Talveks suletud. Йорн Лиер Хорст

on võlusõna. Pärsia keeles. Norra keeles seesam. Seesam, seesam.“

      „Seesami Jaam?“

      Naine naeris. Silmade ja suunurkade ümber moodustus kaunis võrgustik kortsukestest, mis ulatus meelekohtade ja põskedeni. Pähklipruunides silmades peegeldus laual olevate küünalde kuma, andes ta pilgule täiesti erilise sära.

      Wisting sirutus veiniklaasi järele, kuid enne selleni ulatumist helises telefon. Helendav ekraan näitas helistajaks OPERA, mis oli firmasisene lühend politsei operatiivkeskuse kohta.

      Ta vastas napilt. Helistanud operaator tutvustas end samal moel.

      „Paljudes Guslandi suvilates on toimunud sissemurdmine.“

      Wisting vaikis. Ta mõistis, et see polnud kõik.

      „Ühest suvilast leiti meesterahva surnukeha.“

      3

      William Wisting lõi autoukse tagantselja kinni ja tõmbas kraeservad koomale.

      Kitsal parkimisplatsil seisid kiirabi, kaks politseija paar eraautot.

      Õhtu oli külm. Hingeõhk ta näo ees muutus loorõhukeseks valgeks auruks. Eemalt kostis tõusvate ja taanduvate lainete hääl. Mere poolt puhuv niiske tuul kandis endaga peeneid soolateri.

      Ta astus parkimisplatsi serva, kust läks rada tihnikusse. Viiskümmend meetrit edasi minnes avanes ta pilgule ulatuslik rannamaastik. Siledaks uhutud rannakaljud sulandusid üheks musta avamerega. Eemal saarel asuva majaka valgusvihk libises üle kaldariba, pannes rahutu veepinna sädelema.

      Ta silmas all mere ääres asuva suvila kontuure. Paarist aknast kumas nõrka valgust. Maja ees pimeduses hüplesid mitmete taskulampide valguslaigud. Siis kuulis ta käima lülitatud generaatori müra ja suvilaesine sai valgusega üle ujutatud. Politsei punavalge piirdelint laperdas tuules. Helkurid politsei vormidel helkisid, ta kuulis raadiosaatjate, telefonide ja summutatud vestluste hääli. Kõikjal nende ümber valitses tähetu ja külm sügispimedus.

      Wisting keeras pea tugevale tuulele vastu ja astus edasi. Sarnaseid väljakutseid on ta saanud lugematu arv kordi. Sellegipoolest polnud sündmuskohtadel käimine kunagi rutiiniks muutunud. Ja vaatepildid kahjustatud nahast, surnukehadest, omaste põhjatust meeleheitest polnud teda kunagi immuunseks muutnud. Liiga palju kordi oli ta näinud mõttetu vägivalla tagajärgi, iga korraga järjest jõhkramaid ja halastamatumaid. Need minevikupildid täitsid teda raskemeelsusega, mis omakorda muutsid ta ärritunuks ja endassetõmbunuks.

      Rada pidi alla sündmuskohale minnes kohtas ta kahte parameedikut. Möödudes tervitasid nad tõsiste nägudega kergelt noogutades.

      Operatsioonijuhiks määratud politseitöötaja kergitas piirdelinti, lastes ta piiratud alale. Suvila välisuks oli avatud. Uksepiit sissemurdmise käigus osaliselt purustatud. Kohe selle taga märkas ta majas seespool tapetu jalgu. Suuri kummikuid, mudased klombid talla all.

      Talle anti olukorrast lühiülevaade, mis ei sisaldanud midagi uut lisaks infole, mille ta kakskümmend viis minutit varem telefoni teel oli saanud.

      Espen Mortensen oli enne teda kohale jõudnud. Noor ekspert oli parajasti riietumas valgesse kaitseülikonda.

      „Tuled ka sisse?“ küsis ta.

      Wisting noogutas, kuid piirdus vaid jalatsitele kilekaitsete tõmbamisega ja järgnes siis trepist üles.

      Sissemurdmiseks kasutatud tööriist oli jätnud luku ümber nähtavad jäljed. Hakkpuidu tükke turritas igasse suunda ja uksepiida ülemine serv oli ära rebitud. Kivist trepil olid suured veretilgad. Ukselehe ülaosas olid ebamäärased laigud, justkui oleks keegi sinna verise käega toetunud.

      Espen Mortensen tegi enne edasiastumist paar ülevaatlikku fotot. Wisting järgnes talle kitsasse esikusse. Teda vastu võtnud politseinik oli välja jäänud.

      Ohvriks oli meesterahvas. Ta keha oli imelikus, moondunud kõhuli asendis. Üks käsi keha all, teine välja küljele sirutatud. Paks must kinnas verine. Porised kummikud ulatusid talle peaaegu põlvini. Tal oli seljas musta värvi dressipluus. Peas must mask.

      Wisting käis ümber surnukeha.

      Keha alt väljavoolav verenire valgus üle puidust põranda. Tal tuli liikuda pikkade sammudega, et mitte sisse astuda.

      Mehe pea oli küljele pööratud. Nägu varjava musta kapuutsi esiosal, umbes keset otsaesist, oli pikk rebend. Sellest paistis avatud haav, kahvatud nahaservad laiali, pealuu killud välja turritamas.

      Õues lasi üks politseikoertest kuuldavale terava haugatuse, väljendades innukust otsingutega alustada. Wisting kükitas ja toetas käed põlvedele.

      Tema ees lamava mehe silmad, mis maskis olevatest aukudest paistsid, olid pärani. Huuled sissepoole, nagu püüdnuks ta ikka veel õhku ahmida.

      Wisting kükitas minuti jagu surnut vaadeldes, tõusis siis ja uuris ümbrust. Laialipritsinud veri oli loonud laudseintele abstraktseid mustreid. Mitmes kohas leidus märke veristest käejälgedest nagu olid ukselgi olnud. Jäi mulje, nagu oleks mees enne kokku varisemist tuge otsinud.

      Põrandal olevast vereloigust läks paar kleepuvaid jälgi ukse suunas. Ta oli enne minema põgenemist vereloiku astunud.

      „Kes ta leidis?“

      Wisting hüüdis küsimuse õues trepi alguses seisvale politseinikule.

      „Naaber,“ vastas ta ja osutas ühele kõrgemal asuvale suvilale. „Sinna oli ka sisse murtud.“

      „Käis ta sees?“

      Vormis mees raputas pead.

      „Ta tuli ainult trepist üles.“

      Wisting jäi vaikides seisma, püüdes enda jaoks asjast üldpilti saada. Samal ajal üritas ta kinnistada mällu detaile, mis võiksid edasises töös määravaks osutuda.

      See oli miski, mida ta tavaliselt hästi oskas. Aastatepikkune uurimistöö kogemus aitas tal sageli sündmuskohalt saadava esmamulje abil luua hapra vundamendi teooria vormumiseks.

      Sündmuspaik oli nagu kunstiteos. Iga pisimgi detail pildil, iga üksik pintslitõmme valminud teosel reetis midagi kunstniku kohta.

      Pilk liikus edasi valgustatud elutuppa. Suvila oli sisustatud stiilselt, modernset ja antiikset mööblit miksides. Kasutatud värvid olid puhtad ja heledad, omavahel hästi kokku sobivad.

      Jäljed murdvargusest olid ilmsed. Sahtlid ja kapid avatud. Eemal nurgas oleval madalal laual, kus varem oli seisnud teler, ripnesid nüüd vaid mõned lahtised juhtmed, mitmes kohas olid seinal rippunud maalidest järel heledad laigud.

      Wisting lasi pilgul tagasi surnukehale pöörduda, ohkas ja raputas alla andvalt pead. Miski ei klappinud, kuid ta ei suutnud aru saada, mis see oli.

      „Kas löögirelv on leitud?“ küsis ta.

      Espen Mortensen vangutas pead ja edastas küsimuse väljas ootavale politseinikule.

      „Koerapatrull otsib seda,“ selgitas ta.

      „Kuidas on sissemurdmisriistadega?“ uuris Wisting ja osutas purustatud uksepiidale.

      Mortensen raputas pead.

      „See võib ka mõrvarelvaks olla,“ arvas ta. „Kohtueksperdid suudavad kindlasti midagi enamat öelda, kuid tundub nagu oleks löödud terava esemega. Sõrgkangiga näiteks.“

      „Arvad sa, et tema polnud sissetungijaks?“ küsis Wisting ja noogutas nende vahel lebava maskiga mehe suunas.

      „Võibolla teda üllatati ja sõrgkang võeti talt ära?“

      Wisting raputas kahtlevalt pead. Mitte miski ei osutanud sellele, et siin oleks toimunud muud võitlust kui vaid üks surmav löök. Seinal rippusid kenasti kaks väikest maali. Ukse kõrval seisis paar tosse. Nagide rivis rippusid korralikult paar tuulejakki. Ka majas sees ei olnud muid kahjustusi kui sellised, mida Wisting lugematutes sissetungikohtades varem oli näinud.

      „Ja kus siis röövitud noos on?“ küsis ta, tehes mõned sammud luksusliku suvila sisemusse.

      „Võibolla