Must-kuldne müts me peas II. Märt Karmo

Reaalkooli õpetajad pakkusid ministeeriumile välja ka järgmisi keskkoolitüüpe: reaalkoolid, reaalgümnaasiumid (ladina keelega); klassikalised (seitsmeklassilised) gümnaasiumid (võõrkeelte järjekorraga – saksa, ladina ja kreeka keel) ning üldhariduslikud kommertskoolid.61

      Kooli pedagoogikanõukogu soovis varasemaga võrreldes suurendada matemaatika ja loodusõpetuse tundide arvu. Õppeainete nimistusse lisandus käsitöö, mida Reaalkoolis hakati õpetama algklassides. Käsitööõpetus kuulus kooli õppekavva 1922/23. kuni 1929/30. õppeaastani.

      Toonased õppekavad olid ülepaisutatud, nõudmised ranged. Reaalkooli selleaegne matemaatikaõpetaja G. Ollik mäletas: „Anti suviseid töid ja järeleksameid, eriti arvukalt /-/ keskkoolides. Läänemaa gümnaasiumis võttis tuntud loomaarst Treumanni tütar strühniini ja suri – ta ei suutnud järeleksamit õiendada. Väike-Maarja gümnaasiumis laskis noormees enese maha, kui oli füüsika järeleeksamil läbi kukkunud. Tallinna Reaalkoolis andis õpetaja Emil Gutman ühele 12-aastasele poisikesele suveks lahendad 200 aritmeetika ülesannet. Poisike lahendas ära 197 ülesannet, kolm oli lahendamata. Järgmisel päeval pidi ta kooli minema. Selle asemel läks ta pööningule ja poos enese üles (vt. sellest juhtumist lähemalt käesoleva raamatu allpeatükis „Õppeedukus” – M. K.). Õpetaja E. Gutman pidi koolist lahkuma.”62

      1921/22. õppeaastal soovis Reaalkool II klassis (5. õ.-a.) õpetada kaks tundi geomeetriat ja geomeetrilist joonestamist, III klassis kolm nädalatundi aritmeetikat (I poolaastal) ja algebrat (II poolaastal) ning IV klassis aritmeetikat, geomeetriat ja algebrat.63

      Järgides ministeeriumi nõudeid lisati III klassidele (6. õ.-a.) üks kodanikuteaduse nädalatund. Taotleti sama aine edasiõpetamist VII klassis (10. õ.-a.) endiselt ühe nädalatunniga, sest asjakohast õpikut polnud. Teist kodanikuõpetuse tundi aga sooviti VII klassi suure nädalakoormuse tõttu (36 t.) lisada VIII (11. õ.-a.) klassi tunnikavva.64

      Keskkooli uuendamine ja avalike keskkoolide seadus

      1921. aasta mais vaagis Reaalkooli pedagoogikanõukogu keskkooli seaduse eelnõud ning soovitas sellesse teha alljärgnevaid parandusi (toogem ära olulisemad neist): avalik keskkool on lahuskool; koolitöö avalikus keskkoolis kestab 36 nädalat; kõik vene ajal kroonu poolt ülalpeetud keskkoolid muudetakse koos hoonete, inventari ja õppeabinõudega riigi keskkoolideks; võimaluse korral avatakse keskkoolides kaks tasulist ettevalmistusklassi (algkooli 5. ja 6. klassi programmiga); õpilaste normaalarv klassis on 30 (vaid erandkorras 40); õpilased viiakse ühest klassist teise pedagoogikanõukogu otsusega ja nad tunnistatakse koolikursuse lõpetanuiks, kui nad on kõik lõpueksamid rahuldavalt sooritanud.65

      Mõndagi kasulikku oma tööks leidsid Reaalkooli pedagoogid ka kooli ruumes 1921. aasta mais korraldatud kasvatusteaduslikult näituselt.66

      1921/22. õppeaastast hakati keskkoolides sulgema algkooli klasse (4.–6. õ.-a.). See pidi toimuma klasside kaupa kõige madalamast klassist alates. Probleemiks oli aga tõsiasi, et valdavalt veel neljal õppeaastal põhineva algkooli lõplikuks kuueklassiliseks muutmiseks anti aega kümme aastat. Samal ajal polnud keskkoolidest kaotatud klasside asemele algkoolides täiendavate klasside lisamiseks ruume ega võimalusi.67

      Ka Reaalkoolis suleti 1921/22. õppeaastal noorim klass (4. õ.-a.). Aktsioon viidi lõpule 1923/24. õppeaastaks. Samaaegselt kavandati haridusministeeriumi 3. juuni 1921. aasta ringkirja alusel Reaalkooli muutmist järgmisel kooliaastal kaheksaklassiliseks ehk 11. õppeaasta lisamist.68 Seetõttu 1922. kevadel koolis n.-ö. elluastujaid polnud, VII klassi lõpetanud jätkasid oma haridusteed VIII klassis (11. õ.-a.) ja poiste kooliaeg pikenes ühe õppeaasta võrra.

      Lühikeste pükstega poisse jäi koolis vähemaks

      Haridusministeeriumi 13. jaanuari 1922. aasta ringkirja põhjal töötas Reaalkooli pedagoogikanõukogu välja nii VIII ehk lõpuklassi (11. õ.-a.) kui ka üksikute ainete õppekavad 1922/1923. kooliaastaks. Õppekava kohaselt tulnuks abiturientidel õppida järgmisi aineid (nädalatundidega): eesti keel (3 tundi), vene keel (3), saksa keel (3), prantsuse keel (3), inglise keel (2), matemaatika (4), kosmograafia (2), loodusteadus (3), ajalugu (2), hinge- ehk mõtteteadus (2), joonistamine (2), võimlemine (1), laulmine (1–2/vastavalt vajadusele) ja usuõpetus (1). Kokku 35–36 tundi. Sooviti, et keeled, mida poisid olid eelmises (VII) klassis õppinud jääksid samasse pingeritta.69

      1922/23. õppeaasta tõi haridusellu väga tähtsa uuenduse. 1922. aasta 7. detsembril võttis Riigikogu vastu iseseisvunud Eesti Vabariigi esimese keskharidust korrastava õigusakti – „Avalikkude keskkoolide seaduse”, mis pidi hakkama kehtima 1. augustist 1923.70

      Seadus ütles, et avalik keskkool moodustab ühtluskooli teise järgu ning kooli ülesanne on haritud kodanike kasvatamine ja õpilaste ettevalmistamine kõrgematesse õppeasutustesse astumiseks. Keskkool oli maksuline, emakeelne ja usuõpetuseta. Koolikursus pidi kestma vähemalt viis, aga mitte üle kuue õppeaasta. Keskkoolikursus jagunes kaheks astmeks: ühise õppekavaga alamastmeks (I ja II kl. / 7. ja 8. õ.-a.) ja erineva õppekavaga ülemastmeks (III–V kl. / 9.–11. õ.-a.). Ülemaste võis olla reaal- või humanitaarkallakuga. Keskkooli üldastme ja ka üksiku õppeharu kursus hõlmas sunduslikke ja valitavaid õppeaineid. Viimaste valik ning õppimine olid kohustuslikud haridusministeeriumi kinnitatud õppekava ja tundide piires.

      Usuõpetuse jättis seaduseelnõu ühtluskooli põhimõtetest lähtuvalt keskkoolist (nagu algkoolistki) välja. Usuõpetust kavandati õpetada ajaloo, mõtteteaduse ja eetika tundides. Ka lõplik seadus sätestas napi häälteenamusega 38:37 usuõpetuseta keskkooli, kus „valitavate ja mittesunduslike õppeainete hulka, mille kulud katab kooli ülalpidaja, ei kuulu usuõpetus”.

      Seaduse järgi olid sunduslikud õppeained: emakeel, matemaatika, füüsika, looduteadus (tervishoiuga), maateadus (kosmograafiaga), ajalugu, kodanikuteadus, majandusteadus, mõtteteaduse eelkursus (hingeteaduse ja eetikaga), kaks võõrkeelt, s.t. inglise ja prantsuse või saksa keel, joonistamine ja joonestamine, käsitöö, laulmine ning võimlemine.

      Õppeainete üldise laadi ja läbivõtmise ulatuse, samuti tundide arvu iga õppeaine kohta klassis pidid kindlaks määrama haridusministeeriumi kinnitatud õppe- ja tunnikavad. Samas ei tohtinud valitavate ainete tundide arv ühe õpilase kohta ületada viiendikku klassi kohustuslike ainete tundide arvust. Kooliaasta kestnuks 1. augustist kuni 31. juulini. Tegelikku õppetööd tulnuks teha 38 nädalat, kuid mõjuvail põhjusil võis ministeerium tööaega kärpida 36 nädalani.

      Seaduse kohaselt tuli algkooli lõpetanuid võtta keskkooli I klassi (7. õ.-a.) eksamiteta, kui aga soovijaid olnuks rohkem kui kohti, tulnuks seda teha võistluseksamitega. Keskkooli lõpetanu võis eksamiteta astuda ülikooli.

      Avalike keskkoolide ettevalmistus- või alamad klassid, mis vastasid algkooli sunduslikele õppeaastaile, tuli 1923/24. õppeaastast muuta avalikeks algkoolideks või algkooli klassideks.

      Kõnealune seadus andis esimesed põhimõtted, millele toetus kogu keskhariduse areng Eestis järgneva paarikümne aasta jooksul.

      Tallinna Linna I Reaalkooli õppekava 1922/23. õppeaastal71 Tabel 3

	Klassid/nädalatunnid
Õppeained	III abcklass6. õ.-a.	IV abcklass7. õ.-a.	V abcklass8. õ.-a.
Eesti keel	4 (12)*	3 (9)	3 (9)
Matemaatika	5 (15)	4 (12)	4 (12)
Loodusteadus	5 (15)	4 (12)	2 (6)
Füüsika	–	–	2 (6)
Maateadus jakosmograafia	2 (6)	2 (6)	2 (6)
Ajalugu	2 (6)	2 (6)	2 (6)
Ühiskonna-õpetus	1 (3)	–	–
Mõtteteadusja eetika	–	–	–
Saksa keel	3 (9)	4 (12)	4 (12)
Inglise keel	–	4 (12)	a b c
			– 4 4 (8)
Vene keel	3 (9)	2 (6)	2 (6)
Prantsuse Скачать книгу В начало < 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 > В конец