Talveks suletud. Йорн Лиер Хорст

juhtumi oma vastutada võtaks?“

      „Ei.“ Vastus oli resoluutne. „Ma helistasin emale. Ta tuleb Lillestrømist ja jõuab mõne tunni pärast siia. Senikaua tahan, et sa mind telefoni teel kursis hoiaksid.“

      Wisting kinnitas talle, et helistab niipea, kui midagi dramaatilist juhtuma peaks ja lõpetas kõne.

      Järgmine, kellega ühendust tuli võtta, oli Thomas Rønningen. Oli iseenesestmõistetav, et tuntud saatejuhi number oli salastatud ja tal tuli helistada NRKsse2. Ta tutvustas ennast ja selgitas, et on kriitiliselt tähtis saada Thomas Rønningeni number.

      Valvelaua öövahetuses tööl olev naisterahvas paistis kogenud olevat. Ta vabandas, et tal mehe telefoninumbrit ei olnud, kuid palus oodata. Wisting kuulis, kuidas naine klaviatuuril klõbistas.

      „Mul on tema agendi, Einar Heieri telefoninumber ja eposti aadress,“ selgitas ta. „Soovite?“

      „Ma võtan telefoninumbri.“

      Naine luges numbri ette.

      „Tänan. Kas te teate, millal täna eetris olnud programm salvestati?“

      „See oli otsesaade.“

      „Mida see tähendab?“

      „Varem salvestasime saated päev varem, kuid kui selgus, et saate aktuaalsus sellega kaduma kippus minema, hakati saateid salvestama neli tundi enne eetrisse minekut, näidates seda siis redigeerimata kujul.“

      Wisting arvutas peas.

      „Kas see tähendab, et salvestus oli kella kuueks läbi?“

      „Just nii.“ Naine peatus. „Kas see on miski, millest te peaksite rääkima turvaülemaga?“

      „Eiei. Kui vaja, helistan hiljem tagasi.“

      Ta lõpetas kõne ja valis agendi numbri, kes vastas harjutatult meeldiva häälega.

      Wisting tutvustas end ja palus Thomas Rønningen kontakte.

      „Ma annan sulle ta numbri, aga ei ole kindel, et ta vastab.“

      „Miks mitte?“

      „Ma helistan talle tavaliselt alati peale saadet ja räägin, mida ma saatest arvan, aga täna ta ei vastanud.“

      Wisting vaatas rääkimise ajal aknast välja. Ta silmas fjordi poolt madalal kõrgusel naasvat helikopterit.

      „Millal sa temaga viimati rääkisid?“ küsis ta.

      „Eile. Tohin ma küsida, milles asi?“

      „Tema suvilasse Helgeroas on toimunud sissemurdmine.“

      „Ah nii. Sel juhul on ta kindlasti tänulik, kui talle helistate.“

      Agent ütles talle numbri. „Juhul kui ta ei vasta, ära teadet jäta, vaid saada mulle SMS.“

      „Suur tänu.“

      „Kas on midagi, millega mina saaksin aidata? Midagi praktilist seoses sissemurdmisega?“

      „Praegu mitte. Aga mul on nüüd su number.“

      Helikopter jäi õhku rippuma, äraootavalt, valgusvihk suunatud siselahe piirkonda.

      Wisting valis Thomas Rønningeni numbri, tõusis ja läks akna juurde. Automaatvastaja hakkas sõnumit ette lugema veel enne kutsuma hakkamist. Wisting lõpetas kõne ja salvestas numbri.

      Nils Hammeri hääl sisesideaparaadis katkestas vaikuse.

      „Su telefonile on jälile saadud. See on Reveti kandis.“

      Aknast paistev helikopter kaldus küljele ja võttis suuna idasse. Revet oli varem olnud madalik Lågeni ja Larviksfjordeni vahel, kuid nüüdseks oli muutunud arvestatavaks tööstusja sadamapiirkonnaks, ulatudes soolikana merre. Kuigi seal oli palju kohti, kuhu autot peita, oli sealt vaid üks väljapääsutee.

      „Me paneme välja tõkendi kanali ääres olevale kaile,“ selgitas Hammer.

      Wisting tõmbas pilgu helikopteri küljest lahti, jäädes selle asemel oma aknal olevat peegelpilti silmitsema. Vihm moonutas näokontuure ja muutis ta võõraks. Silmalaud vajusid kinni. Neid avamata püüdis ta mõtteid koguda.

      See oli esimene suurem uurimisülesanne pärast pikalt haiguslehelt tulemist. Talle oli alati tundunud ta töö väljakutsuva ja inspireerivana, kuid suvel oli enesetunne halvenenud. Aina kasvavat töökoormust jagati järjest kahanevate ressursside vahel. Tekkinud oli pidev ülekoormus, mis lõppes füüsilise ja vaimse läbipõlemisega.

      Ta oli kolm kuud töölt ära olnud. Naastes oli ta mõistnud, et ta ei ole asendamatu, ning see oli tal aidanud delegeerida osa oma edaspidisest vastutusest ja ülesannetest teistele.

      Ta seisis ja püüdis oma keha tunnetada. Et kas ta oli selleks valmis. Ja tegi siis otsuse. Ta haaras tooli seljatoel rippunud jaki ja sammus otsustavalt ukse poole.

      6

      Kui Wisting politseimaja garaažist välja sõitis, peksis vihm vastu esiklaasi. Üks lõputu hall lahin. Ta pani klaasipuhastid tööle. Need pühkisid vihmapiisad ära, mis aga uuesti ja uuesti tulid.

      Vesi voolas mööda kõnniteeääri ja seal, kus kanalisatsioon vett vastu võtta ei suutnud, moodustusid suured lombid.

      Ta sõitis mööda Prinsegata tänavat ja keeras raudteejaama juures olevast valgusfoorist vasakule. Tühjad tänavad olid mässitud tihedasse niiskusloori.

      Sõit Revetisse ei võtnud enam kui kolm minutit. Ta peatus teetõkendi ees, mis koosnes kahest ninapidi vastakuti paigutatud politseiautost. Nende kahe ees seisis veel üks.

      Üks vihmamantlis politseinik astus ligi. Käed puhkamas rinnal rippuval automaatrelval.

      Wisting keeras küljeakna alla. Teine tervitas äratundvalt kahte näppu mütsi servale tõstes.

      „Midagi uut?“ küsis Wisting.

      Politseinik raputas pead. Taevast alla rippuvad vihmavaibad pühkisid üle tööstuspiirkonna. Helikopter töötas laiu kaari võttes.

      Peeglist märkas Wisting autotulesid. Politseinik ajas end sirgu ja vaatas samas suunas. Tema taga peatus väike punane Golf, välja hüppas Garm Søbakken kohalikust ajalehest.

      „Mis toimub?“ küsis ta vihma käes seistes.

      Vormis politseinik ei vastanud. Ajakirjanik pöördus Wistingu poole.

      „Me otsime üht varastatud autot,“ selgitas ta.

      „Helikopteri ja relvaga?“

      Relvastatud politseinik läks tagasi oma postile. Wisting noogutas. Ta oleks pidanud enne väljasõitmist vormistama pressiteate, kuid oletas, et operatiivkeskuse juht juba tegeles sellega. Meedia surve muutub koormavaks niipea, kui need vähesedki üksikasjad neile teatavaks saavad. Uudistetoimetused paremat ei oskakski soovida. Krimijuhtum kombineeritud kollase ajakirjandusega.

      „Pressiteade tuleb,“ ütles ta ja keeras akna kinni.

      Tavaliselt ta nii tõrjuv ei olnud, kuid ei teadnud, kuidas selgitada olukorda, millega nad silmitsi seisid. See, et arvatav mõrvar oli põgenenud uurimist juhtivalt politseinikult varastatud autoga, pani kogu loo juba alguses mannetuna paistma.

      Ajakirjanik ØstlandsPostenist võttis kaamera ja pöördus sellega tõkendi suunas. Wisting mõistis, et ta saab siit head kaadrid, helikopter taustal.

      Ühtäkki sööstis suur lennumasin nagu saaki märganud pistrik allapoole, suurendas siis taas kõrgust ja jäi õhku seisma, prožektor püstloodis enda alla näitamas.

      Kostis helikopteripiloodi kutsung politseijõududele maapinnal: „Fox 05, siin Heli.“

      „Fox 05,“ krabises raadiosaatjas.

      „Tagaotsitav auto on meil valgusvihus. Termokaamera näitab, et mootor on soe. Inimesi ei paista olevat.“

      „Vastu võetud, näeme teie asukohta.“

      Üks

2

Norra riigile kuuluv ringhäälinguettevõte