, politseid pole.“

      Kääbussiga ronis kotist välja.

      „Lase käia, kullake, piss-piss,“ palusin ma. „Siis sirutad jalgu ja poed taas peitu. Pean sind salaja ravilasse viima, pärast vaatame, mis edasi saab. Hajameelne Dašake jättis oma mobiiltelefoni kupeesse, kuid San Valentinos on telefon kindlasti olemas ja Maša number on mul meeles. Arvan, et homme sa näed oma vastutustundetut perenaist.“

      Ootasin, kuni põrsas sai natuke ringi joosta, siis kamandasin:

      „Politsei. Toll. Sure.“

      Pakkisin kaaslase kotti ja hakkasin astuma, püüdes kohvrit enese järel tirida. Kuid kohvri rattad keeldusid killustikul veeremast. Tuli kohver üles tõsta ja seda käe otsas tassida.

      Suurivaevu jõudsin majani, astusin halli ja... mul jäi suu imestusest ammuli. Taevane arm! Sellist ilu ei ole isegi mõisas, mis kuulub minu eksabikaasale, Venemaa metsiku kapitalismi ajastul kanamunadega kaubeldes hiigelraha teinud Maks Poljanskile. Hiljem innustus Maks tele- ja filmivõtetest, nüüd on ta tohutu tootmisettevõtte omanik, toodab seriaale, täispikki filme ja on saanud veel rikkamaks. Tõsi, munadega kaupleb ta seniajani, munad on tal nagu esimene armastus – unustamatud. Saanud kokku määratu varanduse, ehitas Maks eramu, mille pindala on paar kilomeetrit. Ma käin vahel Poljanskil külas, kuid ikka veel, ehkki maja on juba ligi kümme aastat vana, pole ma õppinud selle geograafias orienteeruma. Maks on alati armastanud kõike eredat, läikivat, hiigelsuurt, tähelepanu köitvat, seepärast on tema tubades kõikjal kullatud skulptuurid, laest ripuvad alla rohkete kristallripatsitega pronkslühtrid, aknad on kaunistatud brokaatkardinatega ja pärlmutriga inkrusteeritud parketil on ehtsad Turkmeenia käsitöövaibad. Lauanõud ja lusikad-noad-kahvlid on interjööriga kooskõlas, vannitoa veekraanid on kujundatud kui kuldsed lõvid. Kord, kui ma käsi pesin, kukkus ühel loomadekuningal silm peast välja. Korjasin selle üles ja ulatasin peremehele, sõnades:

      „Palu see pliiklaasist kivike paika kleepida, muidu läheb kaduma.“

      Maks muigas.

      „Daša, ma ei salli imitatsioone silmaotsaski. See on briljant, nähtavasti viletsake, kui sa ta klaasitükiga segi ajasid.“

      Kuid interjöör, mida ma nüüd silmitsesin, võis isegi Poljanskis esile kutsuda vaikse kadeduse.

      4. PEATÜKK

      Kullatud käsipuudega lai lumivalge marmortrepp sai alguse halli keskelt. Selle jalamil seisid kaks skulptuuri, mis kujutasid neegripoisse, pika varrega sulglehvikud käes. Laest rippus alla seadeldis, mis meenutas torti, mida serveeritakse enne seda, kui õnnelik ja väga jõukas noorpaar hakkab pulmareisile sõitma. Seintel rippusid pompoossetes raamides pildid, ma ei tundnud neist hiigelsuurtest maalidest kumbagi. Kuid nende autor ilmselt ei olnud tänapäeva kunstnik.

      Kui olin lakanud interjööri uurimast, jäin hämmeldunult keset halli tammuma. Kus on vastuvõtulaud? Ehk püütakse siin luua külalistele kodust miljööd ja seepärast sissepääsu juures ei olegi letti, mille taga peaks naeratama portjee? Kuid siis peaks ju kohale jooksma administraator, toaneitsi või, halvemal juhul, jooksupoiss, kes tassib saabuja pagasi tema tuppa.

      Kuskilt kõrvalt kostsid lohisevad sammud ja nähtavale ilmus kortsus dressis vanamehenäss.

      „Tere õhtust!“ kähistas ta. „Olete õige hilja kohale jõudnud. Õhtusöögist jäite ilma. Olete näljas hommikusöögini.“

      „Ärge muretsege,“ vastasin naeratades. „Mul on veidike toitu kaasas.“

      „Oma toiduga siia tulla ei tohi,“ kõlas läbilõikav tiiskant.

      Pöördusin hääle poole ja nägin väga kõhna neidu.

      „Meil on ranged reeglid,“ teatas ta, „toitu tuppa viia ei tohi.“

      „Lika, mine magama,“ kähistas vanataat, „sa pead tõusma enne kukke ja koitu, ma saadan daami tema ruumi.“

      „Mis kuradi pärast sa, Garri, välja ronisid?“ tegi piiga kurja häält. „Mis sa tikud ligi? Kobi oma urgu ja istu vaikselt!“

      Vanamehel hakkasid käed silmanähtavalt värisema.

      „Noh... kui sa ei taha,“ pomises ta. „Ma otsustasin aidata...“

      „Tuleme toime ka äbariketa,“ kähvas Lika. „Tulge, Darja, teie magamistuba on katusekorrusel. Lifti ei ole.“

      Piiga hakkas trepist üles minema, kuid nähes, et ma ei kiirusta talle järgnema, küsis:

      „Mida te ootate?“

      „Teenistujat, kes mu pagasi tuppa viib,“ selgitasin.

      Lika ajas silmad pärani.

      „Kohver on raske?“

      „Mitte väga,“ pomisesin.

      „Arvate, et mina peaksin seda tarima?“ Administraator mossitas.

      „Kas siin mehi ei olegi?“ imestasin ma.

      „Kohe hüüan Garri siia,“ elavnes Lika. „Kuid tal on käed nõrgad, ta pillab sada korda kohvri maha. Veel on meil tööl Pavel, kuid ta magab, tund on ju hiline. Kui te ei saa oma reisikraami sisse tassida, ajan Paveli üles. Oodake siin nii umbes nelikümmend minutit, see mees kiiremini üles ei ärka.“

      Haarasin kohvri käe otsa.

      „Tulen ise toime.“

      Lika pööritas silmi ja jooksis trepist üles, jättes astmeid vahele. Lonkisin tema järel, mõistes, et esmaklassiliseks ei saa teenindamist siin ravilas mitte kuidagi nimetada. Ilmselt osutub ka toit jälgiks.

      Luksuslik trepp tegi järsu pöörde ja hetkega oli kogu ilu kadunud. Marmori asemel kattis astmeid tavaline odav plaat, kullatud käsipuud muutusid