Must-kuldne müts me peas II. Märt Karmo

(6)1Võimlemine2 (6)2 (6)2 (6)Usuõpetus1 (3)1 (3)1 (3)MuusikaõpetusPuhkpill iga päev 2 t.Keelpill üks päev 4 rühmas á 2 t.Kokku34(102)34(102)31, 30, 30 (91)

	Klassid/nädalatunnid
Õppeained	VI abklass9. õ.-a.	VII abklass10. õ.-a.	VIIIklass11. õ.-a.	Kokku
Eesti keel	3 (6)	3 (6)	3	19 (45)
Matemaatika	4 (8)	4 (8)	4	25 (59)
Loodusteadus	2 (4)	2 (4)	3	18 (44)
Füüsika	3 (6)	3 (6)	3	11 (21)
Maateadus jakosmograafia	2 (4)	2 (4)	2	12 (28)
Ajalugu	2 (4)	2 (4)	2	12 (28)
Ühiskonna-õpetus	–	2 (4)	2	5 (9)
Mõtteteadusja eetika	–	2 (4)	2	4 (6)
Saksa keel	4 (8)	3 (6)	3	21 (50)
Inglise keel	3 (3)	3 (3)	–	14 (26)
Vene keel	3 (6)	3 (6)	3	16 (36)
Prantsuse keel	3 (3)	3 (3)	3	13 (13)
Joonistamine	2 (4)	2 (4)	2	12 (28)
Käsitöö	–	–	–	4 (12)
Laulmine	4 üldist laulutundi (koorilaulu)	8 (16)
	1	1	1
Võimlemine	2 (4)	1 (2)	1	10 (25)
Usuõpetus	1(2)	1 (VII, VIII kl.)	5 (12)
Muusikaõpetus	Puhkpill iga päev 2 t.	(12)
	Keelpill üks päev 4 rühmas á 2 t.	(8)
Kokku	32, 31 (63)	34, 32 (66)	34	209 (458)

      * Sulgudes toodud numbrid näitavad tundide arvu kõikides klassikomplektides.

      Ülaltoodud õppekava (tabel 3) näitab, et Reaalkooli pedagoogikanõukogu väljatöötatud kava VIII klassi (11. õ.-a.) jaoks viidi väikeste kõrvalekalletega (inglise keelt ei hakatudki õpetama, füüsikat seevastu kolm tundi) ellu.

      Huvipakkuv on tutvuda näiteks lõpuklassi (11. õ.-a.) mõne õppeaine programmiga (tollases kirjaviisis): „Eesti keel: Grammatika – üldised kokkuvõtted keele õpetusest – eesti häälikute ajalugu; kirjakeele arenemine ja tähtsamad momendid; üldine grammatika kordamine. Stilistika ja kirjanduse teooria peajooned; lühikene kokkuvõtlik juhatus esteetikasse.

      Realism, naturalism ja uuemad voolud eesti kirjanduses ning nende tähtsamad edustajad kuni viimase ajani. üldkokkuvõtted kirjanduse vooludest ning üleüldise kirjanduse arenemisest meil ja väljamaal.

      Kirjatööd, milles õpilaste iseseisvus mõtlemises ja arutustes peaasjalik on.

      Matemaatika: Kombinatoorik. Newtoni binoom. Algmõisted tõenäoluse arvamisest. Ligikaudsed tehted ja nende resultaatide täpsus (viga). Arvlükat (logaritm-lineaal).

      Trigonomeetria tarvitamine stereomeetriliste ülesannete lahendamisel. Analüütiline geomeetria tasapinnal. Diferentsiaal- ja integraalarvamise algmõisted.

      Keemia: Anorgaanilise keemia kordamine. Orgaaniline keemia. Süsivesinikud. Nahvta. Süsivesinikkude haloiidjäreltulejad. Piiritused. Aldehüüdid ja ketoonid. Eetrid. Süsivesikud. Happed. Seep. Lämmastikku sisaldavad rasvalised ühendused. Tsüklilised ühendused. Lämmastikku sisaldavad tsüklilised ühendused. Fenoolid. Aromaatsed happed. Tärpeenid ja kampverid. Alkaloiidid. Munavalge.”72

      1922/23. õppeaastal avati Reaalkooli ajaloos esmakordselt VIII klass (11. õ.-a.). Sinnamaani oli Tallinna Reaalkoolis lõpuklassiks olnud VII klass (10. õppeaasta). Ka O. Farwick-Fagervik (1924) nentis: „Ei mäleta, millal ettevalmistusklassid kaotati (1919/1920 – M. K.), kuid lisati uus, kaheksas klass. Vene ajal oli Reaalkoolis vaid seitse klassi.”73

      Kooli reaalkallakust tulenes reaalainete suhteliselt suur osatähtsus õppekavas. Näiteks oli matemaatika 1922/23. õppeaastal kõige suurema nädalatundide arvuga õppeaine (III–VIII kl. – 25 t.).

      Usuõpetus – poolt või vastu

      Usuõpetus oli Ajutise Valitsuse 2. detsembri 1918. aasta ning haridusministeeriumi 11. jaanuari 1919. aasta määrusega kehtestatud tunnikava järgi koolides vabatahtlik, tundide arv ja õpetamisviis samuti.74 Lühikese aja, umbes viie aasta jooksul, oli usuõpetuse õpetamise korraldus ja asend koolides teinud läbi mitmeid äkilisi muudatusi. Tsaaririigi koolides oli see õppeaine sunduslik, n.n. Kerenski ja enamlaste ajal vabatahtlik, saksa okupatsiooni päevil taas vabatahtlik ning pärast Eesti iseseisvumist usuõpetus alles otsis omale kohta nii ühiskonnas kui ka koolides. 1920. aastal vahetus valitsuskabinettidega neli haridusministrit – Konstantin Treffner (kaks päeva), N. Kann, Priit Saue – Friedrich Sauer ja Jüri Annusson ning keegi neist ei jõudnud usuõpetuse probleemidesse põhjalikumalt süveneda. Kõige tulihingelisem ususõna vastane oli vasakpoolsete vaadetega J. Annusson. Alles Heinrich Baueri ligi kolmeaastase (25.01.1920–21.11.1922) ministriksoleku ajal muutus hoiak sallivamaks.

      Noorsoo radikaalsem osa oli usuõpetuse vastu. Tallinna Õpetajate Seminari usuõpetusvastaste eestvedamisel kutsuti 20. jaanuaril 1921 Poeglaste Humanitaargümnaasiumi (pärastise GAG-i) ruumidesse kokku kõikide Tallinna keskkoolide vanemate klasside õpilaste umbes 60 esindaja koosolek. Tallinna Koolinoorsoo Liit jäi asjas erapooletuks, kuid osales kohapeal vaatlejatega, s.h. lühikest aega Reaalkoolis õppinud Kaul-Andrus Kadak, kes valiti arutelu protokollijaks. K. Kadak on kirjutanud: „Sõnavõtjaist mäletan hilisemaid Nõukogude Eesti rahvakomissare J. Lauristini, O. Sepret, A. Veimerit, Olga Künnapuud (hilisem Lauristin – M. K.), sest mainitud avaldasid sõnavõtmisel erilist agarust ja ägedust. Kui koosolek ähvardas minna juba täiesti käest ära, ei pidanud mu erapooletu seis mind enam kinni, palusin isiklikult sõna ja seletasin, et riigis on oma kord, kuidas kodanikud selliseid asju otsustavad ja pole koolilaste asi tungida küsimustesse, kuhu nad ei ulata. Pealegi pole selliste naroovataguste ideede koht Eestis.”75

      Ühe arutatava küsimusena kujundas koosolek seiskohavõttu haridusministri (kristliku rahvaerakondlase H. Baueri) ametissemääramise suhtes, sest leiti, et uus minister ei tohiks tulla erakonnast, mis jääb tööerakonnast paremale. Esimene koosolek jäi elektrikatkestuse tõttu pooleli, teisel, 21. jaanuari kokkusaamisel (58 esindajat) kukkus usuvastaste ettepanek hääletusel läbi.

      Kokkusaamise algatajad kartsid, et rahvahääletusel saab usuõpetuse taastamine koolis lastevanemate enamiku toetuse, seetõttu tegid nad ettepaneku, et koosolek sõnastaks õpilaskonna nimel usuõpetust eitava otsuse ning annaks selle protestina valitsusele üle. Seda mõtet ei toetanud I ja II Reaalkooli, Westholmi Eragümnaasiumi, ega ka mitme muu keskkooli ning Koolinoorsoo Liidu esindajad. Teisel koosolekul tegid Õhtukeskkooli õppurid ettepaneku, et usuõpetust võiks hakata andma vabaainena, eraviisiliselt, väljaspool õppekava ja alati viimase tunnina, usuleiged õpilasi võimalikult vähem häirides. Lõpuks leidis napi poolehoiu (28:24) vestukate (Westholmi kooli poiste) resolutsioonikavand, mida toetas muuhulgas ka kõneleja I Reaalkoolist, nimelt: „Tallinna keskkoolide esitajate kogu tunnistab seisukohavõtmise usuõpetuse ja haridusministri kohta õpilaskonnale ebakohaseks ja otstarbetuks, sest pole näha mingisugust püüet usuõpetust mitteseaduslikult sunduslikuks teha.” Neutraalse otsuse suhteliselt nappi edu võis seletada usuvastaste ulatusliku kihutustöö ja survega mitme kooli nooremate õppurite seas.76

      Gustav Ollik, kes töötas pärast Reaalkooli 14 aastat haridusministeeriumis kümne ministri alluvuses, meenutas hiljem tollast haridusministrit H. Bauerit soojade sõnadega ja pidas teda üheks töökaimaks ministriks üldse: „Ta koostas isiklikult avalikkude keskkoolide seaduse. Ta suurimaks teeneks oli koolimajade ehitamise fondi loomine, kust omavalitsused said pikaajalist laenu koolimajade ehitamiseks. Fondi abiga ehitati mõnigi ajakohane koolimaja.”77

      H. Baueri ajal pehmendati mitme ringkirjaga usuõpetuse suhtes kehtestatud piiranguid, näiteks muudeti ära palvepidamise keeld ja jäeti sellest osavõtt vabatahtlikuks (märts 1921).78 Suurt tähelepanu osutas