Talveks suletud. Йорн Лиер Хорст

osa teest läbis sörkides.

      See oli valge kahekorruseline talumaja laia trepi, punaseks võõbatud küüni ja paari abihoonega. Keset hoovi seisis võimsa lehekrooniga vana tamm.

      Küünis hirnatasid mõned hobused, hakates võõrast haistes rahutult liikuma.

      Trepi ülemisel osal istus hallivalgekirju kass. See jõllitas teda kollaste silmadega, ringutas siis, haaras jalamatil olnud teravanokalise musta linnu hambusse ja lasi jalga.

      Uks oli värvitud siniseks. Uksekella kohale paigutatud suur keraamiline silt andis teada, kes majas elavad. Wisting vajutas kellanuppu ja katsus oodates oma nägu. Seda puudutades oli valu tugevam.

      Siis käis kuskil majas sees uks ja ta nägi läbi krobelise klaasi liikumist vaheesikus.

      Ukse avas paksu punase habemega mees. Ta seisis avatud ukse vahel ja silmitses Wistingut.

      „Politsei,“ teatas Wisting ja kobas püksitaskutes, kuni talle lõi pähe, et teenistustõend oli jäänud rahakotti, mis kadus koos autoga.

      Mees noogutas ja astus sammu tagasi, et teda sisse lasta. Wisting oli olnud meedias nii paljude lugude juures esindatud, et enamus siin piirkonnas teadsid, kes ta on.

      „Mis juhtus?“ küsis mees ja sulges tema järel ukse. Wisting ei hakanud selgitama.

      „Ma pean telefoni laenama,“ palus ta napilt.

      Mees tõmbas telefoni taskust välja.

      „Sa näed üsna niru välja,“ kommenteeris ta. „Soovid sa vannituba kasutada?“

      Wisting raputas pead, võttis telefoni ja valis operatiivkeskuse numbri. Ta selgitas lühidalt ja konkreetselt, mis oli juhtunud.

      Habemega mees seisis suurte silmadega ja kuulas, kuni Wisting lõpetas kõne ning küsis siis sõbralikult, kas ta saab millegagi abiks olla.

      Wisting mõtles järele.

      „Kas sul auto on?“

      Mees noogutas ja haaras jope.

      „See seisab küünis.“

      Wisting lasi mehel end koju sõidutada. Ja tuli siis selle peale, et tal pole ka kodu võtmeid. Need olid samas kimbus koos autovõtmetega. Ega ka politseimaja sissepääsukaarti, mis oli koos teenistustõendiga rahakotis.

      Tal tuli omaenda kodu uksel kella anda. Suzanne avas ettevaatlikult ukse.

      „Issand,“ oiatas ta ja võttis mehe oma käte vahele. „Miks sa selline välja näed?“

      „Loll lugu,“ selgitas Wisting ja naeratas esimest korda.

      Ta läks vannituppa, tiris endalt märgasid ja veriseks läinud riideid seljast, ise samal ajal selgitades, mis oli juhtunud.

      „Kas sa saaksid otsida mulle uued riided?“ palus ta duši alla minnes.Naine naeratas ja hakkas musti riideid kokku korjama.

      „Ära neid pessu pane,“ palus mees ja pani vee jooksma. „Riputa lihtsalt kuivama. Osa verest võib olla tema oma.“

      Vesi läks ruttu soojaks. Ta sulges silmad ja pööras end seljaga veejugade alla.

      „Sa peaks kiirabis ära käima,“ arvas Suzanne.

      Mees pühkis naise nägemiseks dušikabiini ukselt ära triibu jagu auru.

      „Ma vaatan seda veel,“ vastas ta. „Saad sa mulle takso tellida?“

      „Las siis vähemalt mina vaatan seda enne, kui sa lähed.“

      Mees ei vaielnud vastu ja lõpetas pesemise. Naine ulatas talle kapist rätiku ja läks esmaabivahendeid tooma.

      Kui ta tagasi tuli, seisis mees alasti tema ees, kuniks naine ta nägu uuris.

      „Arvad sa, et see oli tema?“

      „Kes?“

      „Mõrvar.“ Naine surus antiseptikuga niisutatud vatitupsu haava vastu. See kipitas. „Usud sa, et see, kellega sa kaklesid, võis olla tema?“

      Naine esitas sama küsimuse, mille ta ise juba endale oli esitanud.

      „Ma ei tea,“ vastas mees ja vaikis kuni naine valmis sai.

      „Su haav ei näe kõige parem välja,“ selgitas naine ja võttis plaastri. „Aga ma arvan, et pole hullu.“

      Mees suudles teda tänuks. Naine silis käega üle ta rinna, liikudes kõhu suunas nagu meeldetuletuseks, mille mees vahele oli jätnud. Wisting naeratas, suudles teda veelkord ja hakkas selga panema riideid, mis naine talle valmis oli toonud.

      „Tellisid sa mulle takso?“ küsis mees.

      „Ma viin sind ise,“ ütles ta. „Ma ei ole pärast su äraminekut rohkem joonud.“

      5

      Nils Hammer oli jõudnud politseimajja pool tundi varem ja laskis nüüd Wistingu sisse.

      Hammer oli suur mees, oma viis sentimeetrit Wistingust pikem, jõulise näoga. Kuigi teda peeti erakuks, oli ta võimekas uurija, kes oma tööd tõsiselt võttis. Ta oli vastupidav. Hädavajalik omadus ühele uurijale. Hammer asus alati intensiivselt töö kallale ega andnud kunagi järele. Sarnaselt talle endale võis Hammeri jaoks juhtumi lahendamine muutuda lausa kinnisideeks. Nad olid veetnud koos politseijaoskonnas lugematuid öötunde laiaulatuslike skeemide, teooriate ja hapuka kohviga. See oli põhjuseks, miks Nils Hammer oli alati üks esimesi, keda ta uurimismeeskonda kokku pannes osalema palus.

      „Torunn on teel siia,“ teatas ta.

      Ta lõhnas kergelt õlle järele, kuid silmnähtavalt vintis ei olnud. Oli teisigi, kel oli tulnud oma reedeõhtuseid plaane muuta.

      „OK,“ noogutas Wisting. See pakkus tuge, et ka Torunn Borg soovis algfaasis osaleda. Naine oli efektiivne, põhjalik ja erialaselt tugev. „Kui ta saabub, teeme koosoleku.“

      „Ma tegin su mobiili jälitamisega algust,“ jätkas Hammer ja läks trepikojas tema ees üles uurimisosakonna poole.

      Wisting polnud nii kaugele veel mõelnud. Mobiiltelefon saatis pidevalt välja telesignaale. Mobiilsidefirma saab läbi erinevate saatjate välja peilida, kus see parasjagu asub. See mõte andis talle nii indu kui lootust.

      „See on kuskil siin linnas,“ jätkas Hammer. „Telenor tegeleb üksikute mastide väljalülitamisega, et täpsemat asukohta saada.“

      „Millal võiks vastust oodata?“

      Hammer kehitas õlgu.

      „Veerand tunni või kahekümne minuti pärast ehk. Loodame, et su auto ringi ei liigu.“

      Wisting tänas ja läks oma kabinetti. Ta lülitas arvuti tööle. See võttis mitu minutit. Ooteajal tegi ta paar kõnet. Esimesena valis ta Christine Thiisi numbri. Tema oli värskelt tööle asunud jurist, võetud Audun Vetti asemele, kes oli saanud ametikõrgendust ja politseimajast lahkunud.

      Thiis oli Oslost pärit diplomeeritud kaitseadvokaat, kuid oli loobunud karjäärist ja kolinud suurlinnast ära. Ta oli olnud selgelt parima kvalifikatsiooniga kandidaat ja võtnud selle palju madalamalt tasustatava töö politseiprokurörina vastu. Ta oli saanud lisaks sellele vastutuse uute sissetulevate juhtumite eest, vastutades automaatselt ka neid ees ootava uurimise eest.

      Christine Thiis vastas peale esimest kutsungit.

      „Ma olen proovinud sind kätte saada,“ ütles naine. Hääletoon oli kergelt ärritunud ja pinges. „Ma pean teadma, mis toimub.“

      Wisting köhatas ja kulutas olukorra selgitamisele oma kolm minutit. Ta nägi rääkimise ajal naist vaimusilmas. Erutusest õrnalt punakate põskede ja valvsate pruunide silmadega.

      „On sul ikka kõik hästi,“ küsis ta pärast kogu loo ära kuulamist.

      „Jah, muidugi,“ kinnitas Wisting.

      Ta kuulis, kuidas naine lehti keeras. Ta oli kindlasti mehe jutu jooksul märkmeid teinud.

      „Mis meil on?“ uuris naine.

      „Hetkel