Äärelinna Buddha. Hanif Kureishi

– koolis. Me silitasime ja hõõrusime ja näpistasime üksteist ühtepuhku. See lõhkus õppimise monotoonsust. Aga ma polnud kunagi varem meest suudelnud.

      ”Kus sa oled, Charlie?”

      Proovisin teda suudelda. Ta vältis mu huuli, pöörates pea ühele küljele. Aga kui ta mu pihus tuli, oli see, võin vanduda, mu varasema elu silmapaistvamaid hetki. Mu tänavail käis tants ja trall! Mu lipud lehvisid, mu trompetid tuututasid!

      Lakkusin parajasti näppe ja mõtlesin, kust osta roosat särki, kui kuulsin heli, mis ei olnud Pink Floyd. Pöörasin ümber ja nägin pööningu teises otsas isa põlevaid silmi, nina, kaela ja tema kuulsat rinda, mis tõusis järsult läbi põrandas oleva kandilise augu. Charlie korjas end kähku kokku. Hüppasin püsti. Isa tõttas minu juurde, naeratav Eva tema kannul. Isa pööras pilgu Charlielt minule ja jälle tagasi. Eva nuhutas õhku.

      ”Ulakad poisid.”

      ”Mis on, Eva?” küsis Charlie.

      ”Rohtu tõmbate.”

      Eva ütles, et tal on aeg meid koju sõidutada. Ronisime kõik, selg ees, redelit mööda alla. Isa kui esimene astus alla jõudes mu kellale otsa, sõtkus selle puruks ja veristas jalga.

      Meie maja juures tulime autost välja ja ma soovisin Evale head ööd ja kõndisin minema. Verandalt nägin, kuidas Eva püüdis mu isa suudelda, samal ajal kui too püüdis talle kätt anda.

      Meie maja oli pime ja külm, kui me surmväsinult sisse hiilisime. Isa pidi kell pool seitse üles tõusma ja minul tuli kell seitse hakata ajalehti laiali kandma. Esikus tõstis isa käe, et mulle vastu vahtimist anda. Tema oli rohkem purjus kui mina pilves ning ma krabasin va tänamatust tõprast kinni.

      ”Mida kuradit sa seal tegid?”

      ”Jää vait!” ütlesin nii tasa, kui suutsin.

      ”Ma nägin sind, Karim. Mu jumal, sa oled üks kuradi idikas! Persetrukker! Mu oma poeg – kuidas see küll juhtus?”

      Ta oli minus pettunud. Ta hüppas raevunult üles-alla, nagu oleks just teada saanud, et kogu maja on maha põlenud. Ma ei teadnud, mida teha. Hakkasin niisiis järele tegema häält, mida ta oli varem reklaamiinimeste ja Eva puhul kasutanud.

      ”Lõdvestu, isa. Lõdvesta kogu oma keha sõrmedest varvasteni ja saada oma vaim vaiksesse aeda, kus…”

      ”Ma saadan su raisa arsti juurde mune kontrollima!”

      Pidin ta enne vaigistama, kui ema oleks toast välja ja naabrid õue tulnud. Sosistasin: ”Aga ma nägin sind, isa.”

      ”Mitte midagi sa ei näinud,” ütles ta ülima põlgusega. Ta võis olla väga ülbe. See tuli kindlasti tema kõrgklassi taustast. Aga ta oli mul peos.

      ”Emal on vähemalt kaks tissi.” Isa läks ust sulgemata vannituppa ja hakkas oksele. Astusin tema taha ja masseerisin ta selga, tema aga oksendas sisikonda välja. ”Ma ei maini tänast ööd enam mitte kunagi,” ütlesin. ”Ja sina ka mitte.”

      ”Miks sa ta sellisena koju tõid?” küsis ema. Ta seisis meie taga hommikumantlis, mis oli nii pikk, et puudutas peaaegu põrandat, muutes ema kandiliseks. Ta oli väsinud. Ta meenutas mulle tegelikku maailma. Tahtsin talle karjuda: ”Vii see maailm minema!”

      ”Kas sa ei oleks võinud tema järele vaadata?” küsis ta. Ta muudkui näppis ja näppis mu käsivart. ”Ma vaatasin aknast välja ja ootasin teid juba mitu tundi. Miks te ei helistanud?”

      Lõpuks ajas isa end sirgu ja trügis meist mööda.

      ”Tee mulle eestuppa ase üles,” ütles ema. ”Ma ei saa magada oksehaisuse mehe kõrval, kes öö läbi peeretab.”

      Kui ma olin aseme üles teinud ja ema sinna roninud – ja diivan oli tema jaoks liiga kitsas ja lühike ja ebamugav –, ütlesin talle midagi.

      ”Ma ei abiellu mitte kunagi, selge?”

      ”Selles ei saa sind süüdistada,” kostis ta, keeras külge ja sulges silmad.

      Ma ei uskunud, et ta sellel diivanil eriti und saab, ja mul oli temast kahju. Aga mind ajas vihale see, kuidas ta end karistas. Miks ta ei võinud tugevam olla? Miks ta ei hakanud vastu võitlema? Otsustasin, et olen ise tugev. Tol ööl ei läinud ma voodisse, vaid olin üleval ja kuulasin Radio Caroline’i. Olin vilksamisi näinud erutuse ja võimaluse maailma, mida ma tahtsin meeles pidada ja seda avardades oma tulevikku vormida.

*

      Pärast seda õhtut mossitas isa nädal aega ega rääkinud, kuigi osutas mõnikord näiteks soolale ja piprale. Mõnikord sattus ta selle žestikuleerimisega mingisse keerulisse Marcel Marceau miimikakeelde. Aknast sisse vaatavad külalised teistelt planeetidelt oleksid arvanud, et me mängime kogu perega äraarvamismängu, kui mu vend, ema ja mina kogunesime isa ümber, karjudes üksteisele vihjeid, isa aga proovis ilma sõbralikele sõnadele ülemineku kompromissita meile näidata, et katuserennid on lehtedest umbes, et too majapool on hakanud niiskeks minema, ja ta tahab, et Allie ja mina roniksime redeli otsa ja ajaksime asja korda, sellal kui ema redelit hoiab. Õhtulauas istudes sõime oma kaardutõmbunud loomalihakotlette, friikartuleid ja kalapulki täies vaikuses. Ükskord puhkes ema nutma ja lõi peopesaga vastu lauda. ”Mu elu on hirmus, hirmus!” karjatas ta. ”Kas siis keegi ei saa sellest aru?”

      Vaatasime talle hetkeks üllatunult otsa ja jätkasime siis söömist. Nagu tavaliselt pesi nõusid ema ja keegi ei aidanud teda. Pärast teejoomist läksime laiali nii kähku kui võimalik. Minu vend Amar, kes oli minust neli aastat noorem, nimetas rassitülide vältimiseks end Allieks. Ta heitis alati voodisse nii vara kui võimalik, võttes sinna kaasa moeajakirjad, nagu Vogue, Harper’s and Queen, ning muud euroopalikku, mis talle näppu juhtus. Voodis kandis ta tillukest punast siidpidžaamat, pehmet kodukuube, mille ta oli saanud odavalt väljamüügilt, ja oma juuksevõrku.

      ”Miks ei või inimene hea välja näha?” tavatses ta üles minnes öelda. Õhtuti läksin sageli parki, et istuda kusehaisuses saras ja suitsetada koos teiste poistega, kes olid kodunt minema pääsenud.

      Isal oli naiste ja meeste vahelisest tööjaotusest kindel ettekujutus. Mu mõlemad vanemad töötasid: ema oli saanud tööd peatänava kingapoes, et finantseerida Alliet, kes oli otsustanud saada balletitantsijaks ja pidi käima kallis erakoolis. Aga ema tegi kõik majapidamistööd ja keetis toitu. Lõunavaheajal käis ta poes ja valmistas igal õhtul einet. Pärast seda vaatas ta kuni poole üheteistkümneni televiisorit. Telekas oli ainus ala, kus talle kuulus absoluutne võim. Meie majas oli väljaütlemata seaduseks, et ema vaatas alati seda, mida tahtis; kui keegi meist tahtis midagi muud vaadata, polnud selleks mingit lootust. Ema lõi päeva viimase energiavaruga säärast viha-, enesehaletsus- ja heitumuslamenti, et keegi ei julgenud teda takistada. Ta oleks ”Steptoe ja poja”, ”Varjatud kaamera” ja ”Põgeniku” eest surma läinud.

      Kui telekast tulid ainult kordus- või poliitikasaated, meeldis emale joonistada. Tal oli hea käsi: ta oli käinud kunstikoolis. Ta oli joonistanud meid, meie päid, kolm tükki lehel, juba aastaid. Kolm isekat meest, nagu ta meid kutsus. Ta ütles, et talle pole mehed kunagi meeldinud, sest mehed on piinajad. Tema sõnul polnud mitte naised Auschwitzis gaasikraani keeranud. Ega Vietnami pommitanud. Tol isa vaikimisajal joonistas ta palju, pannes ploki toolitaha, oma kudumistöö, oma lapsepõlve sõjapäeviku (”Öösel oli õhuhäire”) ja Catherine Cooksoni romaanide juurde. Proovisin teda tihti sundida lugema korralikke raamatuid nagu ”Sume on öö” ja ”Dharma hulkurid”, aga ta ütles alati, et need on liiga väikse kirjaga.

      Ühel pärastlõunal, kui Suur Mossitamine oli kestnud juba paar päeva, tegin endale maapähklivõiga saia, panin Who ”Live at Leedsi” nõela all täie võimsusega mängima – et nautida Townshendi võimsaid akorde ”Summertime Bluesis” – ja avasin ema visandiploki. Teadsin, et leian sealt midagi. Sirvisin lehekülgi, kuni sattusin isa alastipildile.

      Isa kõrval seisis temast pisut pikem Eva, samuti alasti, täiuslik oma ühe suure rinnaga. Nad hoidsid teineteisel käest kinni nagu hirmunud lapsed ja vaatasid meid ilma edevuse ega ilustuseta, otsekui öeldes: ”Me olemegi täpselt sellised, need siin on meie kehad.” Nad nägid välja nagu