Must-kuldne müts me peas II. Märt Karmo

kahe nädalatunniga ka 7. õppeaastal.

      Muid võõrkeeli, mis esimese kolme keele hulka ei kuulunud, kuid mida oli varem õpetatud, võis klass kõrgemal veel kahe nädalatunniga jätkata, kuid neid keeli tuli järk-järgult hakata tunnikavast välja arvama.

      Niisiis jäeti inglise keele õpetajate vähesuse tõttu koolidele siiski valikuvõimalus, missuguses tähtsusjärjestuses inglise või saksa keelt õpetada.

      Tallinna Reaalkoolis töötasid sel 1920/21. õppeaastal ka kolm algkooliklassi (4.–6. õ.-a.), seega pidi kool nende õpetamisel juhinduma algkoolile etteantud õppekavast.

      Mõni realist õppis inglise keelt varakult lausa omal käel. Nagu O. Farwick – Fagervik, kes tõdes: „Inglise keele vastu oli mul varajane huvi. /-/. Meenub nüüd, et olin kade, kui mu sõber Paul Ernesaks hakkas inglise keelt (koolis – M. K.) õppima enne mind. Kuigi olin prantsuse keeles temast üle, ei rahuldanud see mind. Kogutud veeringute eest ostsin Kluge&Ströhmi raamatukauplusest Pikal tänaval (sõjaeelse Tallinna suurimaid ja soliidsemaid raamatupoode, ka pärast sõda 1960. aastate alguseni raamatupood, hiljem „Uku”, praegu meenepood, Pikk 9 – M. K.) inglise keele „iseõpetaja”. Oli kollaste kaantega brošüür, milles juhiseid anti eesti keeles. Suvel Pakris õppisin omal käel, kuigi hääldamine tekitas probleeme. Piltlikult jäi aga palju sõnu meelde, enne kui tunnid koolis algasid”.52

      Reaalkooli algkooli-osa tüüpõppekava 1920/21. õppeaastal53 Tabel 1

	Klassid/nädalatunnid
Õppeained	I klass4. õ.-a.	II klass5. õ.-a.	III klass6. õ.-a.
Eesti keel	5	4	4
Matemaatika (aitmeetika, geomeetria, algebra)	5	5	5
Loodusteadus (bioloogia, füüsika, mineraloogia, tervishoid)	4	5	6
Maateadus (maateadus, maalugu, maadeteadus)	2	3	2
Ajalugu	2	2	2
Ühiskonnaõpetus (ühiskonna lugu, kodaniku õigused ja kohustused, kodanikueetika)	–	–	1
Esimene võõrkeel	4	4	4
Teine võõrkeel	–	3	3
Joonistamine (sh. geomeetriline joonestamine)	2	2	2
Laulmine	2	2	2
Võimlemine	2	2	2
Käsitöö	2	2	2
Kokku	30	34	35

      Tallinna Reaalkoolis õpetati 1919/20. õppeaastal I (4. õ.-a.) ning II klassis (5. õ.-a.) kahte võõrkeelt – saksa ja vene keelt, III klassis (6. õ.-a.) kolme võõrkeelt – saksa, inglise ja prantsuse keelt. Ministeeriumi ettekirjutise kohaselt hakkas Reaalkool kolmandat võõrkeelt õpetama III klassist.54 Tõdeti, et inglise keelt polnud võimalik kohe õpetama hakata, kuna tuli jätkata nende keelte õpetamist, mida poisid juba paar-kolm aastat olid õppinud.

      Sinnani oli Reaalkoolis inglise keelt õpetatud vaid algkooli osa II ja III klassis (5. ja 6. õ.-a.) kolmanda kohustusliku keelena. Kooli pedagoogikanõukogu pidas soovitavaks jätta esialgu saksa keel esimeseks võõrkeeleks ning minna inglise keele eelistamisele üle järk-järgult.55

      Vabatahtlike (s.t. tasuliste) õppeainetena õpetati Reaalkoolis peamiselt vene keelt (massilisemalt kuni 1923/24. õppeaastani, üksikutele õpilastele ka veel 1930. aastail) ning prantsuse keelt (kuni 1932/33. õppeaastani), kuid ka ladina ja isegi poola keelt.56

      Kooli pedagoogikanõukogu arutas ministeeriumi küsimustiku alusel keskkooli järgnevate aastate õppekava, samuti õppeainete ja koolitüüpide küsimusi 1921. aasta märtsis. Leiti, et esimeseks võõrkeeleks nii alg- kui ka keskkoolis peaks jääma saksa keel. Selle seisukoha toetuseks toodi kauased ja tihedad seosed saksa kultuuri, s.h. kirjanduse ning kunstiga, saksa keele suure tähtsuse igapäevases elus, tihedad majanduslikud sidemed Saksamaaga, teaduskirjanduse varamu saksakeelsuse ning saksa keele õpetajate rohkuse.

      Teiseks võõrkeeleks pakuti reaalkoolide normaalklassides inglise ja paralleelklassides vene keelt. Kolmas võõrkeel soovitati jätta vabatahtlikuks. Koolides, kus teine võõrkeel olnuks inglise keel, peeti sobivaks õpetada vene keelt (ja vastupidi) ning prantsuse või ladina keelt.

      Võõrkeele küsimus tekitas elavat mõttevahetust ka ajalehtedes. Enamik kirjutajaid toetas saksa keele jätmist esimeseks võõrkeeleks, põhjendades, et saksa keel on lähim, rikkaim ja mõjusam võõrkeel. See oli endiselt suur teadus- ja kultuurikeel, mis oli eelistatud ka naaberriikides (Soomes, Rootsis, Lätis, Leedus). Viidati ka ajaloolisele kuuluvusele saksa kultuuriruumi (geograafia ja kultuuri ühtsus). Toonitati ingliskeelse kirjanduse ja õpetajate nappust, samuti saksa keele jäämist veel kauaks ajaks meie ülikooli oluliseks õppekeeleks. Samal ajal vene keele väljatõrjumine koolist olnuks ennatlik, sest poliitiliste argumentide asemel tuli arvestada praktilisi, kultuurilisi, majanduslikke ja geograafilisi aspekte, mis rääkisid vene keele õppimise kasuks. Tõdeti, et mineviku probleemidest ja vihast (saksa ja vene rõhumine) hoolimata, tuli eelarvamustest üle olla.57

      Oma klassi võõrkeelte õppimist on hiljem meenutanud Oskar Farwick-Fagervik (1924): „Keelte alal oli üleminekuperiood eriti nõudlik. Jäime kuni abituuriumini nelja sundusliku võõrkeelega klasside komplektiks. Vene, saksa, prantsuse ja inglise keel olid sunduslikud, ladina keel vabatahtlik. Tõik, mis tuli kõigiti kasuks, kuigi häiris mõnda nõrgemat õpilast. On vist vähe keskkoole maailmas, kus neli võõrkeelt oleks sunduslikeks õppeaineiks. Enamasti antakse ikka valida.

      Ja kui keegi küsib: „Mis kasu oli sul neist õpitud keeltest, kui sa ei rakendunud mingisse akadeemilisse distsipliini? Vastus on lihtne: „Kõik mida inimene õpib, tuleb talle kasuks. Õpitu on nagu relv või tööriist, ta on sul peos. Võid ta nurka visata ja lasta rooste minna, võid ta abil uusi teid lõigata läbi elutee tihnikute, võid ta abil teisi ja uusi tööriistu valmistada”.”58

      1921/22. õppeaastal lubas haridusministeerium esimese võõrkeelena õpetada endiselt saksa keelt, ehkki 1920. aasta asjaomane korraldus oli esimeseks nihutanud inglise keele.

      1921. aasta septembris otsustati Reaalkoolis, järgides ministeeriumi korraldust, vähendada vene keele tundide arvu 6. õppeaastal kolmeni. Kuna aga II klassid (5. õ.-a.) olid väga suured (üle 50 õppuri), siis paluti luba jätta neis klassides neli vene keele tundi alles.59

      Novembris 1921 palus pedagoogikanõukogu ministeeriumil jätta võõrkeele tundide arv muutmata, sest kahe tunniga polnuks võimalik keelt selgeks õpetada. Viidati, et pedagoogiliselt olnuks ebaõige nooremates klassides alanud süsteemi muutes vähendada prantsuse keele tundide arvu ja sellevõrra kasvatada inglise keele omi. See tähendanuks tõsiasja, et õpilased poleks pärast kooli lõpetamist osanud kumbagi keelt. Lisaks kaotanuks prantsuse keele õpetaja Agnes Iversen, kes oli aastakümneid prantsuse keelt andnud, 12 nädalatundi ja koos sellega õiguse pensionile.

      Muud ained õppekavas

      Tulevase viieklassilise reaalkooli õppekava võinuks Reaalkooli pedagoogikanõukogu arvates olla alljärgnev:

      Viieklassilise reaalkooli õppeplaani kavand 1921. aastal60 Tabel 2

	Klassid/nädalatunnid
Õppeained	I klass7. õ.-a.	II klass8. õ.-a.	III klass9. õ.-a.	IV klass10. õ.-a.	V klass11. õ.-a.	Kokku
Eesti keel	4	3	3	3	3	16
Matemaatika	4	4	4	5	5	22
Füüsika ja kosmograafia	–	2	3	3	4	12
Looduslugu	3	3	3	3	3	15
Ajalugu ja kodanikuteadus	2	2	2	3	3	12
Maateadus	2	2	2	1	–	7
Saksa keel	4	3	3	3	3	16
II võõrkeel	3	3	3	3	3	15
III võõrkeel	3	3	3	2	2	13
Hingeteaduse ja loogika	–	–	–	1	1	2
Joonistamine ja joonestamine	3	3	2	2	2	12
Võimlemine	2	2	2	2	2	10
Laulmine	2	2	2	2	2	10
Muusikagrupiti Скачать книгу В начало < 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 > В конец