Äärelinna Buddha. Hanif Kureishi

kas ta teab sõnade ”analeptikum”, ”frekventatiiv”, ”polüandria” ja ”ordoviitsium” tähendust. Ta vaatas siis mulle otsa ja ütles: ”Ei või iial teada, millal sul võib vaja minna mõnd raskekaalusõna, et inglasele muljet avaldada.”

      Alles Evat kohates leidis ta kellegi, kellega oma Hiina asju jagada, ja teda üllatas, et selline vastastikune huvi on võimalik.

      Eeldasin, et nüüd, sellel laupäevaõhtul, saab isa jälle Evaga kokku. Ta andis mulle paberitüki aadressiga ning me läksime bussi peale, mis sõitis seekord minu arvates linnast välja maale. Kui me Chislehurstis maha läksime, oli õues pime ja jäine. Juhtisin isa algul ühes suunas ja siis teadja moega rääkides vastassuunas. Ta tahtis nii kangesti kohale jõuda, et ei virisenud tervelt kakskümmend minutit, aga lõpuks muutus mürgiseks.

      ”Kus me oleme, lollpea?”

      ”Ma ei tea.”

      ”Kasuta neid ajusid, mis sa minult pärinud oled, igavene lontrus!” ütles ta lõdisedes. ”Kuradi külm on ja me jääme hiljaks.”

      ”Oma süü, et sul külm on, isa,” ütlesin.

      ”Oma süü?”

      See oli tõesti tema süü, sest jope all kandis isa midagi suure pidžaama laadset. Seljas oli tal pikk siidsärk, mille kaelust ääristasid tikitud draakonid. See kukkus ta rinnale ja lendles mitme kilomeetri jagu tema kõhu kohal, enne kui küündis põlvini. Selle all olid tal kotakad püksid ja sandaalid. Aga tõeline kuritegu, põhjus, miks seda peideti karvase jope alla, oli kuldse ja hõbedase mustriga karmiinpunane vest, mida ta särgi peal kandis. Kui ema oleks näinud teda niimoodi välja minemas, oleks ta politseisse helistanud. Jumal oli ju ikkagi riigiteenistuja, tal oli portfell ja vihmavari, ta poleks tohtinud käia ringi nagu kääbustoreadoor.

      Chislehursti majadel olid triiphooned, suured tammed ja murukastjad; aiandus oli moodi tulnud. See avaldas meiesugustele inimestele nii suurt muljet, et kui meie pered pühapäevastel külaskäikudel tädi Jeani juurde neil tänavatel kõndisid, võtsime me seda alama keskklassi vastena teatrile. Ahhetasime ja ohhetasime, kujutledes, milline põli meil oleks, kui me seal elaksime, ja kuidas me sisustaksime maja ja looksime aias tingimused kriketimänguks, tenniseks, sulgpalliks ja lauatenniseks. Mäletan, kuidas ema vaatas kord etteheitvalt isale otsa, nagu öeldes: ”Mis mees sa oled, et sa mulle nii vähe annad, sellal kui teised mehed, Alanid ja Barryd ja Peterid ja Royd, võimaldavad oma naistele autosid, maju, keskkütet ja ehteid? Nemad vähemalt oskavad riiuleid üles panna või aeda parandada. Mida sina teha oskad?” Ja ema komistas auku, täpselt nii, nagu meie seda praegu tegime, sest teed jäeti meelega kividest ja aukudest kipra, et tavalised inimesed edasi-tagasi ei sõidaks.

      Kui me lõpuks sissesõiduteed mööda üles krudistasime – peatudes, et Jumal saaks pöidlad kokku panna ja paar minutit transsi harjutada –, ütles Jumal mulle, et maja kuulub Carlile ja Marianne’ile, Eva sõpradele, kes olid hiljuti Indias ringi rännanud. Seda võis otsekohe aru saada iga võimalikku kohta ehtivate sandlipuust Buddhade, messingtuhatooside ja triibuliste kipselevantide järgi. Ja selle järgi, et kui me sisenesime, seisid Carl ja Marianne paljajalu uksel, peopesad palveks kokku pandud ja pead langetatud, nagu oleksid nad templiteenrid, mitte kohaliku televiisorite üürimise firma Rumbold & Toedrip osanikud.

      Niipea kui ma majja sisse astusin, märkasin Evat, kes oli meie tulekut oodanud. Tal oli seljas pikk punane põrandale langev kleit ja peas punane turban. Ta sööstis minu poole ning pärast kahteteist suudlust surus mulle pihku kolm pehmekaanelist raamatut.

      ”Nuusuta neid!” käskis ta.

      Torkasin nina pruunilaiguliste lehtede vahele. Neil oli šokolaadilõhn.

      ”Antikvariaadist! Tõelised leiud! Ja sinu isale on see.” Ta andis mulle Konfutsiuse ”Analektid” Arthur Waley tõlkes, see raamat oli uus. ”Võta see praegu palun enda kätte. On ta normis?”

      ”Õudselt närveerib.”

      Eva lasi pilgu üle toa, kus oli umbes kakskümmend inimest.

      ”See on osavõtlik kamp. Üsna rumalad. Ma ei usu, et tal mingeid probleeme tekib. Minu unistuseks on ta kokku viia tundlikumate inimestega – Londonis. Mul on kindel kavatsus meid kõiki Londonisse viia!” ütles ta. ”Nii, las ma tutvustan sind inimestele.”

      Pärast paari käe surumist õnnestus mul ennast läikivale mustale diivanile mugavalt istuma seada, jalad valgel karusnahast vaibal, selg rea tüsedate, käsitsi plastikusse köidetud raamatute poole – lühendatud (illustratsioonidega) väljaanded ”Edevuse laadast” ja ”Naisestvalges”. Minu ees oli midagi valgustatud okassea sarnast – mingisugune hele pirn sadade eri värvi õõtsuvate okastega, mis sellest välja turritasid ja värelesid –, ese, mis oli kindlasti loodud selleks, et seda hallutsinogeenide abil nautida.

      Kuulsin, kuidas Carl ütles: ”Maailmas on kahte sorti inimesi – need, kes on käinud Indias, ja need, kes ei ole,” ning olin sunnitud püsti tõusma ja kuuldekaugusest välja minema.

      Topeltklaasidega ukse kõrval, millest avanes vaade pikka aeda ja lillast valgusest hõõguvale kuldkalade basseinile, oli baar. Sellel suurel vaimuüritusel polnud just palju joojaid, mina aga oleksin küll meelsasti paar pinti õlut kõrist alla visanud. Aga see poleks eriti sobilik olnud, isegi mina sain sellest aru. Marianne’i tütar ja mingi vanem liibuvates mikropükstes tüdruk pakkusid lassi’t ja kuumi indiapäraseid suupisteid, mis, nagu ma teadsin, ajavad su kindla peale peeretama nagu mõni kiudainerikkal toidul olev vanur. Läksin baarileti taha mikropükstes tüdruku juurde ja sain teada, et tema nimi on Helen ja et ta käib keskkoolis.