Detektiiv Luuker Leebesurm 5: Maine möll. Derek Landy

ka sellest aru.” Valküüria märkas raamatukuhjade vahel tuttavat nägu. „Tulen kohe tagasi,” ütles ta. Selana ja Leebesurm jätkasid teed ning tema lähenes oma sõbrale. „Siin me esimest korda kohtusimegi,” ütles ta.

      Tanita Tasane tõstis pilgu ja naeratas. „Issand, see oleks nagu sada aastat tagasi juhtunud. Sa olid nii pisike.”

      „Ma pole iial pisike olnud.”

      „Ja nii kiitsakas. Vaata nüüd ennast. Kuidas käsivarred on?”

      „Ma ei näita sulle.”

      „Näitad küll.”

      „Ei näita. Me oleme keset raamatukogu.”

      „Raamatukogu, mida asustavad ainult friigid ja muud sorti veidrikud. Ma pole käsivarsi nädalaid näinud. Näita siis.”

      Valküüria üritas ohata, kuid lõpetas irvega. Ta tõmbas jaki luku lahti ja võttis selle seljast.

      „Pagan,” venitas Tanita sõna pikaks. „Ehk Fletcher hindab kogu seda tööd, mida olen teinud, et ta plika oleks kivikõva.”

      „Ütlesin Fletcherile, et mu eesmärgiks on saada samasugused õlad nagu sinul. Ta natuke ilastas selle peale.” Valküüria pani jaki selga tagasi. „Aga ma polnud iial pisike.”

      Tanita naeris ja libistas loetud raamatu riiulisse tagasi. „Sa olid nii ebakindel ja süütuke ja suurte silmadega ja häbelik… Hea küll, mitte võib-olla häbelik.”

      „Iial polnud häbelik.”

      „Aga raudselt ebakindel. Teadsin esimesest hetkest, et saame sõpradeks.”

      „Päriselt või?”

      „Ma ei teadnud, et muutume nii lähedasteks, aga ma vaatasin sind ja mõtlesin: jep, ta on äge. Aga mul polnud õrna aimugi, et sul on midagi pistmist sellega, miks mina siin olin. Samas, asjad läksid lõpuks päris soodsalt või mis?”

      „Jah, seda küll.”

      „Muuseas, mu vanad palusid tervitada. Ja mu vend tahab sinuga kohtuda. Ta on nii palju kuulnud suurest Valküüria Kainist.”

      „Su vanemad on imetoredad ja ma olen su venna pilti näinud. Tahan kindlasti temaga kohtuda.”

      Tanita vibutas näppu. „Sina, mu kullake, oled ühemehe-naine. Jää Fletcheriga ja hoia mu vanemast vennast eemale.” Tanita naeratus tuhmus pisut. „Mis lahti?”

      „Mis mõttes?”

      „Ma kutsusin sind ühemehe-naiseks ja sa… sa peaaegu võpatasid.”

      „Ei võpatanud.”

      „Fletcheriga on ikka kõik okei?”

      „Jaa! Kõik on suurepärane.”

      „Ja sa oled temaga õnnelik? Ikka veel lõbutsed?”

      „Vahel on tunne, nagu veaks last enda järel. Aga, jaa, absoluutselt ikka veel pull värk.”

      „Mis siis lahti?”

      „Midagi,” ütles Valküüria naerdes.

      „Mida sa tegid?”

      „Mina ei teinud midagi.”

      „Kes ta siis on?”

      „Ma ei tea, kellest…”

      Tanita vaatas talle silma.

      „Oi, ei,” hingas ta välja.

      „Oi, ei mis?”

      „Mitte tema.”

      „Tanita, ma tõesti ei tea, millest sa jahud.”

      „Vampiir, Val? Tõsiselt ka? See vampiir?”

      „Tal on nimi.”

      „Ta on vampiir!”

      „Ma ei tea, millest sa räägid, okei? Midagi pole juhtunud.”

      „Oh, see on küll üks suur ja rasvane vale.”

      Valküüria valmistus vaidlema, ent teadis, et suurt kasu sellest ei sünni. Ta vajus kössi. „Hea küll. Okei. Me suudlesime.”

      Tanita kattis näo kätega. „Ei. Ei, ei, ei. Sa ei saa seda teha.”

      „Ma ei teinud midagi. See oli üks kord. Seda ei juhtu enam.”

      „Ta on sinu jaoks liiga vana.”

      „Ma tean.”

      „Ja ta on vampiir.”

      „Tanita. Caelanil on probleeme, aga ta pole nagu teised.”

      „Valküüria. Sa oled hull. Ta on täpselt nagu teised. See pole mingi mossitav gooti jura.”

      „Jumal küll, ma tean seda kõike. Ma selgitasin talle, et seda ei juhtu enam kunagi. Ma ei armasta ju teda, issand. See ei tähendanud põhimõtteliselt midagi.”

      „See ei pruukinud sinu jaoks midagi tähendada,” ütles Tanita, „aga ma näen, et temale tähendad sina palju.”

      „See pole minu probleem.”

      „Sellest saab sinu probleem. Val, ma vihkan seda, kui pean ükskõik millist sinu tegu halvustama. Oleme sõbrad. Mina ei peaks sulle loengut pidama. Ma peaks sind toetama. Ja ma teen seda. Juba praegu. Aga sellise asja puhul pead mulle andestama, sest ma jätkan sellest jahumist seni, kuni see lõplikult läbi saab.”

      Valküüria noogutas. „Saan aru.”

      „Eeldan, et Fletcheril pole aimugi?”

      „Issand, ei.”

      „Tore. Pole mingit mõtet talle haiget teha ja suhet hävitada, kui sa ei pea seda tegema. See oli suur viga.”

      „Jah, oligi,” ütles Valküüria.

      „Ja seda ei juhtu enam kunagi.”

      „Ei, ei juhtu.”

      „Aga kui juhtub, võid tulla mulle rääkima ja ma liiga kõvasti su peale ei karjugi.”

      „Aitäh.”

      „Ma ei hakka isegi küsima, kas Leebesurm teab. Kui Caelan endiselt elus on, siis ilmselgelt mitte.”

      Valküüria noogutas nõusolekuks, selle väite tõesus tekitas kõhedust. Nad kõndisid kuhjade vahelt välja ning liitusid Leebesurma ja Selana seltskonnaga.

      „Oi, tore,” hüüatas Selana rõõmutult. „Tanita on siin.”

      Tanita naeratus ei üritanudki ta silmadesse laieneda. „Tervist, Selana. Näed välja sama hurmav kui tavaliselt.”