Äärelinna Buddha. Hanif Kureishi

isaisa sõbra pool. Dr. Lal oli peletislik india hambaarst, kes väitis end olevat Bertrand Russelli sõbra. Sõja ajal Cambridge’is andis keegi üksildane Russell dr. Lalile nõu, et onaneerimine on lahendus seksuaalsele frustratsioonile. Russelli suur avastus oli ilmutuseks dr. Lalile, kes väitis, et sai tänu sellele igavesti õnnelikuks. Kas tema vabastamine oli üks Russelli vapustavamaid saavutusi? Sest kui dr. Lal poleks olnud oma kahe noore ja seksihimura üürnikuga seksi suhtes nii otsekohene, poleks mu isa minu emaga tutvunud ja mina ei olekski Charliesse armunud.

      Anwar oma kopsaka vatsa ja ümmarguse näoga oli isast alati tüsedam olnud. Ükski lause polnud täielik ilma paari mürgise sõna vürtsita, ja ta armastas Hyde Parki kandis liikuvaid prostituute. Nad kutsusid teda Beebinäoks. Ta polnud ka nii elegantne, sest niipea kui isa igakuine toetus Indiast saabus, külastas isa Bond Streeti, et osta kikilipse, pudelrohelisi veste ja šotiruudulisi sokke, misjärel ta pidi Beebinäo käest raha laenama. Päeval õppis Anwar Põhja-Londonis lennukiehitust ja isa püüdis oma silmi juuraraamatutesse naelutada. Öösel magasid nad dr. Lali konsultatsiooniruumis hambaraviinstrumentide vahel, Anwar lausa hambaarstitoolil. Ühel ööl, raevununa ümberringi jooksvatest hiirtest, ka seksuaalsest frustratsioonist, ja kuumates ema kootud alussärkide sügelusest, riietus isa Lali kahvatusinisesse kitlisse, haaras kõige karmima puuri ja ründas magavat Anwari. Kui Anwar ärkas ja nägi tulevast Chislehursti guru hambaarstipuuriga talle kallale tulemas, pistis ta karjuma. See mängulisus, see keeldumine midagi tõsiselt võtmast, just nagu poleks elul tähtsust, iseloomustas ka isa suhtumist õpingutesse. Isa lihtsalt ei suutnud keskenduda. Ta ei olnud varem töötanud ja see ei sobinud talle nüüdki. Anwar hakkas isa kohta ütlema: ”Harooni kutsutakse iga päev baari – kell kaksteist ja kell pool kuus.”

      Isa kaitses end: ”Ma käin kõrtsis mõtlemas.”

      ”Ei, mitte mõtlemas – joomas,” vastas Anwar.

      Reedel ja laupäeval käisid nad tantsupidudel ja musitasid õndsalikult Glenn Milleri ja Count Basie ja Louis Armstrongi saatel. Just seal lõigi isa esimest korda silma peale ja käed külge Margareti-nimelisele kenale töölisklassi tüdrukule, kes elas äärelinnas. Mu ema rääkis mulle, et armastas isa, oma mehikest, sellest hetkest peale, mil ta teda märkas. Isa oli armas ja lahke ja nägi välja nagu kuu pealt kukkunud, mis ärgitas naisi üritama talle käppa peale panna.

      Emal oli sõbratar, kellega Beebinägu välja ja ilmselt ka sisse jalutas, aga Anwar oli juba abielus Jeetaga, printsessiga, kelle perekond sõitis Põhja-Pakistanis, Murree-nimelises vanas Briti mägijaamas peetud laulatusele ratsa. Jeeta vendadel olid kaasas relvad, mis tegi Anwari närviliseks ja tekitas temas tahtmist Inglismaa poole suunduda.

      Printsess Jeeta liitus peagi Inglismaal elava Anwariga ja temast sai minu jaoks tädi Jeeta. Tädi Jeeta ei näinud põrmugi printsessi moodi välja ja ma ahvisin teda, sest ta ei osanud korralikult inglise keelt rääkida. Ta oli väga uje ning nad elasid ühes räpases Brixtoni toas. See polnud mingi palee ja selle taga oli raudteeliin. Ühel päeval tegi Anwar kihlveokontoris ränga vea ja võitis suure hulga raha. Ta üüris Lõuna-Londonis mänguasjapoe. See oli armetu läbikukkumine, kuni printsess Jeeta sundis Anwari seda toidupoeks muutma. Nad said tuule tiibadesse. Kundesid tuli karjakaupa.

      Vastandina Anwarile ei liikunud isa mitte kuhugi. Tema perekond jättis ta rahast ilma, saades nuhilt – dr. Lalilt – teada, et teda kutsutakse baari ainult selleks, et ta jooks mitu pinti kanget porterit ja pruuni õlut, kaelas siidist kikilips ja seljas roheline vest.

      Lõpuks sattus isa tööle Riigiameti ametnikuna kolme naela eest nädalas. Tema elu, kunagine maheda meelelahutuse, randade ja kriketi, brittide ahvimise ja hambaarstitoolide jahe jõgi, oli nüüd puur täis vihmavarje ja teraskalki korrapärasust. See oli ainult rongid ja sittuvad pojad ja külmunud torude lõhkemine jaanuaris ja kivisöest tule tegemine kell seitse hommikul: armastuse ühitamine äärelinna perekonnaeluga kaks-üleval-kaks-allmajapooles Lõuna-Londonis. Elu nahutas teda selle eest, et ta oli laps, süütuke, kes polnud kunagi pidanud enda heaks midagi tegema. Kord, kui mind jäeti terveks päevaks isa hoolde ja ma end täis tegin, oli ta hämmeldunud. Ta pani mu paljalt vanni seisma ja tõi siis tassi, kust viskas teises vannitoa otsas seistes minu jalgadele vett, nagu oleksin ma katkutõbine, ise teise käega nina kinni hoides.

      Ma ei tea, millest see kõik alguse sai, aga kui ma olin umbes kümne- või üheteistkümneaastane, pöördus isa Liezi, Laozi ja Zhuangzi poole, nagu poleks neid enne loetudki, nagu oleksid nad üksnes talle kirjutanud.

      Käisime endiselt Beebinäol ja printsess Jeetal pühapäeviti külas, ainsal ajal, mil pood oli suletud. Isa ja Anwari sõprus oli ikka põhiliselt naljatlev, kriketi-, poksi-, kergejõustiku-, tennisevaatamise sõprus. Kui isa läks sinna raamatukogust laenutatud

      ”Kuldse lille saladusega”, krabas Anwar selle tal käest, tõstis üles ja naeris.

      ”Mis kuratlikult tobeda asjaga sa nüüd mängid?”

      Isa kuulutas viivitamatult: ”Anwar, yaar, sa ei taipa, mis suuri saladusi ma parajasti avastamas olen! Kui õnnelikuna ma ennast tunnen, nüüd, kus ma lõpuks ometi mõistan elu!”

      Anwar segas vahele, susates isa oma tobiga. ”Sa kuramuse hiina lollpea. Kuidas sa saad igasugust rämpsu lugeda, kui mina teenin raha! Ma olen oma tõpraliku pangalaenu ära maksnud!”

      Isa tahtis nii kangesti Anwari mõistma panna, et tema põlved värisesid. ”Ma ei hooli rahast. Alati see raha. Ma pean nendest salaasjadest aru saama.”

      Anwar tõstis silmad taeva poole ja vaatas siis ema, kes istus tüdinult. Nad mõlemad tundsid isa vastu poolehoidu ja armastasid teda, aga neis tujudes segunes armastus haletsusega, otsekui teeks isa mingit traagilist viga, nagu seda on Jehoova tunnistajatega liitumine. Mida rohkem ta rääkis yin’ist ja yang’ist, kosmilisest teadvusest, Hiina filosoofiast ja Tee järgimisest, seda tundetumaks ema muutus. Isa näis kanduvat avakosmose poole; ema oli äärelinnanaine, tasane ja lahke, ning leidis, et elu koos kahe lapse ja isaga on niigi raske. Samal ajal oli isa idamaistes avastustes, mis viisid Anwari elu mustamisele, tubli annus uhkust.

      ”Sind huvitavad ainult tualettpaberirullid, sardiinikarbid, hügieenisidemed ja naerid,” ütles isa Anwarile. ”Aga taevas ja maa peal on palju rohkem asju, yaar, kui sa siin Penge’is unistadagi oskad.”

      ”Mul pole unistamiseks aega!” segas Anwar vahele. ”Ja ka sina ei peaks unistama. Ärka üles! Saaksid õige parem ametikõrgendust, et Margaret võiks ilusaid riideid kanda. Tead ju, millised need naised on, yaar.”

      ”Valged ei eduta meid mitte iialgi,” ütles isa. ”Indialast küll mitte, kui maa peale on veel ainuski valge mees järele jäänud. Sa ei pea nendega tegemist tegema – nad arvavad, et nad on impeeriumi valitsejad isegi siis, kui neil taskupõhjas tuul ulub.”

      ”Nad ei eduta sind sellepärast, et sa oled laisk, Haroon. Sul kasvavad nuivähid munade küljes. Sa mõtled mingist Hiina värgist ja mitte kuningannast!”

      ”Kuninganna käigu põrgusse! Kuule, Anwar, kas sul pole kunagi sellist tunnet, et tahad end tundma õppida? Et sa oled enesele täielik mõistatus?”

      ”Ma ei paku kellelegi teisele huvi, miks ma peaksin endast huvituma?” hüüdis Anwar. ”Ela oma elu edasi!”

      Need vaidlused kestsid Anwari ja Jeeta poe peal muudkui edasi, minnes nii põhjalikuks ja vaenulikuks, et nende tütar Jamila ja mina hiilisime minema ja mängisime aias harjavarre ja tennisepalliga kriketit.

      Kogu selle Hiina kehkendamise all peitus isa üksildus ja sisemise edasimineku iha. Tal oli vaja rääkida nendest Hiina asjadest, mida ta õppis. Kõndisin tihti hommikul koos temaga linnalähirongide jaama, kus ta läks Victoria jaama viiva kaheksa kolmekümne viiese rongi peale. Nendel kahekümneminutilistel jalutuskäikudel liitusid temaga teised inimesed, tavaliselt naised, sekretärid, ametnikud ja assistendid, kes samuti töötasid Londoni keskosas. Ta tahtis rääkida sellest, kuidas saavutada vaikset meelt, jääda endale truuks, ennast mõista. Kuulsin, kuidas nad rääkisid oma elust, peikadest, erutatud meeltest ja tõelistest minadest nii, nagu – olen selles kindel – nad ei rääkinud ühegi teise inimesega. Nad isegi ei märganud mind ega transistorraadiot, mida ma kandsin, kuulates