Detektiiv Luuker Leebesurm 5: Maine möll. Derek Landy

on minust sadu aastaid vanem. Ta oskab tabada sinu veres tuhandeid erinevaid nüansse, mida ma ei oska isegi nimetada. Dusk on gurmaan. Mina mitte.”

      „Aga sa võiks proovida.”

      „Pole mõtet.”

      „Caelan, minuga on midagi valesti. Saad aru? Midagi on nihu sellega, kes ma olen. Dusk teadis seda kohe, üheainsa tibatillukese hammustuse kaudu. Sul ei pruugi olla tema kogemusi, kuid sa pead proovima. Ma vajan seda.”

      „Sa ei tea, mida palud. See on selgelt liiga ohtlik.”

      „Ma olen ohuga harjunud.”

      „Minu jaoks, Valküüria. See on ohtlik minu jaoks. Ma ei tea, kuidas Dusk suutis seda endale keelata, aga mina pole nii tugev. Kui ma sind hammustan, ei lõpeta ma toitumist enne, kui oled surnud.”

      „Siis ära hammusta mind. Ma lõikan sõrme – võid maitsta üht tilka.”

      „Kas sa palun meenutaks, kellega sa praegu räägid? Ma olen vampiir! On üks kindel põhjus, miks mind koletiseks peetakse. Arvad sa jumala eest, et see on hea mõte lasta maitsta mul tilgakest sinu verest? Tõesti? Sa ei arva, et see ajaks mind hulluks? Üks tilk ja ma vajan ka ülejäänut. Ma vajan seda kõike.”

      „Sul on mõistus endiselt alles. Sa ei kaota ju mõttevõimet? Sa pole loom.”

      „Täpselt seda ma olen. Sa vaatad mind siis, kui päike sirab, ja mõtled, et see olen mina. See ongi Caelan. Arvad, et vampiir on kõigest verd imev kodukäija, kes tuleb välja öösel ning läheb hommikul minema – ja Caelan tuleb tagasi. Sa ei taipa ikka veel, et vampiir ongi Caelan.

      See nägu on mask. See nahk on kostüüm. Selle all on peidus tõeline mina, Valküüria. Ma pole piinatud hing. Ma pole nukrutsev romantiline kangelane. Ma olen koletis. Ei möödu hetkegi, kui ma ei tahaks sul kõri puruks rebida. Ükski teine vampiir siin planeedil ei taha minuga tegemist teha. Anna andeks, ma tõesti ei soovi, et luukere-detektiiv ja tema kättemaksuhimulised sõbrad mu pärast seda nurka ajaks, kui olen su laibast toitunud. Mulle meeldib surematus. Sellega harjub mõne aja pärast vägagi ära.”

      Valküüria vaatas teda, kuid ei öelnud sõnagi. Viha lahkus aegamisi Caelanist, kuni nad olid vaid kaks vaikuses seisvat tüüpi.

      „Tead mis,” poetas Valküüria viimaks, „ma pole iial kuulnud sind rohkem sõnu lausumas.”

      Caelan noogutas. „Mõtlesin praegu täpselt sama asja.”

      „On sinuga kõik korras?”

      „Häälepaelad on pisut kähedad.”

      „Peaksid äkki istuma.”

      Noormees naeratas ja Valküüria naeratas vastu.

      „Mul on vaja, et sa seda teeksid.”

      Caelani naeratus kadus. „Ma ütlen sulle veel kord. Ma ei tee seda.”

      „Kuula mind ära, eks? Ma töötan ühe asja kallal. See võib mind aidata ja lahendaks loodetavasti kõik mu probleemid. Aga see on ohtlik. Tõsiselt ohtlik. Ma ei pruugi seda üle elada. Ja ma ei saa sellest rääkida Leebesurmale ega Tanitale ega Fletcherile, sest nad üritaks mind takistada.”

      „Ja mulle võib rääkida, sest arvad, et mina ei takistaks sind?”

      „Ma ei räägi sulle ka. Aga enne selle sammu astumist pean teadma, kas see on õige käik. Ma pean teadma, mida Dusk nägi või tundis või tajus. Kui see on nii hull, kui ma arvan, pean selle ohtliku asja läbi tegema. See on ainus võimalus. Kui ei ole nii hull, siis ma ei tee seda. Lihtne.”

      Caelan pööras ümber ega öelnud tükk aega midagi.

      „Hea küll,” nõustus noormees viimaks. „Aga pärast on ilmselt parem, kui me üksteist enam iial ei näeks.”

      „See oli nüüd väheke dramaatiline või mis?”

      „Võib-olla.”

      „See on tobe. Miks me ei tohi enam üksteist näha?”

      „Sa ütled seda toonil, nagu tunneks minust puudust.”

      „Muidugi tunneks. Sa oled mu sõber.”

      „Ei, ei ole.”

      Valküüria kortsutas kulmu. „Sa ei ole?”

      „Sina ja mina ei saaks iial olla lihtsalt sõbrad, Valküüria. Meie saatuseks oli kas olla üksteise jaoks mitte miski või kõik.”

      Valküüria jõllitas teda ja üritas taibata tema sõnade tähendust. „Ee…”

      „Sõnaosav nagu tavaliselt.”

      „Ma mõtlen… Caelan, ma olen ju Fletcheriga. Ja mulle meeldib Fletcher. Ma ei taha sulle haiget teha, aga ma… ma ei tea, mida ma sinu suhtes tunnen. See on minu jaoks veidike üllatav, kui aus olla.”

      „Sa tõesti ei teadnud, mida ma tunnen?”

      „Ma tõesti ja päriselt ei teadnud. Vabandust, kui arvasid, et tean.”

      „Selge.”

      Valküüria vaatas teda ja Caelan astus sammu tagasi. „Ja nüüd tunnen end kohutavalt.”

      „Pole vaja,” lausus Caelan.

      „Ma ei saa sinna midagi parata. Kas sa… Loodetavasti ei arva sa, et ma võrgutasin sind kuidagi või nii.”

      Caelan raputas pead, kuid hoidis pilku pingsalt maas. „Muidugi mitte. See oli minu süü.”

      „See pole kellegi süü, Caelan. Sa ei teinud midagi valesti. Lihtsalt, tead, ma olen Fletcheriga. Ja ma pole tõesti mõelnud… sinu kui võimaluse peale.”

      „Sest ma olen vampiir,” ütles Caelan vaikselt justkui oma hinge needes.

      „Osaliselt on asi selles,” möönis Valküüria. „Aga peamiselt seepärast, et olen alles kuusteist. Ja sina oled nagu saja-aastane.”

      „Aa,” üllatus Caelan ja tema näole ilmus naeratus. „Olen sinu jaoks liiga vana.”

      „Õige tsipake.”

      „Ja sinus pole kübetki, mis mõtleks, et mis tunne see oleks?”

      Valküüria neelatas. „Ma ei… Ma ei öelnud seda…”

      „Sul on vaja, et seda sinu heaks teeksin?”

      „Jah. On küll.”

      „Hästi.” Caelan astus tema juurde. Üks käsi tüdruku õlal, teine aeglaselt juukseid kaela eest ära pühkimas. „Pean kahjuks ütlema, et see teeb haiget.”

      „Mind on varemgi hammustatud,” ütles Valküüria hambaid risti surudes.

      Caelan tõmbas ta lähemale ja Valküüria ootas. Kui ta Fletcherile nii lähedal seisis, tajus ta poisi soojust. See kuumus levis Fletcherist iga südamelöögiga, kuid Caelanist soojust ei õhkunud. Ta oli külm nagu sile kivi. Tüdruk ei tundnud hingeõhku isegi siis, kui noormehe suu jäi tema paljast nahast sentimeetri kaugusele. Poisi parema käe sõrmed surusid ta jakikrae taga end rusikasse, vasaku käe sõrmed kägardusid Valküüria juustesse. Ta ootas poisi hammaste pigistust. Caelani külm keha vajus lössi ja ta astus tagasi.

      „Ma ei saa. Ma rebin sul kõri lõhki.” Caelan võttis hõlma alt taskunoa, tõmbas tera välja ja ulatas tüdrukule. „Ainult üks tilk. Mitte rohkem, Valküüria, eks? Tilgaga peaksin toime tulema. Ma arvan.”

      Valküüria surus tera sõrmeotsa padjakesele ja võpatas, kui see nahka läbistas. Üks veretilk kerkis üles. Tüdruk pühkis selle noale ning ulatas poisile tagasi. Caelan kõhkles, tõstis siis noa huultele ja libistas keelega mööda noatera. Seejärel lükkas ta noa kokku ning pani ära. Poisi liigutused olid aeglased ja kontrollitud, silmad laugude all suletud. Ta neelatas ja limpsas huuli nagu tapetud hirve kohal valvav lõvi.

      Valküürial tekkis järsku kange tahtmine eemale astuda.

      „Caelan?” küsis ta