Äärelinna Buddha. Hanif Kureishi

oli midagi hoopis muud.

      Ema ütles tihti, et Eva on vastik eputis ja hoopleja, ja isegi mina sain aru, et ta on pisut naeruväärne, aga ta oli ainuke üle kolmekümne aasta vanune inimene, kellega ma sain rääkida. Ta oli paratamatult heatujuline või siis millegi üle õhevil. Tema vähemalt ei katnud oma tundeid soomusrüüga nagu ülejäänud armetud elavad laibad me ümber. Talle meeldis Rolling Stonesi esimene album. Third Ear Band ajas ta vaimustusest ogaraks. Ta esitas meie eestoas Isadora Duncani tantse ja jutustas siis mulle, kes oli Isadora Duncan ja miks talle olid meeldinud sallid. Eva oli käinud Creami viimasel kontserdil. Enne kui me oma klassidesse läksime, oli Charlie meile kooli mänguväljakul rääkinud Eva viimasest rabavast teost: ta oli toonud Charliele ja tolle sõbratarile voodisse peekonit munadega ja küsinud, kas nad olid seksist ikka mõnu tundnud.

      Kui Eva tuli meile, et võtta isa auto peale ja sõidutada ta kirjanike ringi, jooksis ta alati esimesena üles minu tuppa, et irvitada mu Marc Bolani piltide üle. ”Mida sa loed? Näita oma uusi raamatuid!” nõudis ta. Ja ükskord: ”Miks sulle küll peaks meeldima Kerouac, sa vaene neitsi? Kas sa tead seda geniaalset märkust, mis Truman Capote tema kohta tegi?”

      ”Ei.”

      ”Ta ütles: ”See ei ole kirjutamine, see on masinakirjutamine!”.”

      ”Aga, Eva…”

      Et Evale õppetundi anda, lugesin talle valjusti ette ”Teel” viimased leheküljed. ”Hea kaitse!” hüüatas ta, kuid pomises – viimane sõna pidi alati temale jääma: ”Julmim, mida sa võid Kerouacile teha, on teda kolmekümne kaheksa aastaselt üle lugeda.” Lahkudes avas ta oma nännikoti, nagu ta seda kutsus.

      ”Siin on sulle veel lugemist.” See oli ”Candide”. ”Ma helistan järgmisel laupäeval ja kontrollin su teadmisi!”

      Kõige erutavam oli siis, kui Eva hakkas mu voodil lamades ja kuulates plaate, mida ma tahtsin talle ette mängida, hästi intiimset juttu ajama ning mulle oma armuelu saladusi rääkima. Abikaasa lööb teda, ütles ta. Nad ei armatsenud kunagi. Eva tahtis armatseda, kuna see on kõigist võimalikest tunnetest oivalisim. Ta kasutas sõna ”keppima”. Ta ütles, et tahab elada. Ta hirmutas mind; ta erutas mind; ta oli sestsamast hetkest peale, mil ta meie ellu astus, kuidagiviisi kogu me pere meelerahu häirinud.

      Mis tal nüüd isaga plaanis oli? Mis tema eestoas sündima hakkas?

      Eva oli mööbli eemale nihutanud. Mustrilised tugitoolid ja klaasplaadiga lauad olid seatud vastu männipuust raamaturiiuleid. Kardinad olid ette tõmmatud. Neli keskealist meest ja neli keskealist naist, kõik valged, istusid rätsepaistes põrandal, sõid maapähkleid ja jõid veini. Nendest inimestest eraldi toetus seljaga vastu seina ebamäärases eas mees – ta oleks võinud olla ükskõik millises vanuses kahekümne viiendast kuni neljakümne viienda eluaastani – viledaks kulunud mustas velvetülikonnas ja vanamoelistes rasketes mustades kingades. Ta püksisääred olid topitud sokkide sisse. Blondid juuksed olid rasvased; taskud kapsastunud pehmekaanelistest pungil. Ta ei näinud ülejäänutest kedagi tundvat või siis polnud valmis nendega rääkima. Ta tõmbas suitsu ja paistis toimuvast huvitatud olevat, kuid teaduslikul moel. Ta oli väga valvas ja närviline.

      Toas mängis mingi leelotav muusika, mis meenutas mulle matuseid.

      Charlie pomises: ”Kas Bach pole mitte imeline?”

      ”Pole nagu minu rida.”

      ”Aus vastus. Mul peaks olema üleval midagi sellist, mis on rohkem sinu rida.”

      ”Kus su isa on?”

      ”Tal on närvivapustus.”

      ”Kas see tähendab, et teda pole siin?”

      ”Ta on mingis ravikeskuses, kus sellistel asjadel juhtuda lubatakse.”

      Minu peres olid närvivapustused sama eksootilised nagu New Orleans. Mul polnud aimugi, mida nad kaasa toovad, aga Charlie isa oli mulle alati tundunud närvilist tüüpi inimesena. Ainsal korral, kui ta meie majja tuli, istus ta üksinda nuttes köögis ja parandas isa täitesulepead, sel ajal kui Eva seletas elutoas, et ta peab ostma mootorratta. Mäletan, et see ajas ema haigutama.

      Nüüd istus isa põrandal. Jutt käis muusikast ja raamatutest, sellistest nimedest nagu Dvořák, Krishnamurti ja Eklektika. Mehi terasemalt vaadates sain aru, et nad töötavad reklaaminduses või disainialal või sellesarnastes peaaegu kunstilistes ametites. Charlie isa kujundas reklaame. Aga mustas velvetülikonnas mehest ei saanud ma mingit sotti. Kes need inimesed ka polnud, igatahes tegeldi selles toas hirmsat moodi eputamisega – rohkem kui tervel ülejäänud Lõuna-Inglismaal kokku.

      Kodus oleks isa selle kõige üle naernud. Aga nüüd näis, et tal on kogu selle värgi sees ilmatu mõnus olla. Ta juhtis vestlust, rääkis kõva häälega, segas vahele ja puudutas seda, kes talle kõige lähemal juhtus olema. Mehed ja naised – välja arvatud Velvetülikond – kogunesid aeglaselt tema ümber põrandale ringi. Miks olid tal meile varuks ainult pahurus ja tõrjuvad mühatused?

      Märkasin, kuidas minu kõrval istuv mees pöördus oma naabri poole ja osutas isale, kes jahvatas tühja teadvuse saavutamise tähtsusest naisele, kel olid ainsateks ihukateteks pikk meestesärk ja mustad sukkpüksid. Naine noogutas isale julgustavalt. Mees küsis oma sõbra käest valjul sosinal: ”Miks on meie Eva selle pruuni indialase siia toonud? Kas me siis tina ei hakkagi panema või?”

      ”Ta demonstreerib meile kohe müstilisi kunste!”

      ”Ja on tal kaamel õue pargitud?”

      ”Ei, ta tuli võluvaibaga.”

      ”Cyril Lordi või Debenhamsi omaga?”

      Andsin mehele tugeva matsu neeru. Ta tõstis pilgu.

      ”Tule üles minu onni, Karim,” ütles minu kergenduseks Charlie.

      Aga enne kui me välja jõudsime, kustutas Eva põrandalambi. Ainsa põleva lambi ümber mähkis ta suure läbipaistva kaelarätiku, nii et tuba jäi valgustama ainult roosa kuma. Tema liigutused olid muutunud balletilikeks. Inimesed jäid ükshaaval vait. Eva naeratas kõigile.

      ”Ehk lõdvestuksime?” ütles ta. Nad noogutasid nõusolekuks. Meestesärgiga naine ütles: ”Miks mitte?” ”Jaa, jaa,” lausus keegi teine. Üks mees lõngutas käsi nagu lõtvu kindaid, ajas suu nii pärani, kui suutis, ja ajas keele välja, volksutades silmi nagu veesüliti.

      Eva pöördus mu isa poole ja kummardas talle jaapani kombe kohaselt. ”Minu hea ja sügav sõber Haroon, tema näitab meile Teed. Rada.”

      ”Oh sa püha perse küll,” sosistasin Charliele, sest mulle meenus, kuidas isa polnud isegi Beckenhami teed leidnud.

      ”Vaata, vaata hoolega,” pomises Charlie maha kükitades.

      Isa istus ühes toa otsas põrandale. Kõik jälgisid teda innukalt ja ootusärevalt, kuigi nood kaks meest mu lähedal vaatasid teineteisele sellise näoga otsa, nagu oleksid tahtnud naerda. Isa rääkis aeglaselt ja enesekindlalt. Närvilisus, mida ta oli varem ilmutanud, paistis olevat kadunud. Ta tundus teadvat, et nende tähelepanu on keskendunud talle ja et nad teevad, mida ta neil teha palub. Olin kindel, et ta polnud kunagi midagi seesugust teinud. Tal oli asi käpas.

      ”See, mis teiega täna õhtul juhtuma hakkab, teeb teile palju head. See võib teid isegi veidike muuta või tekitada teis tahet muutuda, et jõuda inimolenditena oma täieliku potentsiaalini. Kuid on üks asi, mida te teha ei tohi. Te ei tohi vastu tõrkuda. Kui te vastu tõrgute, sõidaksite nagu autoga, käsipidur peal.”

      Ta tegi pausi. Nende pilgud olid temal.

      ”Me teeme pisut põrandatööd. Palun istuge, jalad harkis.”

      Nad ajasid jalad harki.

      ”Tõstke käed üles.”

      Nad tõstsid käed üles.

      ”Nüüd hingake välja ja vajuge oma parema jala peale.”

      Pärast mõnd elementaarset joogaasendit lasi ta neil pikali heita. Nad lõdvestasid tema vaiksete käskluste peale ükshaaval oma sõrmi, siis randmeid, varbaid, pahkluid,