Onu Freudi unenägu. Дарья Донцова

end sisse. Hommikusöök on kell seitse.“

      „Mis kell?“ küsisin jahmunult.

      „Kell kuus viiskümmend peab istuma lauas,“ kähvas administraator. „See on Boriss Valentinovitši käsk. Riided on kapis. Võite selga panna ükskõik millise komplekti, kuid te meeldisite mulle, ei hakanud pagasi pärast kapriisitsema, seepärast annan nõu: peremehele meeldivad kleidiga naisterahvad.“

      „Riided on kapis?“ kordasin ma. „Andke andeks, ma ei mõista. Peab kroonu riided selga panema?“

      Lika kõverdas näo grimassiks.

      „Homme boss seletab teile, kuid üht-teist teen ma teatavaks nüüd. Majas ei tohi kasutada telefoni, televiisorit, raadiovastuvõtjat, internetti. Meil polegi loetletust midagi. Kui te tõite kaasa süle- või tahvelarvuti, mobiiltelefoni, siis siin on need lihtsalt metallitükid, kuid sellegipoolest tuleb need ära anda. Ja tuleb kanda vormiriietust.“

      Arvasin, et kuulsin valesti.

      „Vormiriietust? Ravilas?“

      „Ma lähen parem magama.“ Lika haigutas. „Oi, peaaegu oleksin unustanud! Kuum vesi lülitatakse sisse alates kella kuuest kolmekümneks minutiks.“

      Ma ei uskunud oma kõrvu.

      „Kas päeval ei saagi end pesta?“

      „Milleks?“ Administraator kehitas õlgu. „Näete ust koridori lõpus? Seal on kemps ja dušš.“

      „Kas toas sanitaarsõlme ei olegi?“ Olin jahmunud.

      „Mis pagana pärast seda vaja oleks?“ Lika kehitas õlgu. „Kuulge, mul on homme ees raske päev, tahaksin puhata. Boriss Valentinovitš Epohhov, meie peremees, selgitab teile hommikulauas siinset korda.“

      Unustanud head ööd öelda, jooksis piiga minema. Lükkasin ukse lahti, kobasin lülitit ja vajutasin tule põlema.

      Lae all süttis üksildane, kuplita hägune elektripirn, mis valgustas vaevalt kümne ruutmeetri suurust haleda mööbliga ruumi. Paremal pool oli kitsas, nikeldatud otstega voodi, selle kõrval seisis kulunud välimusega öökapp. Vastasseina kaunistasid mõned naelad, mille küljes rippusid traadist riidepuud – kui keegi on andnud oma riideid keemilisse puhastusse, siis saab ta aru, mida ma silmas pean. Ühel riidepuul rippus vormitu hõlst. Katsusin seda, tundsin näpu all libedat sünteetilist materjali, mis oli jäik nagu present. Peale kotitaolise kleidi pakuti veel Musta mere laiusi pükse ja miskit tuunikataolist, ikka samast kangast. Külmema ilma jaoks oli kampsun, mis oli kootud vist pakkimisnöörist. Põrandal seisid puukotad. Rohkem polnud ruumis midagi peale ümmarguse pööninguakna. Otsustasin istuda voodile, astusin kaks sammu ja lõin pea ära vastu tugevasti kaldus lage. Lagipead hõõrudes vajusin madratsile, lasksin Roggy kotist välja ja pomisesin:

      „Toll on läinud, politseid ei ole!“

      Põrsas kargas püsti ja tormas mind suudlema, mina aga jätkasin:

      „Mašat ma praegu telefonitsi kätte ei saa, kuid polegi viga, leian homme telefoni. Hommikul viin su kotiga aeda, ma pole kindel, et selles kummalises asutuses osutud sa oodatud külaliseks. Kohe annan sulle juua, õhtustame küpsiste jääkide ja banaaniga – ning magama. Hommikul vaatame, kuidas siin need asjad käivad. Olen maksnud siin elamise eest üsna korraliku raha, mulle lubati luksustuba, kuid vaevalt saab seda kuuti siin selleks nimetada. Tahaksin esitada valitsejale mõned küsimused. Ehkki võib ju olla, et ma pole piisavalt tähelepanelikult uurinud ravila internetilehte ega aru saanud, et siin tegeldakse šokirehabilitatsiooniga. Viimasel ajal on läinud moodi paigutada kliendid elama sahvritesse, keldritesse, panna nad kartuleid koorima, koridore tolmuimejaga kasima. Arvatakse, et hästi kindlustatud inimene, sattudes karmidesse tingimustesse, jäädes ilma kohvist ja kohevast sarvesaiast, mida toatüdruk voodisse toob, spaateenustest, õhtustest sümfooniakontsertidest ja spargliga pärlkanarinnast õhtusöögiks, pääseb otsekohe depressioonisügavikust, raputab ennast ja järsku tervenebki. Üks mu tuttav veetis kaks nädalat kuurordis, kus anti üks kord päevas süüa nõgeselehti, ei lülitatud sisse kütet, ei antud kuuma vett ja personal käitus külalistega ennastunustavalt matslikult. Te ei usuks, kuid Katja tuli Moskvasse tagasi täielikus vaimustuses ja kinnitas kõigile:

      „Inimesed, ma vaatan nüüd elule sootuks teisiti!“

      Ta sai aru, et on õnnelik.

      Kuid mina pole ju nende seast, kes ei suuda meeleolu muutustega toime tulla, mul on probleem veresoontega. Vaevalt on pärast raskekujulist grippi kasulik puhata „šokiravilas“.

      Pole viga, homme jõuan kõiges selgusele.

      Heitsin jäigale madratsile, Roger sättis end nohisedes minu rinnale. Embasin kääbussiga ja surusin ta enda vastu. Kui oled sattunud ebameeldivustesse, on meeldiv tunnetada, et kõrval on sõber, isegi kui see sõber on kõigest põrsas.

      „Äratus!“ lõugas meeshääl.

      Tõusin voodis istuma, püüdes taibata, kus ma olen. Uks paiskus lahti, nähtavale ilmus paks onkel ilmatu laiades pükstes ja särgis, mis meenutas tekikotti.

      „Kes sina oled?“ küsis ta.

      „Daša,“ vastasin mina.

      „Sinu magamistoast sitemat ei saa olla,“ teatas tundmatu ja kadus.

      Kargasin voodist välja, tahtsin ukse lukku keerata ja nägin, et uksel polnud lukuauku ega riivi, ust polnud võimalik kinni lüüa, sai ainult koomale lükata.

      Täiesti nõutuna astusin akna juurde ja avasin selle, ruumi hoovas joovastavalt värske õhk. Pistsin pea välja, lootes näha San Valentino linnavaadet või naabermajade katuseid, kuid silme ees laius mets. Ravila asus kolkas, läheduses ei paistnud ainsatki elumaja.

      Haarasin voodikorjul rippuva tillukese kortsus käteräti, läksin sanitaarsõlme otsima ja leidsin tillukese kraanikausiga seebikarbisuuruse sahvri. Uskuge, isegi hamstril oleks siin keeruline hambaid pesta. Laest rippus alla roostes dušipihusti, põrandal selle all lebas väike musta värvi kummist vaip, millele poleks tahtnud astuda ei paljajalu ega isegi saabastega. Keerasin kraani lahti, sealt nirises peenike juga külma vett. Dušš mörises nördinult. Sain kuidagiviisi pestud, läksin tuppa tagasi ning ignoreerides mulle tundmatu Boriss Valentinovitši jultunud käsku tulla hommikust sööma kohutavas riietuses, läksin söögituba otsima, seljas mu oma T-särk ja jalas teksased.

      5. PEATÜKK

      Kui söögituppa sisenesin, istus seal mitu inimest. See, kes istus laua otsas, tõstis pea.

      „Darja Vassiljeva?“

      „Jah,“ vastasin kuivalt. „Ja teie, kui ma ei eksi, olete Boriss?“

      „Minu nimi on Boriss Valentinovitš Epohhov,“ esitles end peremees.

      „Ja minu nimi on Darja Ivanovna,“ vastasin talle samal toonil. „Loodan pärast hommikusööki vestelda teiega minu toa teemal.“

      „See ei meeldi teile?“ küsis Boriss miskipärast rõõmsalt. „See on hea!“

      Avasin suu, et ravila omanikule väärikalt vastata, kuid siis roomas söögituppa vanake Garri, lohistades mööda põrandat liiga suuri saapaid.

      „Jälle sisse maganud?“ küsis Epohhov nördinult.

      „Palun vabandust!“ lalises vanake vaevukuuldavalt. „Äratuskell on vana, läks katki.“

      „Istu ja ole vait!“ kähmas peremees ja vaatas siis minu poole. „Seal on sinu tool.“

      Pöörasin vaikides ümber ja suundusin ukse poole.

      „Hei! Kuhu nüüd?“ karjus mees mulle selga.

      „Koju,“ selgitasin ma. „Selgus, et San Valentino pole üldse see koht, kus ma tahan veeta kaks nädalat.“

      Ravila omanik hirnus naerda.

      „Siit