Keskaja kirjanduse antoloogia. I köide. Ladinakeelne kirjandus. Marek Tamm

Malmesbury Aldhelmi (u 640–709). Varase ja isikupärase näite Piibliga tembitud vaimulikust ladina proosast pakub Iirimaa piiskopi Patricku (u 390–u 460) autobiograafiline „Pihtimus”.

      Uued muutused ladinakeelses kirjanduses on seotud eeskätt Karolingide dünastia võimuletulekuga Frangi kuningriigis 8. sajandi keskel ning nende eduka poliitilise ja sõjalise tegevusega oma valduste laiendamisel ning huviga vaimu- ja hariduselu ümberkorraldamise vastu. Ajastu võtmeisik on 800. aastal keisriks kroonitud Karl Suur (747/748–814), kes algatas oma valitsemisajal kõiki elualasid hõlmava reformiliikumise, mille tagajärjeks oli mh ladina keele oskuse ja kirjatundmise kiire kasv, ühtse piibliteksti ja liturgiakorra võidukäik, uue kirjaviisi (karolingide minuskel) kasutuselevõtt ning antiikeeskujude au sisse tõstmine. Karl Suure õukonnast kujunes tähtsaim vaimuelu keskus, kuhu keisri kutsel kogunes andekaid õpetlasi ja kirjamehi mitmest Euroopa piirkonnast. Alates 19. sajandist on tavaks tollast üleüldist kultuurilist elavnemist nimetada „Karolingide renessansiks”, kaasaegsed ise nimetasid toimuvat „uuendamiseks” (ld renovatio).

      Karolingide reformiliikumise keskne figuur oli Northumbriast pärit anglosaksi õpetlane Alcuin (730/740–804), kes liitus Karli kutsel õukonnaga 781. aastal. Alcuinist sai Karli tähtsaim nõuandja nii teoloogia, liturgia, Piibli kui hariduse alal, tema korraldada oli õukonnakooli tegevus ja tema käe all omandasid hariduse nii Karl ise kui ka tema lapsed ja rida teisi järgmise põlve olulisi õpetlasi. Alcuini kirjapärand on suur ja mitmekesine, hõlmates üle 300 luuletuse ja pea sama palju kirju, neist mitmed keiser Karlile. Nooremast põlvkonnast tõusis Karli (ja tema troonipärija Ludwig Vaga) peamiseks nõuandjaks ja oma aja tähtsaimaks teoloogiks ning luuletajaks Põhja-Hispaaniast pärit läänegoot Theodulf (u 750/760–821), kes liitus Karolingide õukonnaga millalgi 780. aastatel. Mitme tähtsa teoloogilise traktaadi autorina on tema loomingust tänaseks säilinud ligemale 80 erudeeritud luuletust, mida iseloomustab antiiksete eeskujude pühendunud järgimine. Theodulfist mõni aasta hiljem liitus Karli õukonnaga Frankfurdi lähedal Maingaus sündinud Einhard (u 770–840), kellest kujunes Karli oluline nõunik arhitektuurilistes ja diplomaatilistes küsimustes. Einhardi elutööks sai aga „Karl Suure elu”, mis on Rooma biograafiatraditsioonide vaimus kirjutatud suure­pärane näide Karolingide-aegsest proosast.

      Karolingide ajastu lõppfaasis tõusis esile uus plejaad silmapaistvaid kirjamehi, kes täitsid nii vastutusrikkaid ülesandeid õukonnas kui ka kirjutasid algupäraseid teoseid teoloogias ja luules. Neist üks olulisemaid oli Walahfrid Strabo (808/809–849), Švaabimaalt pärit õpetlane, kes saabus 829. aastal Ludwig Vaga (778–840) kutsel Aacheni õukonda tulevase keisri Karl Paljaspea (823–877) õpetajaks. Pärast ülesande täitmist taandus ta kümmekond aastat hiljem Reichenau kloostri abtiks ja kirjutas mitmeid piiblikommentaare ning meisterlikke värssteoseid, sh keskaja esimese botaanikaalase teose „Aiapidamisest”. Keiser Karl Paljaspea kutsel liitus kuuriaga millalgi 9. sajandi keskel Iirimaalt pärit Johannes Scotus Eriugena (u 815–u 877), kellest sai oma ajastu suurimaid teolooge ja tähtsamaid luulemeistreid, kes ühtlasi tõlkis ladina keelde mõned väga olulised kreekakeelsed teosed, sh Pseudo-Dionysios Areopagita uusplatonistlikke tekste.

      Tavakäsituses tabas pärast Karolingide-aegset õitsengut Euroopa vaimuelu 10.–11. sajandil allakäik, mis kestis kuni selle uue taassünnini 12. sajandil. Tegelik pilt on siiski keerulisem ja pigem tasub aastatuhandevahetuse kirjakultuuris tähele panna mitmeid olulisi arenguid, mis lõid eelduse ladinakeelse kirjasõna apogeeks 12. sajandil.^[12.] Üldistest arengutest on olulisimad kirjanduselu väljumine kooliõpetuse raamidest ja kloostrite (eriti Cluny kloostrivõrgu) kasvav roll kirjakultuuri kultiveerimises. Vaimuelu keskustena püsivad Prantsusmaa, Burgundia ja Lotring, kus Karolingide-aegsed kultuurimõjud olid kõige enam levinud, ent esile tõusevad ka uued keskused, sh Saksimaa, Baier ja Põhja-Itaalia.

      Žanriliselt iseloomustab 10.–11. sajandit esmajoones hagiograafia ja historiograafia esiletõus. Kuigi pühakuelulugude kirjutamine ulatub tagasi varakeskaega, sai see tõelise hoo alates 10. sajandist. Suur osa hagiograafilisi tekste on anonüümsed, ent kindla autorsusega tekstidest võib esile tõsta näiteks teadaolevalt kõige esimest ilmikust pühaku Aurillaci krahvi Géraud’ (855–909) elulugu Vita sancti Geraldi Auriliacensis comitis, mille kirjutas Cluny kloostri abt Odo (u 878–942). Või Angers’ Bernard’i koostatud Püha Fidese imelugude kogumikku Liber miraculorum sancte Fidis, mis kätkeb jutustusi imelistest juhtumistest, mis leidsid aset legendaarse 3. sajandi naispühaku haual Sainte-Foy kloostris Conques’is. Otsapidi hagiograafiasse kuuluvad keskaja teadaolevalt esimese naiskirjaniku ja dramaturgi, Gandersheimi kloostri nunna Hrotsvita (930/935–pärast 975) kuus näitemängu, mis räägivad naistegelaste religioossest pöördumisest või märtrisaatusest. Hrotsvita sulest pärinevad samuti kaheksa hagiograafilist värssjutustust ja kaks ajaloolist poeemi.

      10.–11. sajand märgib ajalookirjutuse hüppelist arengut ja suurema tähelepanu osutamist oma kaasaja sündmuste vastu. Sünnivad nii mitmed panoraamsed maailmaajalood, nagu Prümi benediktlaste kloostri abti Regino (u 840–915) Chronicon, kui ka regionaalsed kroonikad, nagu Reimsi kanooniku Flodoard’i (u 894–966) Annales, Corvey bene­diktlaste kloostri munga Widukindi (u 925–pärast 973) Res gestae Saxonicae, Cremona piiskopi Liutprandi (u 920–972) Antapodosis, seu rerum per Europam gestarum libri või Bremeni kanooniku Adami (enne 1050–1081/1085) Gesta Hammaburgensis ecclesiae pontificum. Nii hagiograafiline kui historiograafiline aines leidis originaalse väljundi prantsuse benediktlase Rodulfus Glaberi (u 985–u 1047) loomingus, mis kätkeb nii Saint-Bénigne’i abti Guglielmo (962–1031) elulugu (Vita domni Willelmi abbatis) kui ka aastatuhandevahetuse sündmustest pajatavat unikaalset ajalookroonikat (Historiae).

      Üsna üksmeelselt peetakse ladinakeelse kirjanduse kõrgajaks 12. sajandit. Sel aastasajal arendatakse keskaja ladina kirjanduskeele võimalused välja maksimaalses ulatuses, plahvatuslikult kasvab käsikirjade ja kirjutusžanrite hulk, eriti silmapaistvad on saavutused ilmalikus ja vaimulikus värsikunstis, ent niisamuti teoloogias, ajalookirjutuses ja autobiograafilises proosas. Nende arengute taga, mida Ameerika medievisti Charles H. Haskinsi (1870–1937) eeskujul kutsutakse sageli „12. sajandi renessansiks”,^[13.] võib näha väga mitmesuguseid tegureid: koolihariduse levik, linnastumine, majanduslik ja demograafiline kasv, kirikureformid, uute vaimulike ordude sünd jne. Esile tõuseb terve plejaad olulisi autoreid, kelle kõigi loetleminegi läheks siinkohal pikale, tutvustamisest rääkimata.^[14.]

      Kui liikuda neid žanreid pidi, kus muutused olid kõige suuremad, siis puhkesid 12. sajandil õide näiteks värssdraamad – mitmesugused religioosse sisuga näitemängud, millest mitmed kasvasid välja liturgilistest protsessioonidest. Ühe anonüümse näitena 12. sajandi algusest võib mainida käesolevas antoloogias tõlgitud Püha Nicolause elust rääkivat värssdraamat „Kolm tütart”. Varakeskajal väheviljeldud ilmalik luule saab alates 11. sajandi lõpust sisse enneolematu hoo, isegi kui usutavasti vaid väike osa sellest on kirjasõnas tänapäevani säilinud. Ennekõike oli see seotud linnakoolide kiire kasvuga, kus üha uued põlvkonnad omandasid varakult värsiloome oskused, mida hiljem elatise teenimiseks, metseenide kiituseks või publiku meelelahutuseks tööle rakendada. Suur osa ilmalikust luulest liikus anonüümselt mitmesugustes kogumikes ehk lauluraamatutes (nagu nn Carmina Cantabrigiensia ja Carmina Burana), nimeliselt tuntumate poeetide seast väärib esiletõstmist Hugo Primas Orléans’ist (u 1090–u 1160), Archipoeta (1135/1140–pärast 1167), Gautier Châtillonist (u 1135–pärast 1179), Pierre Blois’st (u 1135–u 1211) ja Kantsler Philippe (1161–1236). Rööpselt juhuluulega tegi olulise arengu läbi eepiline luule, piisab, kui mainida ajastu suurimate saavutustena Châtilloni Gautier’ heksameetrites eepost keiser Aleksander Suurest – Alexandreis­ või Lille’i Alaini (u 1120–1202/1203) prosimeetrumis „Looduse kaebelaulu” (De planctu naturae) ja heksameetrites Anticlaudianus’t.

      Ilmaliku värsikunsti edusammudele ei jäänud alla 12. sajandi vaimulik luule, sh värsilise tekstiga kirikulaul (eriti sekvents). Luule emantsipeerus üha enam liturgiast ja muutus