Must-kuldne müts me peas II. Märt Karmo

kuna ta ilma igasuguse tseremooniata tõi selle välja kooli lipuna Reaali avalikkude esinemiste puhul. Seega tuleb seda lippu võtta Tallinna Reaalkooli ametliku lipuna, vähemalt 1918–40.

Võib-olla mõtleb mõnigi realist seda kirjutist lugedes, et milleks nii pikalt diskuteerida Reaali lipu küsimust, kuid minu seisukoht on, et kui eesti rahvas peab sinimustvalget trikoloori oma rahva pühaduseks, siis meie realistid, peame pühaduseks oma kooli sini-valget pikitriibulist lippu.”19 Mida oligi tarvis tõestada.

      A. Paomees on kirjeldanud ka lipu esimest avalikku esitlemist: „Oli ilus kevadine maikuu ilm. Kalender näitas aastat 1920.Tallinna I Reaalkooli õu – seal. Kus talvekuudel asus liuväli – oli täis poiste gruppe. Võimlemise õpetaja Woldemar Resev-Resel sagis ringi kord siin kord seal.

      Vasakul, tänavapoolse müüri (tollal veel tavaline lippaed – M. K.) ääres seisis suurem grupp poisse ja seal läksid vasksed pasunad. Seal oli Tallinna Reaalkooli puhkpillide orkester, kel oli täna ette nähtud esinemine. Tallinna Reaalkooli pedagoogika nõukogu (tänapäeval õppenõukogu – M. K.) oli otsustanud tänasel päeval läbi viia terve kooli ühise väljaaste – siirduda rivis Pirita-Kose-Lükatile orkestri ja kooli lipuga. Koolimaja tagaukse juures on näha õpetajaid Woldemar Christjansenit (hiljem Kristjansen – M. K.), Paul Ederbergi, Bernhard Etrukit, Karl Wachmanni, Peter Martinsoni j.t. Inspektor Ernst Peterson (hiljem Särgava – M. K.) sõelus edasi-tagasi koolimaja ja õue vahel. Õuel W. Resev-Resel koondas poisse klasside viisi kokku. Rongkäik võis peagi alata.

      Avaneski koolimaja tagauks ja sealt väljusid direktor N. Kann ja tema kannul kolm realisti, üks neist kandes kooli lippu: helesinine-valge, helesinine-valge, helesinine-valge ühelaiuste põiki laidadena.

      Kool on koondatud klasside kaupa, neli poissi reas, vanemad klassid kõige ees. Juba lööbki orkester hääled sisse ja rongkäik algab. Kõige ees orkester, siis lipp, siis kooliõpetajad ja siis kool. Tehakse täisring kooliplatsil, mille järel väljutakse Vabaduse puiesteele. Pöörd vasakule, möödutakse „Estonia” teatrimajast, siis jälle vasakule ja selle järel paremale Narva maanteele suunaga Kadrioru poole.

      Kool valmistub lipuga riigikaitseõppustele minema

Seal ruttab piki rongkäigu vasakut tiiba W. Resev-Resel, peatudes iga klassi juures tegemaks teatavaks, et kooli lippu tuleb kanda igal klassil roteerivas korras. Paljudele poistele oli sel ajal sõna „roteerima” võõras ja meil oli sel teema omavahel mõndagi arutamist.”20

      Pärast seda päeva võeti tähtsamate rivistuste ja marssimiste puhul alati lipp välja.

      Tõenäoliselt (nagu arvab A. Paomees) oli Reaali lipp viimseid kordi esil 1940. aasta kevadel – õpetaja P. Martinsoni matusel ja riigikaitseõppuste lõpuparaadil Vabaduse väljakul.

1925. aasta algul hakkas Reaalkool huvi tundma kooli aastapäeva kindlaks määramise vastu ja esitas asjakohase arupärimise Tallinna Linnaarhiivile. 1925. aasta 3. märtsi vastuskirjas teatas linna arhivaar Otto Greiffenhagen, et tema hinnangul võiks kooli tegevuse alguspäevaks pidada 21. augustit 1881 (v.k.j.).21

6. mail määras pedagoogikanõukogu oma protokollilise otsusega kindlaks kooli aastapäeva. Direktor ja pedagoogikanõukogu asusid seisukohale, et olemasolev Poeglaste Reaalgümnaasium on Tallinna Peetri Reaalkooli otsene järeltulija, nendel koolidel on ühtne ja ühine ajalugu, mille lähtepunktiks oli Peetri Reaalkooli tegevuse algus 2. septembril (21. augustil vkj.) 1881. See päev jäänuks aga liiga õppeaasta algusesse ega võimaldanuks aastapäeva pühitsemist põhjalikult ette valmistada. Seepärast valiti Reaalkooli aastapäevaks 29. september, mis tähistas õppetöö lõplikku väljakujunemist omaaegses Tallinna Peetri Reaalkoolis.22 Selle otsusega nõustus ka linna koolivalitsus 17. septembril 1925.23

      Samast aastast alates hakati kooli aastapäeva tähistama aktusega. Aastapäevaaktused kuulusid lahutamatult kooli ellu ning nende sisulist ja vormilist arengut ning väljakujunemist on allpool püütud jälgida.

      Realistid õpetaja P. Martinsoni matusel 1. juunil 1940

      Esimene selline koosviibimine korraldati kooli 44. sünniaastapäeva puhul 1925. aastal. Külalistena oli kohale kutsutud vaid endised koolmeistrid ja lastevanemate esindajad. Sissejuhatuseks pidas sisuka vaimuliku kõne usuõpetaja Eduard Beekmann-Beckmann, mida täiendasid vaimulikud laulud. Direktor Nikolai Kann andis ulatusliku ülevaate Reaalkooli saamis- ja kujunemisloost ning kaasajast. Õppurid esitasid ilukirjanduslikke ja muusikalisi palu, esines kooli puhkpilliorkester Aleksander Kirikali käe all. Ettekanded võeti vastu tormiliste kiiduavaldustega.

      Eelmise lennu noormehed, kes olid jõudnud Tallinna Tehnikumi astuda, olid koolile saatnud õnnitlustelegrammi. Aktusel võiski näha palju noori üliõpilasi-realiste. Neid ja varasemaidki lõpetanuid tervitasid kohalolijad kolmekordse elagu-hüüdega, kinnitades sidet vilistlaste ja praeguste õppurite vahel. Soojasõnalise kirjaliku tervituse oli läkitanud linna koolivalitsuse juhataja, Reaalkooli vilistlane (1909 TPR) ja endine õpetaja Aleksander Veiderma-Veiderman.

      Koolipõllult ja koolist lahkuvale keeleõpetajale Agnes Iversenile andis N. Kann üle asjakohase kingituse ning meenutas südamlikus pöördumises nii tema kui ka teiste varasemate pedagoogide teeneid Reaalkooli arengus.

Õhtul peeti Reaalkooli aastapäeva auks hubane koosviibimine, kuhu olid kutsutud kõik Tallinnas elavad endised ja selleaegsed koolmeistrid ning lastevanemate komitee esindajad.24

      1926. aasta sünnipäevaaktuse avasid õpetaja Friedrich Stockholm vaimuliku ja seejärel N. Kann kooli ajaloole pühendatud kõnega. Pärast neid võttis sõna lastevanemate komitee esimees doktor Jaan Masing. Seejärel kiitis direktor lastevanemate ühenduse väga tulemuslikku tööd ning tegi ettepaneku hüüda neile tänutäheks kolm korda „elagu”. Kooli meeskoor Anton Kasemetsa juhatusel esitas mitu laulu.

Esmakordselt anti kooli aastapäevaaktusel lõpuklassi õpilastele kätte ja rinda kooli lõpumärk. Taas sõna saanud direktor nimetas abiturientidele lõpumärkide andmist suure usalduse väljenduseks ning pani poistele südamele, et need jätkaksid kooli traditsioone ja oleksid eeskujuks nooremaile õpilasile. Vastukõne pidas lõpetajate nimel Leo Johanson (1927). Viimased tervitused tulid koolivalitsuse esimehelt A. Veiderma-Veidermanilt. Aula oli tulvil õpilasi, õpetajaid, lastevanemaid ja vilistlasi.25

      Vabadussõjas langenud õpetajate ja õpilaste mälestussammas – Reaalkooli üks sümboleid

      (1920. aastate lõpp)

      1927. aasta septembris peetud aktus kulges juba tavapäraselt – kõned (Fr. Stockholm, N. Kann, abiturient B. Göörman), muusikanumbrid (solistid, koor, puhkpilliorkester), lõpumärkide kätteandmine, tervitused (haridusametnikud, A. Veiderma-Veiderman, telegrammid vilistlastelt) ja hümni laulmine. Seekord mälestati aktuse algul püstitõusmisega ka eelmisel, 1926/27. õppeaastal elust lahkunud õpetajat

A. Iverseni ja kolme õppurit. Esmakordselt kinkisid abituriendid oma lennu lõpumärgid ka pedagoogidele – direktorile, inspektorile (praeguses mõistes õppealajuhataja) ja kolmele ordinaariusele (klassijuhatajale).26

      1928. aasta 29. septembri kogunemisel esines lisaks koorile ja Aleksander Kirikali juhatatud puhkpilliorkestrile rohkem õpilassoliste – Priit Veebel (õ) klaveril, Pärna (õ) saksofonil ja Evald Turgan (1929) viiulil.

Tervitama oli tulnud ka tavalisest rohkem haridusametnikke (Gustav Ollik, Johannes Kiivet, Christian Brüller, Julius Grüntal) ja teisi koolijuhte (Nikolai Nurmiste, Hans Roos, Aleksander Raudkepp). Abiturientide nimel esines Leo Roost (1929).27

1929. aastal peeti pidulik kokkusaamine esmaspäeval, 30. septembril. Kuna eelmisel õppeaastal (1928/29) oli Reaalkool tunnistatud Tallinna parimaks sportivaks kooliks, jagati seekordsel sünnipäeval esmakordselt diplomeid ja ergutuskinke edukamale klassile ning parimatele sportlastele. Seekordne lend ülendas lõpumärkide annetamisega