Keskaja kirjanduse antoloogia. I köide. Ladinakeelne kirjandus. Marek Tamm

viitab samuti 12. sajandil Lõuna-Prantsusmaal võrsunud nimetus „trubaduur” (oktsitaani trobador) ja selle tuletised, nagu prantsuse „truväär” (trouvère) ja saksa „minnesinger” (Minnesänger). Saksamaal ja teistes Euroopa põhja- ja idapoolsetes piirkondades levib hiliskeskajal žonglööride eeskujul ka nimetus Spielmann (‘mängumees’). Prantsusmaal hakatakse alates 13. sajandi lõpust seniseid žonglööre kutsuma aga pigem menestrelideks (pr ménestrel, tuletatud hilisladina ministerialis’est, ‘teener’), Saksamaal kujuneb selle vasteks Meistersinger või Meistersänger. Tavapäraselt oli žonglööri ja tema ametivendade lahutamatu kaaslane mõni muusikariist (enamasti harf, fiidel, lauto või flööt), millel oma laule saadeti; kogu keskaja ilmalik luule, nagu ka enamik vaimulikust luulest, on mõeldud muusikalise saatega laulmiseks, või täpsemalt: see, mida me tänapäeval peame keskaja luuleks, olid toona enamasti laulusõnad.^[6.] Ent ka suur osa proosatekste sündis suuliseks esituseks – valjusti ettelugemiseks või retsiteerimiseks (nt jutlused, pühakute elulood, kangelasjutud, liturgilised tekstid jpt). Kui trubaduurid, minnesingerid ja goliardid, nagu öeldud, kandsid tavaliselt ette omaenda loomingut, siis žonglöörid, menestrelid jt vahendasid peamiselt teiste laule (abiks tihti nn lauluraamat). Kogu see kirev seltskond moodustas väga liikuva ja sotsiaalselt heterogeense koosluse, osa neist püsis pikemat või lühemat aega mõne ilmaliku või vaimuliku valitseja juures, teised liikusid linnast linna, külast külla. Jälgi nende eluviisist, tegevusest ja selle mõjust on säilinud väga vähe, ent on selge, et nende rolli on tollase „kirjanduselu” mõistmisel raske alahinnata.

      Kuna kirjaoskus oli keskajal väga haruldane, eriti selle esimeses pooles, sündis juba varakeskajal mõisteline eristus väheste kirjaoskajate, litterati, ja valdava enamiku kirjaoskamatute, illiterati vahel.^[7.] See vahetegemine oli ideoloogiliselt laetud ja poleemiline, sest jooksis suuresti mööda vaimulike (ld clerici) ja ilmikute (ld laici) eristust ning oli kantud soovist põlistada kehtivaid sotsiaalseid ja kultuurilisi rajajooni. Tänapäeva vaatepunktist ei tuleks neid keskaegseid kategooriaid seostada mitte niivõrd üksikinimestega, vaid erinevate kultuuritasanditega, mis võisid ühes sotsiaalses rühmas koos eksisteerida (eriti seoses kirjaoskuse levikuga ilmikute seas). Kõrgkeskajal, alates 11. sajandi lõpust, kui kirjalikus suhtluses asuti kasutama ka rahvakeeli, omandas litteratus senisest kitsama tähenduse ja hakkas tähistama vaid ladina keele oskust. Samas püsisid piirjooned litterati ja illiterati vahel hägused suurema osa keskajast ja tollane kirjaoskus pole seega üheselt tõlgendatav mõiste, sest ladina keelel põhinev kirjutamise ja lugemise suutlikkus võis suulisuse ja rahvakeelsusega üht või teist viisi põimuda. Seepärast eelistavadki uurijad tänapäeval rääkida pigem erinevatest kirjaoskuse vahevormidest, eristades näiteks neid, kes oskasid küll lugeda ja kirjutada, ent algelisel moel ja eelistasid suhtlemisel suulisi kanaleid (nn quasi litterati), ja neid, kes ei osanud kuigivõrd lugeda ega kirjutada, ent teadsid, mida kirja­sõna endast kujutab ja mille poolest erineb see suusõnast (nn quasi illiterati).^[8.] Eesti keeles võiks neid, kes keskajal lugeda ega kirjutada ei osanud, ent omandasid kirjutatud keele elemente ja standardeid ettelugejate või jutlustajate vahendusel, nimetada libakirjaoskajateks ja sellist keelevarianti, mille aluseks on kirjalik tekst, ent mis levib suulisel teel, vastavalt siis libakirjakeeleks.^[9.]

      Muusik ja žonglöör kujutatuna Saint-Martial de Limoges’i psaltris. Prantsusmaa, 11. saj lõpp. Pariis, Bibliothèque Nationale de France, Ms. lat. 118, fol. 107v.

      Saksa minnesinger Heinrich von Meißen ehk Meister Heinrich Frauenlob (snd u 1250) esitamas saatjatega oma laule. Miniatuur kuulsas Heidelbergi lauluraamatus (Große Heidelberger Liederhandschrift) ehk Codex Manesse’s. Zürich, 14. saj I pool. Universitätsbibliothek Heidelberg, Cod. Pal. germ. 848, fol. 399r.

       Ladina keel ja rahvakeeled

      Keskaja kristlik Euroopa kujutas endast mitmekeelset ja -kultuurilist ühiskonda, mida eliidi tasandil sidus ja sidustas ühine lingua franca – ladina keel. Ladina keele sai keskaja ühiskond pärandiks Rooma impeeriumilt, kus riigikeelena kujunes sellest Lääne kristlaskonna tuumalade, tänapäeva Itaalia, Hispaania ja Prantsusmaa tähtsaim suhtluskeel. Hiljemalt 7. sajandil minetas ladina keel kontakti elava traditsiooniga ja muutus n-ö kultuurkeeleks, mida oli võimalik omandada vaid vastavates õppeasutustes. Nagu Jan Ziolkowski, keskaja ladina keele tuntumaid asjatundjaid tänapäeval, on välja pakkunud, võib ladina keelt käsitada keskajal omalaadi „isakeelena” (ingl father tongue), mida erinevalt emakeelena omandatud konkreetsest rahvakeelest sai selgeks vaid teadliku õppimise käigus.^[10.] Niisamuti viitab see nimetus tõsiasjale, et enamik ladina keele oskajatest olid keskajal meessoost, isegi kui on võimalik leida mitmeid olulisi erandeid ka vastassugupoole seas.^[11.]

      Ühes kristluse levikuga laienes ladina keel sajandite jooksul mitmele poole Euroopasse ja kaugemalegi. Selle ekspansiooni üheks tulemuseks oli ladina keele suur piirkondlik variatiivsus, seda nii foneetika, grammatika kui sõnavara tasandil, nagu ka mitmed ladina ja rahvakeelte vahevormid, nn makaroonilise ladina keele variandid. Ladina keele elujõu tagatis oli selle kasutamine läänekristliku kiriku ametliku asjaajamise, õppetöö ja liturgiakeelena. Üksnes tasapisi ja ladina keele mõju all hakkasid varakeskajal kuju võtma rahvakeelte kirjalikud vormid, mis panevad aluse rahvakeelse kirjanduse sünnile Euroopas. Siin võib eristada ühelt poolt ladina keelest sõltumatult arenenud keldi ja germaani keeli, mille vanimad kirjalikud ülestähendused ulatuvad 5. ja 6. sajandisse, ja teiselt poolt ladina keele põhjal sündinud romaani keeli, mis kujunesid kirjakeelteks alates 9. sajandist alates. Kõige varasemad rahvakeelsed kirjavormid on pärit vanaiiri keelest (5.–6. sajand), varakult ületab kirjaläve samuti vanainglise keel, näiteks on teada, et Aldhelm Malmesburyst (u 640–709) kirjutas mitmeid vanaingliskeelseid luuletusi, mis pole küll paraku säilinud; 9. sajandisse ulatub tagasi ka „Anglosaksi kroonikate” traditsioon. Vanaülemsaksa keele esimesed teadaolevad kirjalikud ülestähendused tehti 8. sajandil, järgmisel paaril sajandil tõlgitakse sellesse keelde näiteks terve rida ladina kiriklikke tekste. Nagu saab lugeda siitsamast antoloogiast, mainib Einhard (u 770–840) oma „Karl Suure elus”, et teadmishuviline keiser lasi „üles kirjutada ja mälestuseks talletada muistsed barbarite laulud, mis räägivad endisaegsete kuningate tegudest ja sõdadest” (lk 215–216). Võib oletada, et tegemist on peamiselt muinasgermaani kangelaslauludega. Kuid Einhard lisab, et Karl „alustas ka oma isade keele grammatika koostamist” (lk 216), millest võib välja lugeda viidet teadaolevalt esimesele (lõpetamata?) saksa keele grammatikale. Vanim kirjalik tunnistus vanaprantsuse keeles pärineb samuti Karolingide ajast (nn Strasbourg’i vanne 842. aastast), ent ulatuslikumad tekstid sünnivad alles sajandi lõpus ja levinud kirjanduskeeleks areneb see 11. sajandil. Itaalia ja hispaania keele kirjalikud vormid ulatuvad tagasi 10. sajandi keskpaika ja ulatuslikumad kirjandustekstid näevad ilmavalgust alles 12. sajandi alguses. Kirjanduskeelteks kujunenud rahvakeelte seas muutub alates 12. sajandist kõige mõjusamaks Lõuna-Prantsusmaal kõneldud oktsitaani keel (langue d’oc). Sealsete trubaduuride looming inspireerib nii Põhja-Prantsusmaa truvääre, saksa minnesingereid kui ka portugali ja kastiilia poeete. Itaalia ja katalaani luuletajad kirjutavad oma loomingut oktsitaani keeles, enne kui alles 13.–14. sajandil minnakse üle oma emakeelele. Pärast Prantsuse vallutust 11. sajandil domineerib Inglismaal kuni 14. sajandini prantsuse keel peamise kirjanduskeelena. Omaette väga rikkalik kirjanduskultuur võtab kuju Skandinaavias, eriti Islandil, kus tõenäoliselt sajandeid suuliselt viljeldud saagatraditsiooni hakati kloostrites kirja panema alates 13. sajandist. Kuid prantsuse eeskujud ulatusid Põhjamaadessegi, nii lasi 1220. aastatel Norra kuningas Haakon IV (1204–1263) tõlkida süstemaatiliselt vananorra keelde prantsuse eepilisi rüütliromaane, mis said seeläbi osaks kohalikust kangelasmuistendite pärimusest. Rahvakeelsete tekstide esiletõus saab eriti suure hoo hiliskeskajal, nii on näiteks arvatud, et kõigist keskaja rahvakeelsetest käsikirjadest koguni kolm neljandikku on kirja pandud 15. sajandil.

      Rahvakeelte