Detektiiv Luuker Leebesurm 5: Maine möll. Derek Landy

noogutas. „Tee see asi ära, Jäänus, või lähed pudelisse tagasi.”

      „Rahu,” hingas Finbar välja ja sulges silmad. „Mu vana sõps Val,” pomises ta. „Kas näitad mulle, miks kõik sinust nii huvituvad? Näitad mulle, mis sind ees ootab…?”

      Pärg surus ohke alla. Finbar latras aga edasi, hääl üha vaiksemaks vajumas. Tal polnud iial jagunud kannatust Sensitiivide suhtes. Nad olid tahtlikult valinud maagiaharu, kus rusikate asemel tunnetega välja küünitati. Tema arust olid nad üks kari pilves, rahuarmastavaid hipisid, Ja talle polnud lillelapsed kunagi meeldinud. Eriti ärritavad olid tema jaoks olnud 1960ndad ja 70ndad.

      „Seal ta on,” ütles Finbar, näol põgus naeratus. „Leidsin.”

      „Kui kaugel tulevikus sa oled?” küsis Pärg ruttu.

      „Raske öelda, mees… Ta paistab olevat pisut vanem… Tal on tätoveering…”

      „Kas ta on Surnumanaja?”

      Finbari kulm kortsus üle suletud silmade. „Ei tea…”

      „Millega ta tegeleb?”

      „Kõnnib…”

      „Kus?”

      „Varemetes.”

      Pärg raputas pead. „See on Darquesse’iga, eks? See mind ei huvita. Pead uurima välja, kas Valküüria on Surmatooja.”

      „Ma näen ainult seda, mida näen,” ütles Finbar laulval toonil. „Mu pilku köidavad suured hetked…”

      „Siis vaata mujale,” urises Pärg, kuid tema kärsitust ei märgatud.

      „Ma pole iial nii palju detaile näinud,” jätkas sügavas transis Finbar. „Olen alati võpatanud… Aga nüüd näen kõike… Nii palju surnuid… See on imeline…”

      Pärg hoidis keelt vägisi hammaste taga.

      „Nüüd vaatan Darquesse’i… Ta on vapustav… Jalutab läbi linna, surm lehvib kõikjal ta ümber… Sulle meeldiks see, kutt. Nii palju surma…”

      „Ma ei palunud nägemust Darquesse’ist, ma palusin nägemust Valküüriast.” Pärja silmad ahenesid. „Kui just…”

      Finbar naeratas oma unelaadses seisundis. „Kui just?”

      „Kas Valküüria on endiselt seal? Kas näed teda?”

      „Ma tajun ta kohalolu, aga näen ainult Darquesse’i.”

      „Äkki see ongi see,” elavnes Pärg ja ootamatu ärevus tulitas läbi ta keha. „Äkki nii ta seda teebki. Kui Valküüria ongi Surmatooja, on äkki tema see, kes astub üles ja võitleb temaga. Äkki tema ongi see, kes peatab Darquesse’i. Ja siis see, tema võit viib Kulgemiseni. Niimoodi ta maailma päästabki.”

      „Mina midagi sellist ei näe,” rääkis Finbar. „Näen ainult Darquesse’i.” Tema naeratust asendas grimass. „Muide, see on pagana valus…”

      „Vaata edasi.”

      „See teeb peale haiget.”

      „Vaata edasi või jääd peast ilma.”

      „Ma siis vaatan edasi.”

      Finbari ninast tilkus verd. Pärg ei lausunud sõnagi.

      „Leidsin ta jälle üles,” kostis Finbar rõõmsalt.

      „Valküüria?”

      „Darquesse’i. Mind… mind tõmbab tema juurde… Mul pole valikut. Ta on… kõiksus. Ta on nii külm. Ma üritan lähemale jõuda, aga ta… Ta on midagi sellist, mida ma pole kunagi näinudki…”

      „Kas sa nõrkust näed? Kuidas saab Valküüria teda hävitada?”

      „Darquesse’i ei saa hävitada!” lõrises Finbar järsku. „Ta on kõiksus.”

      „Ütle mulle ta nõrkus.”

      „Tal pole ühtki! Ta on täiuslikkus!”

      „Kes ta siis on? Kust ta tuleb?”

      Finbar pingutas kõvemini ja nüüd hakkas tema kõrvadest verd immitsema. „Varjud tema ümber on tinarasked… Üritan ta nägu näha… Ta vaatab minust eemale… Oot, ei. Ta pöördub, ta pöördub, ma võin näha ta…”

      Finbar lõpetas rääkimise.

      „Noh?” nõudis Pärg kannatamatult. „Kas näed ta nägu? Milline ta välja näeb? Kes ta on?”

      Finbari silmad avanesid. Ta pilgutas neid Pärja poole. „See muudab kõike.”

      Pärg nõjatus lähemale. „Kes ta on, pagan võtaks?”

      „Teil, Surnumanajatel, on oma messias,” ütles Finbar, „nüüd on meil, Jäänustel, ka oma.”

      Mustad veenid ilmusid taas. Finbari pea sööstis ettepoole ning põrutas ootamatult vastu Pärja nina. Pärg koperdas tahapoole. Ta vandus ja tajus selgelt, kuidas tema varjukütked Jäänuse poolt täiendatud Finbari jõu all kokku varisevad. Käed haarasid temast ja järsku lendas ta kaugema seina poole. Ta räntsatas riiulisse ja saatis sealse varustuse üle kogu põranda.

      „Loodan, et sa ei pahanda, mees,” naeratas Finbar tema suunas, „aga ma võtan sind sutikeseks ajaks üle. Mul on tuliuus ülesanne ja ma vajan paremat.”

      Pärg tundis oma vere maitset. Tema jalutuskepp vedeles põrandal tema taga. Siit ruumist pääses välja kahtmoodi – uksest või aknast. Aken oli lähemal.

      Finbar avas suu pärani. Pärg jõudis veel märgata, kuidas Jäänus hakkas välja ronima ning keeras siis kannapealt ringi. Ta napsas hooga kätte jalutuskepi ja kasutas akna purustamiseks varje. Pärg kargas kõhklemata läbi katkise klaasi ja maandus valulikult munakividel, inimesi igas suunas laiali saates. Ta ei vaadanud nende šokis nägusid. Ta ei vaadanud tagasi aknal seisva Finbari poole. Ta lihtsalt jooksis.

      7

      VERI

      Valküüria võttis takso, et sõita St Anne’s Parki. Puiestikku kattis veel peen härmakiht, sest nõrk päike ei suutnud seda ära sulatada. Tüdruk läks üle kuristava oja ja naeratas jalutuskäiku tegevale koerale. Valküüria hingeõhk väljus pilvepahvakutena ja ta surus käed sügavale taskutesse. Jalge ees avanes sisse tallatud rada puude vahel. Surnud oksad raksusid saabaste all.

      Caelan seisis kõrgel kallakul. Ta ei vaadanud selja taha, kui Valküüria lähenes. Selle asemel hoidis ta pingsalt pilku reibast keskpäevast jalutuskäiku tegeval vanapaaril enda all. Valküüria mõtiskles korraks, ega vampiir ometi nälga tunne.

      „Mul on su abi vaja,” ütles Valküüria ja noormees pöördus ümber. Tema pilgu alla sattumine oli muutunud Valküüria jaoks särtsakaks kogemuseks, mis tekitas ühel ajal sõltuvust kui ka kõhedust. Talle ei meeldinud see võim, mis poisil tema üle oli. Noormehe lähedus meenutas Selana seltskonda, kuid vähemalt Selana puhul teostati kütkestamist maagia abil. Caelani puhul oli köitvus aga ehtne ja seega palju ohtlikum.

      „Ma ootan,” ütles poiss kergelt naeratades. Valküüria taipas, et polnud viimastel sekunditel sõnagi lausunud. Tüdruk vaatas kõrvale ja lasi juustel näole laskuda, et varjata põski mööda hiilivat puna.

      „Ilmselt see ei meeldi sulle. Nii et see oleks tohutu suur teene, mille peaksin kuidagi heastama. Probleem on selles, et ma ei saa sulle päriselt rääkida, miks mul su abi tarvis läheb. Sa lihtsalt pead mind usaldama, kui ütlen, et mul on selleks omad põhjused.”

      „Mida sa tahad?”

      Valküüria kõhkles. „Sa peaksid maitsma mu verd.”

      Caelani naeratus tardus. „Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt.”

      „Dusk hammustas mind,” selgitas Valküüria. „Sa tead kui väga ta tahtis mind tappa. Lõpuks avanes see võimalus, kuid ta ei kasutanud seda ära. Kas sa pole kordagi mõelnud selle peale, miks?”

      „Sest