Keskaja kirjanduse antoloogia. I köide. Ladinakeelne kirjandus. Marek Tamm

(1079–1142). Kuid laiemaski plaanis on 12. sajand tunnistajaks vaimuliku kirjanduse, eriti teoloogilise kirjasõna õitsengule. Toona võttis esimest korda selgema kuju ratsionaalne arutelu Jumala olemasolu ja olemuse üle, loodi vundament sellele, mida tunneme hiljem skolastika nime all. Teedrajavate autoritena tuleb ära mainida Anselm Canterburyst (1033/34–1109) ja Pierre Abélard. Teisest traditsioonist lähtuvalt, ent mitte väiksema kirjandusliku väärtuse ja teoloogilise sügavusega hiilgavad tsistertslaste ordu varase liidri Clairvaux’ Bernard’i teosed. Viimased liigituvad ositi müstilisse kirjasõnasse, mis leidis 12. sajandil senisest elavamat viljelemist ja mida praktiseerisid näiteks benediktlane Rupert Deutzist (u 1070–1129), tsistertslane Guillaume Saint-Thierryst (1075–1148) ja augustiini kanoonik Richard Saint-Victorist (u 1110–1173). Ereda ja erandliku müstikuna tõuseb aga esile benediktiini nunn Hildegard Bingenist (1098–1179), kelle kolm mahukat visioonideraamatut kujutavad endast müstilise kirjandustraditsiooni üht krooni.

      Viimaks, kui piirduda vaid olulisimaga, märgib 12. sajand autobiograafilise proosa taassündi. Pärast Augustinuse „Pihtimusi” ja Püha Patricku „Pihtimust” 4. sajandi lõpus ning 5. sajandi alguses vajus omaelulooline kirjandus pikkadeks aastasadadeks unarusse ja näitas uusi elumärke alles 12. sajandi künnisel. Esimesed tähtsamad saavutused on prantsuse benediktlase Nogent’i Guibert’i (u 1060–u 1125) „Oma elust ehk monoodiad” ja Pierre Abélard’i lohutuskiri sõbrale „Lugu mind tabanud õnnetustest”. Nendega haakub ristiusku pöördunud endise Kölni juudi Hermanni (ld Hermannus quondam Judaeus) omaelulooline jutustus Opusculum de conversione sua (u 1150).^[15.] Kuigi naistele jäi uus žanr toona kättesaamatuks, pakuvad näiteid omamoodi „vahendatud autobiograafiast” meesabiliste poolt kirja pandud Bingeni Hildegardi mitmed tekstid (sh kirjad) või inglise benediktiini nunna Markyate’i Christina (u 1096/1098–pärast 1155) anonüümne vita. Samasse žanrisse liigituvad otsapidi ka käesolevas antoloogias eestindatud katked Gotlandi Petruse (u 1235–1289) „Christine elust”.

      Kui 12. sajandil hakkas rahvakeelne looming esimest korda pakkuma tõsist konkurentsi ladinakeelsele, siis järgmisest sajandist kujunebki omamoodi üleminekuperiood, mil ladina keel kui kitsas mõttes kirjanduskeel loovutab üha enam oma positsioone rahvakeeltele. Teatud mõttes sai ladinakeelsest kirjakultuurist omaenda edu ohver – käsikirjade ja koolihariduse üha laiem levik sünnitas uue ilmaliku lugejaskonna, kes eelistas tarbida ja luua rahvakeelseid tekste. Ülikoolide sünd 13. sajandi alguses viis ladina keele kasutuse uutesse abstraktsetesse kõrgustesse, lõigates selle samas ära paljudest tava­kasutajatest ja muutes ladina keele üha enam vaid õpetatud ringkondade suhtlemiskeeleks. Ajastu vaimse palge kujundamisel etendasid väga olulist rolli uued kerjusordud – dominiiklased ja frantsisklased.

      Kirjanduslikus plaanis on 13. sajand ennekõike suurte sünteeside ja kokkuvõtete ajajärk. Ülikooliõpetuse raames pandi alus uutele filosoofilistele ja teoloogilistele žanritele, nagu summae ja entsüklopeediad, mis püüdsid hõlmata ja süstematiseerida kogu senist teadmiste pärandit. Jutlustamise üha ulatuslikum tähtsus sünnitas väga mitmesuguseid jutluskirjanduse žanre ja jutlustamise tugitekste, nagu jutluskunsti käsiraamatud (ld artes praedicandi), näidisjutluste antoloogiad, kõiksugu tsitaadivalimikud ehk florilegia, piibliterminite allegoorilisi tähendusi selgitavad sõnaraamatud (ld distinctiones) ja jutluste elavdamiseks mõeldud õpetlike lühilugude ehk exemplum’ite kogumikud. Viimaste seas kujunes keskajal üheks kõige populaarsemaks saksa tsistertslase Heisterbachi Caesariuse (u 1180–u 1240) „Kahekõne imedest”, mis sisaldab üle 700 õpetliku jutustuse. Tõenäoliselt sündis esmajoones jutlustajatele mõeldes sajandi lõpus või uue alguses koostatud ladinakeelne jutukogumik Gesta romanorum, mis muutus küll peatselt ilmalike lugejate õpetlikuks ajaviiteks.

      Hagiograafilises traditsioonis koostati 13. sajandil mitmesuguseid mahukaid kogumikke ehk legendaariume, mis koondasid mingi selge skeemi alusel (nt liturgiline kalender) ühtede kaante vahele kogu senise hagiograafilise teabe olulisimate kristlike pühakute kohta. Selle žanri kõige tuntum ja edukam näide on Itaalia dominikaanivenna Varazze Iacopo (u 1228–1298) Legenda aurea. Historiograafias oli 13. sajand suurte maailmakroonikate kuldajastu, mis kaardistasid kristlaskonna ajalugu aegade algusest kirjutaja kaasajani. Hinnalisemate saavutustena olgu nimetatud Froidmont’i Hélinand’i (u 1160–u 1237) Chronicon, Trois-Fontaines’i Aubri (u 1170–pärast 1252) Chronicon, Beauvais’ Vincent’i (u 1190–1264) Speculum historiale ja Matthew Parise (u 1200–1259) Chronica maiora. Ristisõjarinde laienemine rikastas oluliselt sõja- ja misjonikroonikate eelmisel sajandil sündinud traditsiooni, selle üheks märkimisväärseks saavutuseks võib pidada ka Läti Henriku „Liivimaa kroonikat” (u 1224–1227).

      Ladinakeelne luule loovutas alates 13. sajandist oma senise esimuse selgelt rahvakeelsele luuleloomingule. Kummatigi pärinevad sellest aastasajast mõned kõige tuntumad ja siiani aktiivses kasutuses ladinakeelsed kirikulaulud, sh Celano Thomasele (u 1200–u 1265) omistatud Dies irae, Aquino Thomase (1224/1225–1274) Pange, lingua ja Todi Iacoponele (u 1233–1306) omistatud Stabat mater. 13. sajandi esimestest kümnenditest pärineb samuti keskaja ilmaliku luule kõige esinduslikum antoloogia, hilisema leiukoha järgi nime saanud Carmina Burana, mis sisaldab kokku ligemale 228 anonüümset luule- ja draamateksti (sh mõned kesk- ja ülemsaksa keeles kirjutatud värsid).

      Vaatamata skolastika ja selle varjus aristotelliku ratsionalismi võidu­käigule 13. sajandil ei saa alahinnata tollast huvi müstilise ja meditatiivse kirjasõna vastu, isegi kui seegi valdkond muutub 13. sajandi teisest poolest alates üha enam rahvakeelseks, seda eriti naisautorite osas. Selle huvi kinnituseks võib mainida näiteks paavst Innocentius III, sünnipärase nimega Lotario dei Segni (1160/1161–1216) meeleparanduslikku traktaati „Inimolu viletsusest” või frantsisklaste ordujuhi Bonaventura (u 1217/1221–1274) meditatiivset teost „Hinge teejuht Jumalasse”, mis pakub vaimseid harjutusi, kuidas jõuda müstilise osaduseni ristilöödud Kristusega.

      Keskaja viimasel kahel sajandil püsis ladina keel hariduse, filosoofia, teoloogia ja liturgia keelena, kuid tõmbus tagasi kitsas mõttes kirjanduse – luule, draama ja väljamõeldud lugude – keelena, kui mitte arvestada õpetlaste stiiliharjutusi või õpilaste koolitöid. Kummatigi ei tähenda see ladina kirjanduskeele hääbumist sootuks, sest veel 14. sajandil kasutasid mitmed rahvakeelse kirjanduse tähtsamad esindajad ladina keelt nii värsis kui proosas kirjutamiseks, seda eriti Itaalias. Dante Alighieri (u 1265–1321) kirjutas oma tähtsamad proosateosed ladina keeles, sh kuulsa traktaadi rahvakeele kiituseks – De vulgari eloquentia. Temast noorem Francesco Petrarca (1304–1374) komponeeris mitmeid ladinakeelseid värsse, sh lõpetamata eepilise poeemi Africa, rääkimata proosast, nagu omaelulooline Secretum.^[16.] Niisamuti ei jää Giovanni Boccaccio (1313–1375) ladinakeelne looming, sh populaarsed biograafilised kogumikud De casibus virorum illustrium ja De mulieribus claris, mahult kuigivõrd alla tema itaaliakeelsetele tekstidele.

      Keskaegse ladinakeelse kirjanduse tähtsaimat panust maailma kirjandusse ei tule ilmselt otsida niivõrd vormilistest uuendustest, kuigi riimi ja rütmi sündi luules on raske ülehinnata, kuivõrd uute kirjanduslike teemade, tunnete ja kogemuste vallast. Tollased kristlikud ladina autorid andsid kirjandusliku kuue uuele kristlikule elutunnetusele, tõid kirjasõnasse religioosse askeesi ja meeleparanduse teemad, kujundasid välja uue armastuspaatose ja kultiveerisid müstilist keelekasutust. Kuigi varauusaja humanistlikud autorid suunasid kirjanduse uuesti maisematele radadele, ei ole keskaja ladinakeelse kirjanduse religioosne substraat Euroopa kirjandusmälust kindlasti kuhugi kadunud.

       Keskaja ladinakeelse kirjanduse žanrid

      Nagu eespool toonitatud, olid žanripiirid keskaja kirjanduses tihti tinglikud ja žanriteooria elas oma iseseisvat elu õppekirjanduses ja teoreetilistes käsitlustes. Kummatigi kujunesid keskajal välja mitmed uued kirjandusžanrid (sõna avaras tähenduses) või teisenesid vanad. Esmajoones on nende sünd seotud erinevate kiriklike funktsioonidega