Äärelinna Buddha. Hanif Kureishi

ta eales sellist tumedat, tugevat, karvast rinda näinud? Kui isa temast mööda hõljus, puudutas Eva käega tema labajalga. Mustas velvetis mees ei suutnud üldse lõdvestuda: ta lamas, jalad ristis, nagu haokubu, põlev sigaret näppude vahel, ja vahtis mõtisklevalt lakke.

      Sisistasin Charliele: ”Kaome, enne kui oleme samamoodi hüpnotiseeritud nagu need lollakad!”

      ”Kas see pole lihtsalt kütkestav?”

      Maja ülemisel trepimademel oli redel, mis viis Charlie pööningule. ”Võta palun kell ära,” ütles ta. ”Minu valdustes pole ajal mingit tähtsust.” Nii et ma panin käekella põrandale ja ronisin mööda redelit pööningule, mis ulatus üle kogu maja ülaosa. Kogu ruum oli Charlie päralt. Kaldus seintele ja madalale laele olid maalitud mandalad ja pikajuukselised pead. Keset põrandat seisis tema trummikomplekt. Tema neli kitarri – kaks akustilist ja kaks Stratocasterit – toetusid reas vastu seina. Põrandal vedelesid laiali pillutult suured padjad. Toas oli hunnikute viisi plaate ja neli biitlit oma ”Sergeant Pepperi” perioodist olid seinal nagu jumalad.

      ”Oled sa viimasel ajal midagi head kuulnud ka või?” küsis ta küünalt süüdates.

      ”Jaa.”

      Pärast elutoa rahu ja vaikust kõlas mu hääl jaburalt valjusti.

      ”Uut Stoneside plaati. Ma mängisin seda täna muusikaringis ja kutid läksid peast segi. Viskasid pintsakud seljast ja lipsud kaelast ja hakkasid tantsu vehkima. Ma ise olin laua otsas! See oli nagu mingi imelik paganate kombetalitus. Sa oleks pidand seal olema, mees!”

      Sain Charlie näoilmest otsekohe aru, et olin olnud loom, filister, laps. Charlie äigas oma õlgadeni ulatuvad juuksed selja taha, vaatas mind mõnda aega sallivalt ja naeratas siis.

      ”Ma arvan, et sul on aeg oma kõrvu millegi tõeliselt kosutavaga vannitada, Karim.”

      Ta pani mängima Pink Floydi plaadi pealkirjaga ”Ummagumma”. Sundisin end kuulama, Charlie aga istus minu vastu ja veeretas pläru, pudistades tubaka peale mingit kuivanud lehte.

      ”Sinu isa. Ta on viimase peal. Ta on tark. Kas te teete seda meditatsioonivärki igal hommikul?”

      Noogutasin. Noogutus ei saa ju olla sama mis vale, eks?

      ”Ja leelotamist kah?”

      ”Ei, leelotamist iga päev ei tee.”

      Mõtlesin hommikule meie pool: isa jookseb mööda kööki, otsides oliiviõli, millega juukseid võida; vend ja mina kiskleme Daily Mirrori pärast; ema kaebleb, et peab kingapoodi tööle minema.

      Charlie ulatas mulle pläru. Tõmbasin mahvi ja ulatasin selle tagasi, suutes tuhka särgiesisele puistata ja sellesse väikse augu põletada. Olin nii erutatud ja oimetu, et tõusin otsekohe püsti.

      ”Mis värk on?”

      ”Ma pean peldikusse minema!”

      Lendasin pööningutrepist alla. Kayde vannitoas olid Genet’ näidendite raamitud plakatid. Seal olid bambuse- ja pärgamendirullid, mille peal sooritasid suguühet töntsakad hommikumaalased. Seal oli bidee. Kui ma seal, püksid rebadel, istusin ja seda kõike endasse imasin, kogesin erakordset ilmutust. Nägin esimest korda oma elu selgelt: tulevikku ja seda, mida ma teha tahtsin. Tahtsin elada alati sama intensiivselt: müstika, alkohol, seksiaimus, targad inimesed ja narkots. Ma polnud enne selle peale niimoodi sattunud ja nüüd ei tahtnud ma midagi muud. Uks tulevikku oli avanenud: nägin, millist teed tuleb minna.

      Ja Charlie? Mu armastus tema vastu oli ebatavaline nagu armastus ikka: see ei olnud helde. Imetlesin teda rohkem kui kedagi teist, aga ma ei soovinud talle head. Ma nimelt eelistasin teda iseendale ja tahtsin olla tema. Himustasin tema andeid, nägu, stiili. Tahtsin ärgata ja avastada, et need kõik on mulle üle kandunud.

      Seisin ülemise korruse eeskojas. Majas oli vaikne, kui pööningult kostev kauge ”A Saucerful of Secretsi” kõla välja arvata. Keegi põletas viirukit. Hiilisin trepist alla alumisele korrusele. Elutoa uks oli lahti. Piilusin selle tagant sumedalt valgustatud ruumi. Reklaamimehed ja nende naised istusid rätsepaistes, seljad sirgus, silmad suletud, hingates korrapäraselt ja sügavalt. Velvetülikond istus seljaga teiste poole toolil, luges ja suitsetas. Toas ei olnud ei isa ega Evat. Kuhu nad võisid läinud olla?

      Jätsin hüpnotiseeritud buddhad sinnapaika ja läksin läbi maja kööki. Tagauks oli pärani lahti. Astusin pimedusse. Õhtu oli soe, taevas paistis täiskuu.

      Laskusin põlvili. Teadsin, et nii tuleb teha – olin isa näitemängust peale äärmiselt vaistlikuks muutunud. Roomasin üle siseõue. Nad pidid seal hiljuti olema liha grillinud, sest söekillud torkisid mu põlvi žiletiteradena, kuid jõudsin ilma tõsiste vigastusteta muruservale. Muru lõpus paistis ähmaselt aiapink. Kui ma lähemale roomasin, paistis küllalt kuuvalgust, nägemaks, et pingi peal oli Eva. Ta tõmbas oma kaftanit üle pea. Silmi pingutades võisin näha ta rinda. Ja ma pingutasin tõesti; pingutasin, kuni silmamunad läksid koobastes kuivaks. Lõpuks sain aru, et mul on õigus. Eval oligi ainult üks rind. Seal, kus teisel rinnal oli tavaks paikneda, polnud, niipalju kui mina nägin, mitte midagi.

      Kõigi nende juuste ja ihu all ning minu eest praktiliselt varjatud oli mu isa. Teadsin, et see on papake, sest ta lõugas naabritest hoolimata üle Beckenhami aedade: ”Oh jumal, oh mu jumal, oh mu jumal.” Kas ka mind niimoodi sigitati, arutasin äärelinna ööõhus budistiks maskeerunud moslemi usust taganeja suust kostva kristliku manamise saatel.

      Eva lõi kalgi plaksuga peo mu isa suule. Mulle tundus see õige käskijannalik puudutus ja ma oleksin äärepealt ettepoole jõnksatanud, et protesti tõsta. Aga oh sa mu meie, küll see Eva võis ikka vedrutada! Pea kuklas, silmad tähtede poole, peksis ta muru üles nagu jalgpallur, juuksed lendlemas. Aga isa tagumikku litsuv raskus? Kindlasti jääb pingi kujutis tema vaestele kannikatele mitmeks päevaks nagu põletatud grillimisjäljed lihatükil.

      Eva vabastas isa suu. Isa hakkas naerma. See õnnelik mölakas muudkui naeris ja naeris. Nii rõõmutses keegi, keda ma ei tundnud, täis ahnet mõnu ja isekust. See ajas mul närvi täiega mustaks.

      Koperdasin minema. Köögis valasin endale klaasi Šoti viskit ja heitsin selle kurgust alla. Velvetülikond seisis kööginurgas. Tema silmad tõmblesid tugevalt. Ta sirutas käe välja. ”Shadwell,” ütles ta.

      Charlie lamas selili pööningupõrandal. Võtsin tema käest pläru, ajasin saapad jalast ja heitsin pikali.

      ”Tule heida mu kõrvale,” ütles ta. ”Lähemale.” Ta pani oma käe mu käsivarrele. ”Nii, sa ei tohi nüüd solvuda.”

      ”Ei, mitte ilma pealgi, mis see ka poleks, Charlie.”

      ”Sul peaks vähem seljas olema.”

      ”Vähem seljas olema, Charlie?”

      ”Vähem riideid. Jah.”

      Charlie tõusis ühele küünarnukile ja keskendus mulle. Ta suu oli nii lähedal. Kümblesin tema näo päikeses.

      ”Levi’sed, ma ütleksin, lahtise kaelusega särk, võib-olla roosa või lilla, ja jäme pruun püksirihm. Peapael unusta ära.”

      ”Peapael unusta ära?”

      ”Unusta ära.”

      Rebisin peapaela peast ja viskasin põrandale.

      ”See on su emale.”

      ”Vaata, Karim, sa kipud välja nägema pisut nagu mingi pärlikuninganna.”

      Mina, kes ma tahtsin ainult olla nagu Charlie – sama tark, sama lahe oma igas hingesopis –, tätoveerisin tema sõnad oma ajju. Levi’sed, lahtise kaelusega särk, võib-olla väga tagasihoidlikku roosat või lillat värvi. Lubasin endale, et ei lähe enam eales üheski muus riietuses kodunt välja.

      Sellal kui ma vaagisin ennast ja oma garderoobi jälestusega ja oleksin varmalt iga riideeseme peale kusnud, heitis Charlie pikali, silmad kinni ja peas tõeline arusaam rätsepakunstist. Kõik siin majas peale minu olid praktiliselt taevas.

      Panin käe Charlie reiele. Ei mingit reageeringut. Jätsin selle sinna paariks minutiks, kuni sõrmeotsad