Talveks suletud. Йорн Лиер Хорст

naeratas talle ja noogutas. Ta naeratas vastu. Naine oli tulnud tema ellu kaks aastat tagasi ja saanud selle tähtsaks osaks. Naise korteris nädal tagasi tekkinud veelekke tõttu olid neist saanud elukaaslased. Kuigi ta seda naisele öelnud polnud, meeldis talle, et ta siin oli.

      Mees võttis kaks klaasi ja heitis veelkord pilgu aknast välja, nägemata muud kui iseenda peegelpilti. Lai jämedakoeline nägu tumedate silmadega. Ta pööras sellele selja, läks tagasi diivani juurde ja istus Suzanne kõrvale.

      Teleriekraanil oli Thomas Rønningen täitnud sohva põnevate saatekülalistega, kel olid ühistele teemadele erinevad vaatevinklid. Wistingule meeldis saate formaat, mis põimis rasked teemad kerge meelelahutusega. Saatejuht meeldis talle samuti. Thomas Rønningen suutis oma poisiliku sarmiga luua rambivalguses intiimse, isikliku ja turvalise õhkkonna. Ta oli nagu uurija. Esitas külalistele alati hästi formuleeritud ja intelligentseid küsimusi ning selle asemel, et intervjueeritavaid kriitiliste väidetega seina vastu suruda, suutis ta neist erinevaid paljastusi välja meelitada õigupoolest vaid vestlusel voolata lastes.

      Suzanne võttis klaasid vastu ja asetas need lauale. Mees ajas end taas püsti ja tõi korgitseri. Enne uuesti istet võtmist heitis ta veelkord pilgu aknast välja. Veel üks alarmsõiduk oli eelmisega samas suunas teel. Automaatselt viskas ta pilgu käekellale ja täheldas kellaaja: 22.02.

      „Õnnitlen siis,“ ütles Suzanne klaasi üleval hoides, kuni mees selle täitis.

      „Mille puhul?“

      „Suvila,“ naeratas naine ja noogutas laual oleva võtme suunas.

      Wisting potsatas tagasi diivanile.

      Päev oli alanud Oslo advokaadibüroos koos onu Georg Wistinguga.

      Onu Georg oli 78aastane ja kulutanud enamuse oma täiskasvanueast energiasäästlikkusele spetsialiseerunud inseneribüroo üles ehitamisele. Wisting polnud kunagi päriselt mõistnud, mida see tähendas, teadis vaid, et onu oli välja töötanud ja patenteerinud mingid vee ja õhu desinfitseerimise ning puhastamise seadmed.

      Onu Georg oli võtnud oma elu ülesandeks raputada normatiive, lisaks oli temasse programmeeritud vastumeelsus maksusüsteemi vastu. See oli kaasa toonud mõned voorud kohtuaparaadiga, mis lõppesid rahalise karistuse ja tingimisi vanglakaristusega.

      Kohtumine advokaadibüroos seisnes Georg Wistingu viimse tahte teada andmises. Tema tahe oli, et riik pärast tema surma mitte mingil juhul millelegi küüsi taha ei saaks. Pärimisseadus oli advokaadi pärusmaa ja ta oli välja töötanud suhteliselt keerulise plaani, kuidas onu Georg oma vara enne surma ära nihverdada saaks.

      Wistingu jaoks lõppes lugu sellega, et temast sai omanik ühele Værvågenis, Helgeroa lähedal asuvale suvilale, mille hind oli kunstlikult nii alla lastud, kui seadus võimaldas, et pärandimaksu miinimumile kahandada.

      See tegi temast varaka mehe. Tegelikult mitte. Rahaga polnud tal ka varem probleeme. Ta teenis suhteliselt hästi, kuid töö ei jätnud talle sõna otseses mõttes aega seda eriti kulutada. Ja lisaks see muu raha. Ingridi pealt saadud raha. Nii tema kui lapsed olid pärast naise hukkumist neli aastat tagasi, Noradi1 missioonil Aafrikasse, saanud miljonilise hüvitise. Raha seisis siiani kontol, kasvades iga kuuga. Ta ei olnud suutnud seda veel puutuda.

      Ta mäletas aega, mil nad oli värskelt abielus ja Ingrid oli jäänud kaksikutega käima peale. Kulutused kasvasid. Et kuu lõpuni ots otsaga kokku tulla, tuli neil taarat viia. Praegu ei vaadanud ta igapäevaseid oste tehes enam üldse hindu.

      Advokaat oli pakkunud, et võib ka tema majandusliku seisu üle vaadata ja koostada plaani, kuidas maksukoormus miinimumini viia. Wisting oli loobunud.

      Inimesed teleekraanil naersid millegi üle.

      „Ma kadestan selliseid inimesi,“ ütles Suzanne ja noogutas teleri suunas.

      Wisting noogutas kaasa, saamata õieti aru, mis sorti inimesi ta silmas pidas. Tema oli rahul, et sai lihtsalt naisega koos diivanil istuda.

      „Selliseid, kes mängeldes teevad, mida nad tahavad,“ jätkas ta. „Kes julgevad riskida. Loobuda kindlast ja turvalisest ning teha midagi uut ja põnevat. Nagu see Sigrid Heddal.“

      Wisting heitis pilgu ekraanile. Keegi viiekümne ringis olev naisterahvas rääkis innukalt millestki, mida nimetas Safe Horizoniks.

      Suzanne vaatas mehe otsa. „Mõtle, üle viiekümnesena loobuda ärimaailmas kindlast tööst projektijuhina ja sõita Addis Abebasse, et vabatahtlikuna kodutute lastega töötada. Sa pead ikka julge olema.“

      Wisting noogutas. Talle meeldis see Suzanne külg.

      „Tommy on ka selline inimene.“

      Ta pidas silmas Line taanlasest kallimat. Tommy Kvanter oli aasta tagasi öelnud üles koka koha kalatooteid valmistaval laeval, müünud maha korteri ja kolinud kokku Wistingu tütrega. Müügiraha oli ta investeerinud ühte sõpradega käima pandud restoraniprojekti Oslos. Wisting nõustus, et Tommy oli unistaja. See ei olnud aga omadus, mida tema oleks väärtustanud.

      Peale tänast kohtumist advokaadibüroos oli ta koos Suzanne ja Linega Tommy restoranis õhtustanud. See oli esimene kord, mil Wisting seal käis, kuid oli mõistnud, et tegemist oli millegi enama kui ühe söögikohaga. Restorani hoone oli kolmekorruseline, nimeks Shazam Station, selle keldris asus ööklubi, esimesel korrusel kohvik ja ülemisel restoran.

      Tommy vastutas köögi ja restorani eest. Ta ise nendega sööma ei tulnud, kuid hoolitses selle eest, et neile serveeriti neljakäiguline õhtusöök. Toit oli hea, selles polnud asi. Kuid, kus olid tavaliselt rahvast täis reedesel pärastlõunal kõik kliendid? Hõivatud oli vaid käputäis laudu ja jäi mulje, et kelneritel polnud midagi teha. Kui see iga päev sedasi oli, võisid Tommy poolt projekti paigutatud rahad vaid tuulde lennata.

      Ta ei olnud kunagi päriselt aru saanud, mida tütar Tommys nägi. Küllap pidi ta olema piisavalt tark ja mõistev, sest isegi Wisting suutis näha, kui võluv ta oli. Kuid Tommyt ei saanud ju tegelikult usaldada. Mitte üksnes seetõttu, et tal oli varasemast narkokuriteo süüdistus, vaid, et ta võis olla väga kangekaelne ja egoistlik. Wistingule tundus, et see lihtsalt ei ole mees, kellele tema tütar oma tuleviku peaks pühendama.

      Vahest kahtlustas ta, et skepsis oli põhjustatud vaid faktist, et Line tema tütar oli, kuid arvas siis, et ikka mitte. Viimastel kordadel nendega koos aega veetes oli talle jäänud mulje, et ka Line oli hakanud märkama mõningaid Tommy nõrku külgi. Ta pani tähele, et Line ärritus sagedamini asjade peale, mida Tommy ütles või tegi, ning Wistingul tuli tunnistada, et teda rõõmustas nägemine, et Line kriitikameel mehe suhtes oli ellu ärganud.

      „Kui inimene midagi uut ette võtta ei julge, ei saa ju loota, et ta midagi saavutab,“ jätkas Suzanne. „Ja mida siis tegelikult kaotada on? Ükskõik kui palju kordi sa eksid, õpid sellest iga kord midagi uut. Ja iga kogemus on väärtuslik. Nii hea kui halb.“

      Ühele saatekülalistest oli esitatud küsimus, millele ta kohe vastata ei osanud. Üle tekkinud eetrivaikuse kuulis Wisting kauget politseisireeni heli.

      Ta võttis laualt klaasi ja istus seda hoides.

      „Tahaksid sa restorani avada?“ küsis mees.

      „Jaa,“ vastas naine üllatunult ja naeratas mehele. „Mitte just päris restorani, võibolla väikese kunstikohviku. Elu tundub olevat liiga lühike, et jääda selliseks, nagu see mul praegu on. Minna igal hommikul kontorisse. Koosolekud, eelarved, kärped, projektid.“

      Suzanne töötas Lastekaitses pedagoogina ja oli tegelenud palju aastaid noorte, üksi maale saabunud asüülitaotlejatega. Viimastel aastatel oli töö muutunud järjest enam administratiivseks, mistõttu tuli tal nüüd istuda kontoris, omamata mingitki kontakti lastega, keda ta aidata oli soovinud.

      „Mis selle nimeks saab?“ küsis mees ja pani klaasi käest, ilma et ta sellest joonud olnuks.

      „Mille?“

      „Kui sa oled mõelnud kohviku avamisele, oled sa kindlasti mõelnud nime peale.“

      Naine raputas pead.

      „Mitte

1

Norra Välisministeeriumi all tegutsev Arengukoostöö direktoraat