Onu Freudi unenägu. Дарья Донцова

väga austatud Darja Ivanovna, ja ülejäänud järgnege meile, arvan, et kõigil on huvitav ja kasulik heita pilk maastikule. On aeg noorsõduri kursus läbi teha.“

      Peremees haaras laual lebava teleripuldi ja vajutas nuppu. Üks peegelpaneel parempoolsel seinal liikus vaikselt kõrvale. Avanes kitsas galerii.

      „Vau!“ hüüdis sümpaatne lüheldast kasvu kahvatu noormees. „Salakäik! Vinge.“

      „Jah, Vadim Guskov,“ lausus Boriss, „sulle see meeldib. Daamid, olge ettevaatlikud, te võite murda oma kaunid jalakesed. Näete keerdtreppi? See viib Kannatlikkuse torni, kust avaneb ümbrusele parim vaade. Hoidke käsipuust kinni, kullakesed!“

      Äkki hakkas mul hirm. Mis põhjusel see mats on äkki läägelt armastusväärseks muutunud? Huvitav, kui vana ta on? Ta on kõhn, isegi kurnatud, silmaalused sinised, juuksed hallid... Paistab, et armas peremees on kuuskümmend täis saanud. Ehkki... Kõhnal inimesel on ikka palju kortse, aga tumedad ringid silmade all võivad tekkida mingist haigusest. Selg pole Epohhovil kühmus, ta kõnnib sirgelt ja kiire sammuga... Ei, ta on neljakümne viiene, ta lihtsalt näeb halb välja. Või ei ole? Nähtavasti on Epohhov viiekümnene.

      „Tulgem, astugem edasi!“ jorises samal ajal Epohhov pooleldi lauldes. „Hingame värsket õhku, õhk on siin imeline. Nüüd vasakule. Hopp! Kuidas mulje on, Darja Ivanovna? Miks te vaikseks jäite?“

      Ma ei vastanud kohe, sest mul oli hing kinni. Seisin ümmargusel balustraadil ja ümberringi kõrgusid lõputud metsaga kaetud mäed. Puud ei katnud mägesid tipuni, mäeaheliku ülaosa oli kaljune ja kadus pilvedesse.

      „Milline ilu!“ hüüdis Epohhov ja lõi käed laiali. „Asume riigis, mille nime te teadma ei pea. Ja nüüd lühike ajalooline õiend. Tuhande kahesaja neljakümne viiendal aastal abiellus keegi krahv lihtsast soost naisega. Et lugu oleks lihtsamalt tajutav, nimetan aristokraati... ee...“

      „Athoseks,“ pakkus vanake.

      „Imeline.“ Ravila omanik noogutas.

      „Ja naise nimi oli Fjokla,“ ütles tumedajuukseline paksuke.

      „Rita Barkova, braavo, suurepärane nimi talunaise jaoks,“ kiitis Epohhov pakkumise heaks. „Amanda või Chantal poleks üldse sobinud. Targad inimesed olid Athosele öelnud: ära abiellu talunaisega. Jah, noorik on tore, voodis kuum, kuid voodist tuleb varem või hiljem välja ronida. Millest sa harimatu piigaga vestlema hakkad? Fjoklat pole õpetatud suure rahaga ümber käima, hakkab mehe varandust ohjeldamatult maha laristama. Seltskonda teda kaasa võtta ei saa, tal puudub sarm, aristokraatlikkus, kuidas sa hobust ka ehiks, õrna hirve sa temast iialgi ei tee. Teie pereelu leiab kehva lõpu.

      Kuid Athos oli kangekaelne, laskis end Fjoklaga laulatada ja oli mõnda aega õnnelik. Siis kihutas ta pealinna asju ajama ja jättis noore proua omapäi. Ei pea vist mainima, et tol ajal televiisorit ei olnud, tahvelarvutit ja mobiiltelefoni samuti, fitness polnud veel välja mõeldud, spaasalongid samuti mitte ja poodlemas naised ei käinud. Mis meelelahutused naissoole üle jäid? Lapsi sünnitada! Aga Fjoklal oli Athos ära sõitnud!!! Kesalesk nukrutses, kurvastas, vaevles igavuse käes ja otsustas lohutada oma loomust aednikuga.

      Krahv tuli kolme aasta pärast tagasi, aga naisel on kaks titte kodus ja kõht punnis ees. Piinlik olukord!

      Athos pani sohilapsed kloostrisse, truudusetu naise keldrisse luku taha ja ehitas mägedesse tema jaoks lossi, mida rahvasuus hakati kutsuma Hundilõugadeks.“

      Boriss osutas käega vasakule.

      „Kui eemalt lossi vaadata, meenutab see irvakil lõugadega kiskjakoonu. Kui ehitis valmis sai, asusid Athos koos Fjoklaga ja hulga teenijatega sinna elama. Ja siis juhtus kõige põnevam. Krahv sulges naise lossi ühte poolde, ise seadis end sisse teisel ja teatas truudusemurdjale: „Ela vaikselt, palveta! Ära püüa põgeneda, see ei õnnestu. Mäed on ligipääsmatud, metsas elavad metsloomad. Teeradadel on kõikjal püünised.“

      Peremees ristas käed rinnal.

      „Pärast Fjokla ja Athose surma seisis loss mahajäetuna, kuueteistkümnendal sajandil tehti sellest vangla, vangikongid olid seal mitu aastasadat, neist ei õnnestunud kordagi kellelgi põgeneda, ehkki põgenemiskatseid tehti. Näiteks, mereröövel Jack Browdy suutis kindluse väravaist välja pääseda, kuid kaugele ta minna ei saanud, karu kiskus ta tükkideks. Jah, lugupeetud härrad ja daamid, siin on karusid küllaga. Tegelikus elus pole päntjalad mingid armsad mõmmid nagu muinasjuttudes, Mašakest pirukakorvis nad kukil ei kanna. Kuid siis pandi vangimaja kinni. Teate, miks? See tunnistati liiga julmaks, arvati, et isegi mõrtsukaid on ebahumaanne pidada kiviseinte vahel. Ja see oli kauges minevikus, mil kinnipeetuid koheldi kui raipeid. Loss hakkas käima käest kätte, ta oli liiga suur, liiga palju raha kulus selle korras hoidmiseks. Omanikud vahetusid sageli, kõik nad sulgesid suure osa ruume, et kütte ja koristamise pealt kokku hoida. Hiljem, üheksateistkümnendal ja kahekümnendal sajandil püüti hoonet elumajaks kohandada, avada siin kool ja pansionaat, muuseum, välismaise saadiku residents, hotell rikastele ja kuulsatele. Ükski projekt ei toonud edu. Ning äkki ostis Hundilõuad rikas, tark, ilus, geniaalne õpetlane ja kirjanik Boriss Valentinovitš Epohhov.“

      Peremees kummardas.

      „Palun olge lahked ja armulised! Hundilõugade omanik on teie ees. Paar sõna enda kohta. Olen teadusdoktor, professor, psühholoog, kirjutan teadusartikleid, mida avaldatakse maailma kõikides riikides. Olen tark, hoiatan ette: mulle valetada on mõttetu, tajun valet kilomeetri kauguselt. Olen rajanud endise keskaegse vangla varemeile parandusasutuse, kasvatan selles ümber kurjategijaid.“

      Boriss Valentinovitš pani käed selja taha.

      „Ütlen kiitlemata, minu süsteem töötab laitmatult. Siia saabuvad äärmiselt ebameeldivad isikud, saatana lähisugulased, aga lahkuvad siit inglid. Hoolealuseid võtan ma siia seitsmeliikmeliste rühmadena, nad saabuvad siia ühel ajal, vahega mitte üle ühe päeva. Täna ilmus meie sekka Darja Ivanovna, ülejäänud saabusid juba eile. Asutusest lahkutakse eri ajal, kõik oleneb sellest, millal inimene aru pähe võtab. Mõnedel tuleb kauaks siia jääda, kuid üle kolme aasta pole keegi pidama jäänud. Kui keegi ei teadvustagi nii pika aja jooksul oma tegude ja mõtete hukatuslikkust, arvan ma ta parandamatute hulka ja jätan temaga hüvasti igaveseks. Kas esialgu on kõik selge?“

      „Ei ole!“ hüüdsin ma. „On see nali? Ostsin tuusiku ravilasse, mul on gripi järel...“

      Epohhov tõstis käe.

      „Darja! Stopp! Vaadake inimesi teie ümber, miks nad on vait?“

      „Pole aimu,“ ütlesin vihaselt. „Võib-olla neile tundub teie mäng lõbusana, kuid...“

      Epohhov puhkes naerma.

      „Oh ei! Teie saabusite rühma viimasena, teised tulid varem ja jõudsid olukorraga kohaneda.

      Eile ja üleeile oli mu kabinetis selline hüsteerikatorm! Kuid nüüd on kõik aru saanud, mis toimub, seepärast hoiavadki keelt hammaste taga. Enne, kui jätkan vestlust, tahan korrata juba öeldut: siit põgeneda pole võimalik, ärge isegi püüdke. Ühel pool on läbipääsmatu metsloomadega mets ja mäed, teisel pool on meri. Teid purevad surnuks karud, salvavad maod, keda kivisel seljandikul on hulganisti, või te upute, püüdes ujuda viiskümmend kilomeetrit kaldani. Ja kuidas te hakkate orienteeruma? Kaarti ei ole, kompassi samuti mitte. Muide, kas te oskate kompassi kasutada? Ja veel on paljudel radadel paigaldatud püünised, püünisrauad, need on suurepäraselt maskeeritud ja toimivad laitmatult. Astute, kuhu ei peaks? Klõps! Ja jalga polegi. Ning nüüd kujutage ette: ümberringi on tihnik, teil on jalalaba ära raiutud, karju nii palju, kui tahad, keegi ei kuule, aga vere lõhna peale juba hiilivad kohale näljased kiskjad-gurmaanid. Inimliha on maitsev, magus, delikatess loomakeste jaoks. Loodan, ma olen arusaadavalt selgitanud, miks plehku panemisel pole mõtet. Telefoni ega arvutit Hundilõugades ei ole. Süle- ja tahvelarvutid on teilt ära võetud, mis käib aga mobiiltelefonide kohta, siis need oskasite te ära kaotada, kui Fjodori autosse istusite.“

      Epohhov naeris.

      „Kui