Keskaja kirjanduse antoloogia. I köide. Ladinakeelne kirjandus. Marek Tamm

sisaldada 16. sajandi algul oletuslikult kuni 300 köidet.^[33.] Suuremad katedraalide kogud ei ületanud tavaliselt mõnesaja raamatu piiri, näiteks Pariisi Notre-Dame’i kirikus oli 15. sajandi lõpul u 300 köidet, Reimsi katedraalis veidi alla 500. Esmajoones hiliskeskajal kujunesid rikkalikud raamatukogud jõukamate õukondade juurde, näiteks Prantsuse kuninga Charles V raamatukogus leidus 14. sajandi lõpus u 1300 raamatut, Burgundia krahvi Philippe Hea kollektsioon sisaldas 15. sajandil ligemale 900 teost. Paavst Urbanus V raamatukogu inventariloend 1369. aastast näitab, et talle kuulus ligemale 880 raamatuköidet. Hiliskeskaja ülikoolidest oli tõenäoliselt kõige suurem raamatukogu Sorbonne’i collège’il: 1338. aastal leidus seal 1722 köidet; tavaliselt ei ületanud aga ülikooliraamatukogudki keskajal mõnesaja köite piiri.^[34.] Linnaraamatukogude sünd jääb põhiosas 15. sajandi teise poolde, esmalt Saksamaa (Nürnberg, Ulm, Frankfurt jt) ja Itaalia (Firenze, Veneetsia jt) linnades. Esimesed linnaraamatukogud Liivimaal sünnivad sajand hiljem, esmalt Riias (1524) ja siis Tallinnas (u 1550). Nendegi raamatuvalik ei olnud tavaliselt kuigi suur, jäädes suuremategi puhul mõnesaja köite piiridesse.

      Kuningas Saalomon lugemas Moosese käske (nagu täpsustab heebreakeelne kiri käsikirjas). Miniatuur mitmesuguseid piibli- jm tekste sisaldavast käsikirjast (nn The Northern French Miscellany). Prantsusmaa, 1277–1286. London, British Library, Ms. Additional 11639, fol. 116.

      Prohvet Esra (?) kirjutamas. Miniatuur Codex Amiatinus’es, mis sisaldab pea täielikul kujul kõige varasemat säilinud versiooni Hieronymuse piiblitõlkest (nn Vulgata). Käsikiri valmis Inglismaal Northumbrias kingitusena paavst Gregorius II-le (715–731). Inglismaa, 8. saj algus. Firenze, Biblioteca Medicea Laurenziana, Cat. Sala Studio 6, fol. 5r.

       Keskaja kirjakultuur ja kirjandusžanrid

      Keskaja kirjakultuuri on keeruline käsitleda tänapäeva žanriteooriate raames. Esiteks, nagu hakatuseks tõdetud, puudus keskaja kultuuris kitsam arusaam „kirjandusest”, teiseks kasutati keskajal mitmeid tänapäevalgi tuntud žanrinimetusi sootuks teises või avaramas tähenduses ja viimaks pakkus žanriteooria tollastele autoritele vaid võrdlemisi mõõdukat huvi, sedagi teatud spetsiifilises kontekstis (pedagoogika ja kommentaarid). Järgides Saksa kirjandusteoreetiku Hans Robert Jaussi soovitust, tuleks keskaegseid žanreid käsitada niisiis mitte selgepiiriliste klassidena, vaid ajalooliselt muutlike rühmade või perekondadena.^[35.] Kuivõrd antoloogias esindatud žanreid on pikemalt käsitletud teistes saatetekstides (ladinakeelse kirjanduse žanrid allpool ja rahvakeelse kirjanduse žanrid teises köites), siis käesolevas piirdun vaid ülevaatega sellest, kuidas keskaja autorid žanreid liigitasid ja mõtestasid.

      Keskaegsele žanrikäsitlusele rajas aluse varakeskaja mõjukaim õpetlane Sevilla Isidorus (u 560–636), kes jagas kogu kirjasõna kahte lehte – proosaks ja luuleks. Luule liigendus omakorda neljaks alaliigiks: lüürikaks, tragöödiaks, komöödiaks ja teoloogiliseks luuleks. Proosa jaotas aga Isidorus Cicero eeskujul kolmeks, võttes aluseks nende suhte tõega: kui fabula jutustab väljamõeldust ja ebatõenäolisest, siis argumentum väljamõeldust, mis on tõepärane, ja historia sellest, mis on tegelik ja vastab tõele. Samas rõhutas Isidorus, et neid jaotusi ei ole võimalik tuvastada üksnes formaalsete tunnuste abil, vaid pigem autori kavatsustest lähtuvalt. Ulatuslikuma ja üksikasjalikuma žanrisüsteemi pakkus 11. sajandi lõpus välja Bernard Utrechtist. See sisaldab 22 žanritüüpi, sh bukoolikat, koomikat, traagikat, satiiri, lüürikat, apologeetikat, panegüürikat jne. Mõnevõrra klaarim on Inglismaal sündinud ja Prantsusmaal õpetanud Garlandia Johannese (u 1190–u 1270) liigitus, mis esmalt eristab proosat ja luulet, jaotades seejärel proosa Isidoruse vaimus kolmeks alaliigiks, fabula, argumentum ja historia, luule aga dramaatiliseks, jutustavaks või segavariandiks. Viimased jagunevad Johannesel omakorda mitmeks alaliigiks, neist kõige olulisem, jutustav luule, sisaldab näiteks selliseid žanreid nagu bukoolika, eleegia, epitaaf, epood, hümn, lüürika ja satiir.

      Kui vaadata konkreetsemalt, millistes teostes žanrite üle keskajal arutleti, siis ennekõike kohtab neid kolme laadi kõrgkeskaja pedagoogilise või rakendusliku otstarbega tekstides, mis õpetasid vastavalt luulekunsti, kirjutamiskunsti ja jutlustamiskunsti – Ars poetriae, Ars dictaminis ja Ars praedicandi.^[36.] Artes poetriae pakkusid juhiseid nii luule- kui proosatekstide kirjutamiseks, kuigi rõhk oli pigem värsiõpetusel. Nende koguhulk on võrdlemisi väike – kokku on teada 12.–13. sajandist vaid kuus teost, ent selle taga ei tule näha vähest huvi, vaid tõsiasja, et üks neist, 13. sajandi alguses valminud Poetria nova, mille kirjutas inglise päritolu grammatik ja luuleteoreetik Galfridus de Vinosalvo (ingl Geoffrey of Vinsauf), osutus sedavõrd populaarseks, et tõrjus eemale kõik teised. Poetria nova’st on säilinud ligemale 200 käsikirja, paljud neist varustatud kommentaaridega, sellest sai kõrg- ja hiliskeskajal standardteos, mille toel õpetati koolides luuletusi komponeerima ja lugema. Teiste olulisemate artes poetriae seast võib veel nimetada Pariisi kirjamehe Matthaeus Vindocinensise (pr Mathieu de Vendôme) teadaolevalt kõige varasemat luulekunstiõpetust Ars versificatoria (u 1175) ja eespool juba mainitud Johannes de Garlandia (ingl John of Garland) laiahaardelist Parisiana poetria de arte prosayca, metrica et rithmica (u 1220, redig u 1231–1235). Kuivõrd neid traktaate kasutati peaasjalikult vaid koolide retoorika- ja grammatikatundides, siis on lahtine, kui suur oli nende mõju reaalsele kirjandusloomele. Teised kaks retoorika valda jäävat õppežanrit, Ars dictaminis ja Ars praedicandi, olid suunatud pigem täiskasvanuile, kel esmane õpetus omandatud, ja olid laadilt praktilisema iseloomuga. Artes dictaminis kujunesid alates 11. sajandi lõpust väga menukaks ja nõutuks, mida on eri autorite sulest teada ligemale 300. Nende eesmärk oli jagada juhiseid, kuidas kirjutada era- või avalikku kirja, pakkudes selleks nii konkreetseid näiteid ja eeskujusid kui ka analüüsides kirja erinevaid komponente ja stiilitasandeid. Tihti oli nende sisuline haare laiemgi ja hõlmas sissevaateid üldisesse luule- ja proosakunsti, mida peeti kirja kirjutamise hädapärasteks eelteadmisteks. Kõige viimasena, seoses jutlustamise esiletõusuga kõrgkeskajal, sündis kolmas kõnekunstile pühendatud õppežanr – Ars praedicandi, mille varaseimad näited pärinevad 13. sajandi algusest ja millest on 16. sajandi alguseni teada üle 200 erineva versiooni. Kuigi mõeldud esmajoones praktiseerivatele jutlustajatele, oli nende lugejaskond kindlasti laiem, sest sisuliselt oli tegu mugandatud retoorikaõpikutega. Nii on uurijad tuvastanud mitmeid artes praedicandi jälgi hiliskeskaja rahvakeelsest kirjandusest, sh sellistes teostes nagu Geoffrey Chauceri „Canterbury lood”, William Langlandi „Piers Plowman” või Juan Ruizi „Hea armastuse raamat”.

      Žanriteemaline arutelu kitsamalt ja n-ö kirjandusteoreetilised arut­elud üldiselt kulgesid keskajal niisiis võrdlemisi kitsas voolusängis ja kujutasid endast ennekõike antiikautorite eeskujul õpetlikke harjutusi või praktilisi näpunäiteid, mis ei omanud suuremat kokkupuudet valdkonnaga, mida me tänapäeval kokkuleppeliselt kirjanduseks nimetame. „On märkimisväärselt keeruline klapitada keskaegset žanriteooriat ühes selle antiigist laenatud kategooriatega tegeliku kirjandusloome praktikatega”, nagu on põhjendatult tõdenud üks tänapäeva kirjandusloolasi.^[37.] Tähtis on silmas pidada sedagi, et hiliskeskajal õitsele puhkenud rahvakeelne kirjandus tõi käibele terve rea uusi žanre, mis puudusid ladinakeelsetes õpetatud taksonoomiates ja mille üle jõuti keskajal vaid väga napilt teoreetilistes terminites aru pidada.^[38.] Sellele vaatamata ei saa alahinnata keskaja kirjakultuuri võimet omaenda kategooriates arutleda suulise ja kirjaliku eneseväljenduse üle, säilitades seeläbi olulise osa antiigi retoorikaõpetusest ja luues vundamendi humanistlikule kõnekunstile varauusajal.

      Keskaja ladinakeelne kirjandus: sissejuhatus

      Kui koondada vaimusilmas kogu teadaolev rahvakeelne kirjapärand keskaja Euroopast – kõik eeposed, saagad, vagalood, trubaduuride ja minnesingerite laulud, ajalookroonikad, rüütliromaanid, loomajutud, iga viimane kui säilinud