Talveks suletud. Йорн Лиер Хорст

Thomas Rønningeni.“

      „Teletähe?“ küsis Wisting ja jäi surnukeha põrnitsema.

      Teine noogutas.

      4

      Wisting jättis sündmuskoha Mortenseni hoolde ja läks maja ees olevale avatud platsile. Oli taas sadama hakanud. Sündmuskoha eest vastutaval politseinikul tilkus vesi vormimütsilt riietele.

      „Millistesse teistesse suvilatesse sisse on murtud?“ uuris ta.

      Politseinik keeras end põhja suunas ja osutas ühe suvila poole, mis asus maastiku kõrgemas osas. Selle kontuurid joonistusid tumeda taeva taustale ja Wisting nägi, et akendes oli tuli sees. Maja kohal kõrgus lipuvarras, vimpel tuules plaksumas.

      „Omaniku nimi on Ove Bakkerud. Tema oli see, kes meid teavitas. Ta tuli Oslost umbes tund aega tagasi ja avastas, et tema majja on sisse murtud. Siis läks ta naabersuvilaid üle vaatama ja avastas surnukeha.“

      Wisting tõmbas käega üle vihmamärja näo.

      „Kelle veel?“

      Politseinik otsis märkmiku välja ja keeras selja vastu tuult.

      „Jostein Hammersnes.“ Ta osutas üle Wistingu parema õla. „Tema suvila paikneb neemel ja ta helistas operatiivkorrapidajale, et teavitada sissetungist peaaegu samal ajal, kui saime teate laiba leiust. Neid võib vabalt enam olla, kuid praegu teame neid kahte. Käimegi nüüd suvilaid läbi.“

      „Mis te suvilatega tegite?“

      „Tõkestasime juurdepääsu.“

      Wisting noogutas. Neil oli vähemalt kolm sündmuspaika, mida sai omavahel seostada. See andis neile vähemalt kolm korda suurema võimaluse kurjategija jälgi leida. See oli harvaesinevalt hea lähtepositsioon.

      „Me kutsusime kohale eksperdid üle maakonna,“ jätkas operatsiooni juht, nagu oleks ta Wistingu mõtteid lugenud.

      „Kuidas on lood omanikega?“

      „Me tegeleme nende paigutamisega ühte Staverni hotelli. Te saate nad seal homme hommikul üle kuulata.“

      „Kas keegi neist nägi midagi?“

      Teine raputas pead ja tahtis midagi öelda, kui teda katkestas lähedusest kuulduv koerte haukumine. Samal ajal ragises hääl tema kõrvas olevas kuularis. Mees tõstis käe ja surus seda sügavamale, et paremini kuulda.

      „Koerapatrull tegi reidi ida suunas. Nad leidsid ühe mobiiltelefoni,“ edastati talle, „ja peavad nüüd aru, mida sellega peale hakata.“

      „Tähistagu koht ja toogu see siia,“ korraldas Wisting.

      Operatsiooni juht andis teate edasi. Hetke pärast tuli joostes üks noor politseinik läbipaistvasse kilekotti pakitud telefoniga.

      „Aku on peaaegu tühi,“ selgitas ta seda Wistingule andes. „Vaata üle enne, kui see tühjaks saab. Võibolla on pärast PINkoodi vaja, et seda uuesti tööle saada.“

      Wisting võttis koti vastu. Läbi kile leidis ta üles klahvi, mis ekraani tööle lülitas. Tegemist oli Sony Ericssoniga, mille menüü talle tuttav oli. Ta avas kõneregistri. See oli tühi. Ei ainsatki sisse tulnud ega välja läinud kõnet. Ta liikus tagasi peamenüüsse ja avas postkasti. Saabunud sõnumite all oli vaid üks teade, mis oli tulnud kell 16.53. Sisaldades vaid nelja numbrit: 2030.

      Teade oli saabunud üheksakohaliselt välismaiselt numbrilt.

      Saadetud sõnumite kaustas oli kaks sõnumit samale numbrile. Esimene oli saadetud kell 16.54. OK. Järgmine sõnum saadetud kell 20.43: I am here.

      Wisting otsis läbi ka kõik teised võimalikud kaustad, kuid need kolm sõnumit jäidki kogu telefoni salvestunud infoks. Ta tõlgendas seda nii, et 2030 oli sõnum kellaaja kohta. Sellele oli vastatud OK. Seejärel saatis telefoni omanik teate, et ta oli jõudnud kokkulepitud kohtumispaika. I am here.

      „Ma võtan selle sisse kaasa ja panen laadima,“ ütles Wisting ja torkas telefoni põuetaskusse. „Võibolla tuleb siia öö jooksul lisa.“

      Tuuleiil pani Wistingu värisema. Ta heitis pilgu ümbritsevasse ööpimedusesse. Mustad kaljud, tormidest räsitud männid ja tuules painduvad kadakad. Saatuslikust kohtumisest, mis oli päädinud ühele mehele surnult maha jäämisega, polnud möödunud enam kui vaevalt kolm tunnikest. Teine tüüp võis ikka veel kuskil siin olla.

      „Helikopter tuleb meile appi,“ selgitas operatsiooni juht, kes pidi olema sama mõelnud.

      „Hästi,“ noogutas Wisting. Ta ei plaaninud seda ootama jääda. Ta tahtis minna koju ja saada kuivad riided selga. Seejärel tuli minna kontorisse ja kogu masinavärk liikuma panna.

      Ta läks tagasi sama rada pidi, kust oli tulnud. Üles parkimisplatsi kõrvale oli kogunenud juba grupp ajakirjanikke. Üks fotograafidest suunas kaamera Wistingu suunas ja tegi võtte tema kindlameelsest kortsus näost. Hetkel, mil ta autoukse avas, kostis helikopteri hääl. See oli tulemas madalal kõrgusel ida poolt. Prožektorivalgus libises üle maastiku ja ajakirjanikel oli nüüd muud, millele fookus suunata.

      Ta tõmbas märja jope seljast, viskas selle kõrvalistmele ja istus siis rooli taha ning käivitas auto. Tuled lõikasid läbi ööpimeduse, valgustades tihedat kitsast kruusateed ääristavat võpsikut.

      Äkitselt tabas miski mütsatusega esiklaasi. Wisting hüppas pidurile, auto libises jäigastunud ratastel mööda kruusa. Esiklaas oli täis verd ja musti sulgi. Ilmselt oli ta tabanud lindu. Ta laskis klaasipesuvedelikku ja lasi klaasipuhastitel mustuse maha pesta.

      Ta käivitas uuesti auto ja saanud sõita vaid mõned meetreid, tabas autot uus lind. Ta nägi teda musta pallina läbi õhu lähemas, kuni see tabas kapotti ja kadus üle esiklaasi.

      Ta jätkas sõitmist mööda seda armetut teed. Mõnesaja meetri pärast jõudis tee Helgeroa ja Staverni vahelisel maanteele. Wisting pööras paremale.

      Tumeda asfaldi kohal hõljus kerge uduloor. Tuul lennutas vihmast märgi sügislehti, mis kleepusid esiklaasile ja jäid kinni klaasipuhastite alla.

      Kui ta pilk sada meetrit eespool tee ääres liikumise tabas, võttis ta hoo maha. See oli üks mees, liikudes teisel pool teed tema suunas. Sammud olid tuikuvad. Ta hoidis üht kätt pimestavate autotulede kaitseks silme ees.

      Wisting lülitas automaatselt lähituled sisse. Samal hetkel haaras mees endal vaba käega rinnust ja kukkus kokku.

      Wisting heitis pilgu peeglisse, peatas auto ja hüppas välja. Teelõik asus keset tühermaad, kummalgi pool laiuvate mustade ülesküntud põldudega.

      Mees lebas liikumatult.

      Wisting kükitas tema kõrvale ja pani käe ta õlale.

      „Kas kõik on hästi?“ küsis ta.

      Saamata vastust, haaras ta mehest kinni, et teda ümber pöörata.

      Ootamatult pööras mees näo tema poole. Jäi mulje, et tema pilku looritas mingi trots, mis samas varjas hirmu ja paanikat. Läbi õhu lendav rusikahoop tabas Wistingut keset nägu.

      Ta lõi kõikuma. Enne kui mees jalule sai, tuli sealt veel paar tihedat lööki. Wisting sirutas ühe käe välja ja hoidis teda kinni. Mees rabeles vabaks ja virutas pihta saamata uuesti. Wisting ajas end püsti, tõmbas end uue löögi eest küüru ja lõi siis vastu. Rusikas tabas meest kolmnurka. Ta vajus köötsakile ja ahmis õhku. Wisting viskus mehe suunas, püüdes teda tasakaalust välja lüüa, kuid sai uue löögirahe osaliseks. Üks neist tabas lõuga. Hambad lõikusid huulde. Suu täitus verega ja ta langes põlvili.

      Mees tormas auto suunas, hüppas rooli taha ja andis gaasi, sööstes kiirendades tema suunas. Tuled pimestasid. Ta viskus auto eest kõrvale, veeres teeservast alla ja jäi lebama. Mõne sekundi pärast harjusid silmad pimedusega. Ta suutis näha ümbrust viiekümnes erinevas hallis toonis ja märgata omaenda auto punaseid tagatulesid tasandiku taha kadumas.

      Ta ajas end jalule, sülgas verd ja vandus. Telefon oli autosse jäänud.

      Eemal