Onu Freudi unenägu. Дарья Донцова

      „Sa oled juba viis korda üle neljakümne,“ ühmas Vadim. „Egiptuse staadiumist Vagankovo staadiumisse üle läinud.“

      „Vagankovo?“ imestas Ninel Pavlovna. „Mida see peaks tähendama?“

      Eemaldusin piirdest. Võib-olla ma eksin? Nähtavasti on see siiski lavastus. Julm, ebainimlik, küüniline etendus? Osalejad on väga head näitlejad, Vadim tegi püksid märjaks, naised tühjendasid magu... On ju igasuguseid kavalaid trikke. Mõni näitleja tilgutab enne kaadris nutma puhkemist silma mingit vahendit ja pisarad voolavad nagu kosk. Nähtavasti võib alla neelata tableti, mis tekitab tagurpidi peristaltika, aga Vadimil oli püksis veekott, mida oli lihtne katki rebida. Kuid inimesed ei suuda sellist vestlust pidada viis minutit pärast inimese surma. Mis aga puudutab Nadeždat...

      Keegi näpistas mu külge, ma toibusin mõtteist ja nägin enda kõrval Garrit, kes vaatas mind pärani silmi.

      Mu kõrvu ulatus Vadimi hääl:

      „Kaheksateistkümnest kahekümne viieni on naine nagu roos.“

      „Milline romantik!“ vaimustus Rita.

      „Seejärel muutub ta mahlaseks virsikuks,“ targutas lillaks värvitud juustega mees. „Kui on peetud kolmekümnes sünnipäev, muutub ta isuäratavaks õunaks, viie aasta pärast saab maadamist kuivatatud aprikoos. Pärast neljakümnendat puuviljaperiood lõpeb, vaevalt hakkab veerema viies aastakümnend, kui kaob vajadus suure seksi järele, see on Egiptuse staadium.“

      „Teie meelest on need, kes on neljakümnendat sünnipäeva tähistanud, muumiad?“ ütles Ninel Pavlovna solvunult. „Aga mind nimetasite te armastusväärselt Vagankovo staadiumiks, sest mul on aeg käes Vagankovo kalmistul hauaplats valmis vaadata?“

      „Nojah,“ kinnitas Vadim.

      „Ka teie saate kunagi vanaks,“ lubas Ninel, „siis te mõistate, kui solvav on kollanoka suust sellist juttu kuulda. Muide, noormees, te olete püksi pissinud. Noorest east hoolimata on teil nõrk kusepõis. Mina, vanamutt, pampersit ei vaja.“

      Lillapäine mees ei leidnudki, mida vastata.

      „Jätke lobisemine,“ nõudis Boriss Valentinovitš. „Leonid koristab vaateplatvormi, teised lähevad söögituppa, me pole ju veel jõudnud hommikust süüa.“

      „Hei, hei,“ – Derevjanko muutus närviliseks, – „olgu pealegi, ma koristan räpa ära, kuid ma ei pea seda tegema ju palja käega? Andke lapp.“

      „Esimesel korrusel on trepi all kõik koristamiseks vajalik,“ ütles peremees ette. „Kiirusta, Leonid, sööma peavad kõik ühel ajal.“

      „Mul on vaja ümber riietuda,“ pomises Vadim.

      „Milleks?“ küsis professor. „Istud niisama, püksid ongi varsti kuivad. Darja, kas tahad ennast pesta?“

      „Tänan, ei,“ keeldusin.

      „Sa pead käsi pesema, need on mustad. Vassiljeva, jookse ruttu tualettruumi,“ käsutas peremees.

      Vaatasin automaatselt oma puhtaid peopesi ja kuuletusin vaikides. Kõik on selge, Boriss tegutseb vastandades. Kui teil on midagi vaja, te seda ei saa ja vastupidi. Blondiin tahab ruttu riideid vahetada – trääsa ta seda saab, mul polnud kavas käsi pesta ja ma läksin WCsse.

      Vaevu jõudsin tualettruumi ja keerasin kraani lahti, kui kostis vaikne hääl:

      „Daša!“

      Tilluke seebikild kukkus mu käest kraanikaussi, ma pöörasin ümber ja nägin lävel seisvat Garrit.

      „Andke andeks,“ sosistas ta, „ma ei tahtnud teid segada, kuid praegu on mul ainus võimalus teid hoiatada: siin on kõik päriselt, see pole etendus, see on tegelikkus.“

      Vaatasin vanataati vaikides, tema aga jätkas:

      „Te ei hinda tegelikkust õigesti, te eksite fataalselt.“

      „Kas mu mõtted on mulle näkku kirjutatud?“ pomisesin.

      Garri lähenes kraanikausile.

      „Ma võiksin teie isa olla, võtke kuulda vanamehe nõu. Paljud, kes siia satuvad, arvavad, et nad on sattunud mingisse mängu, saanud lollitamise objektiks ja teised ümberringi on näitlejad. Tõsi, tavaliselt mõtlevad nii mehed, naised tunnevad kohe hirmu. Teie olete minu tütre moodi, seepärast julgesin ma seda vestlust ette võtta. Daša, te viibite vanglas, Epohhov hakkab teid ümber kasvatama, siit pole võimalik minema pääseda, ärge mitte püüdkegi. Kui te tahate veidike oma elu paremaks teha, tunnistage võimalikult kiiresti üles, mida te olete teinud, siis omandate mõningased eelised.“

      „Nadežda ei ole tapetud,“ peatasin ma Garri. „Ta on elus, eks?“

      Vanake noogutas.

      „Jah! Teie näoilmest sain ma aru, et te taipasite: Boriss Valentinovitš korraldas sõu. Kuidas te ära arvasite? Kõik teised võtsid Nadežda kukkumist puhta kullana.“

      „Pole tähtis.“ Ma lõin käega. „Milleks te mind petate, rääkides, et kõik, mis toimub, on tegelikkus?“

      Garri haaras mul käest.

      „Ei. Seda juttu rääkides riskin ma hullusti. Siin on tõepoolest vangla. Epohhov hakkab korraldama näitemänge, panema teie rühma liikmeid mitmesugustesse olukordadesse, paiskama neid tulest jäisesse vette. Sellised on tema kasvatusmeetodid. Nadeždaga korraldati tsirkuseetendus, kuid kõik toimuv on tõsi! Palun, uskuge. Ja ärge edaspidi kunagi tulge minu juurde küsimustega. Vestlen teiega avameelselt esimest ja viimast korda.“

      Garri taganes koridori ja lävel sosistas:

      „Kui te kannate Boriss Valentinovitšile ette, et me kohtusime, saate viiskümmend plusspunkti, aga mind...“

      Vanake lõi käega ja kadus.

      8. PEATÜKK

      „Paistab, et sa oled koos kätega ka jalgu pesnud,“ märkis Boriss, kui ma söögituppa tagasi jõudsin. „Meil tuli üsna kaua prouat oodata. Seltskond on koos, võib hakata hommikusööki jagama.“

      Esimesena sai Lika käest taldriku Ninel.

      „Viinerid makaronidega!“ Ta krimpsutas nina. „Ja veel oliividega!“

      „Super!“ Vadim hõõrus käsi kokku. „Kui teile ei meeldi, võin teie portsjoni ära süüa. Millega te rahul ei ole? Pasta on suurepärane asi! Ma lausa jumaldan oliive!“

      „Noormees, ma olen veendunud taimetoitlane,“ teatas elatanud daam uhkelt. „Minu jaoks pole mõeldav süüa süütult tapetud looma surnukeha. Ta piinles, nuttis, palus, et teda ei puututaks.“

      „Kuid siga on ju nii-kui-nii tapetud,“ ühmas Vladimir, „miks peaks laskma heal kraamil raisku minna. Ja mille poolest spagetid teile ei sobi? Need ju pole keedupotis ahastanud?“

      „Nad näevad vastikud välja.“ Vanamutt väristas õlgu. „Nad on nagu ussid.“

      Jutuajamise katkestas Lika, kes asetas kolksti lillapäise mehe ette taldriku rohelise massiga.

      „Mis kuramuse plöga see on?“ küsis moelooja.

      „Spinat!“ elavnes Ninel.

      „Milline jälkus! Välja näeb, justkui oleks keegi korra selle juba ära söönud.“ Vadim kõverdas nägu. „Mul on lapsepõlvest peale süda sellest pahaks läinud. Miks talle anti viinerid ja mulle see plöga?“

      „Vahetame,“ pakkus Ninel. „Ma jumaldan rohelisi lehti.“

      „Ei,“ ütles Boriss resoluutselt. „Igaüks sööb seda, mida talle serveeriti.“

      Vadim näitas ebaviisakalt naisterahva poole näpuga.

      „Tema ei taha liha, mina vihkan rohtu. Miks ei tohi sööki