Detektiiv Luuker Leebesurm 5: Maine möll. Derek Landy

ei omanud ta sortsidest sõpru. Kuid kindlasti pidi olema midagi, mida saanuks teha üks maag. Nemad leiutasid pidevalt uusi ja põnevaid viise elada nii kaua kui võimalik. Kas tõesti läks siis vaja nii palju väge, et takistada lihal roiskumast?

      Ta polnud mingi ekspert – isegi elavana olid tema teadmised maagiast parimal juhul tühised –, kuid see kõlas võimalikuna. Kogu Kotermani võlujõud kulus tema keha liigutamisele ja mõtlemisele, ent miski ei takistanud kellelgi teisel tema peal maagiat katsetamast.

      Oli üks nimi, mida tema endine isand Skarab kord jutu sees mainis. Ta rääkis teadusmaagia eksperdist… Grauss – just see ta oli. Kenspeckle Grauss, kellel oli kusagil Dublinis meditsiiniasutus. Elevuseliblikad laperdasid Kotermani kõhus. Ta peab vaid selle koha üles otsima ja kõik ta hädad saavad lahenduse.

      Autosireen tuututas otse tema taga. Koterman kargas ehmatusest üles ja hiilis vandesõnu pobisedes kõnniteele. Auto sõitis temast mööda. Koterman nägi masinat silmanurgast, ja tardus. Ta teadis seda autot. Esimest korda seda nähes visati ta tagumisele istmele, käed raudus. Teisel korral juba pagasiruumi, käte ümber järjekordne paar raudu. See oli auto, millega sõitis Luuker Leebesurm.

      Koterman unustas järsku, kuidas normaalsete inimeste kombel kõndida. Kuidas Leebesurm teadis, et ta on siin? Kas ta jälitas teda? Kas täna oligi päev, kui tema eksistents lõpeb? Koterman oli veendunud, et teda ei tuntud ülikonnas ära. Pealegi vaatas ta teisele poole. Ent vaid üks pilk ja kõik oleks läbi. Ta tuikus suure põõsani ja prantsatas sinna sisse. Seejärel roomas ta tagasi, et läbi lehtede piiluda. Must auto keeras ümber nurga ja kadus silmist.

      See ei olnud loogiline. Kas see oli peen lõks? Varitsus? Leebesurm sõitis otse temast mööda. Kas suur luukere-detektiiv tegi rumala vea? Või äkki ta ei otsinudki teda? Äkki oli see üks kokkusattumus. Äkki see maja…

      Koterman kiikas suure hoone poole. Leebesurm oli oma auto selle ette parkinud. Lausa sissesõiduteele. Leebesurm hoidis oma autot maja sissesõiduteel nagu… nagu… nagu see koht kuuluks talle.

      Koterman jõllitas seda. Ta teadis, kus elab Luuker Leebesurm.

      Nüüd tuli vaid mõelda välja tegelane, kes selle info eest kõige rohkem maksab.

      9

      UUS PEAMAAG

      Valküüria tõttas Leebesurma kannul, kui too reipal sammul kõrvaltänavat pidi edasi suundus. Õues valitsev külmus tegi peaaegu valu ja vähemalt kordki tundis ta selle üle head meelt. See tähendas, et tal oli mahti mõelda millegi muu kui Caelani suudluse peale. Nüüd ta kahetses seda. Ta kahjatses seda samal hetkel, kui see juhtus, aga ta ei saanud midagi parata, et see korduvalt ta peas ketras.

      Leebesurm jõudis mingite astmeteni, mis viisid keldrikorrusele. Üks rauduks avanes ning lasi nad sisse. Mõnusalt sooja koridori mõlemale poole seintesse oli kellegi käsi uuristanud fantaasiaküllaseid pilte. Kohati oli värv küll pragunenud ja koorunud, ent aastad polnud kasutatud värvide jõulist lopsakust tuhmistanud. Valküüria kummardas, et uurida üht tibatillukest jooksvat kogu. Isegi kuju silmis sädelev valgus oli sinna kantud.

      „Mis asi see kõik on?” küsis ta.

      „Ajalugu,” vastas Leebesurm. „Siin on kõike neile, kes oskavad vaadata.” Ta osutas peaga graveeringule, kus kaks meest ja üks naine hoidsid kätes valgust. „Nemad on Iidsed, kes avastavad esmakordselt maagiat. Pilved nende kohal esindavad Nägudeta Jumalaid ja rohi nende jalge all inimesi.”

      „Lihtinimesi esindab rohi?” kergitas Valküüria kulmu. „Kui kena ja üldse mitte solvav.”

      „Inimesi kujutatakse üksikute rohulibledena,” selgitas Leebesurm, hääles naeruvari. „Nad sündisid mullast ja on sama loomulik ning olemuslik osa elust kui maagia. Sa näed, kuidas Iidsed rohtu ebaloomulike tormipilvede eest kaitsevad.”

      „Mina näen üksnes seda, kuidas Iidsed seisavad rohu peal, neile sajab vihm kaela ja ükski neist ei tulnud selle peale, et vihmavarju kaasa võtta. Polnud just kõige nutikamad, mis?”

      „Ära ole liiga karm – põlvned ju ise ka neist, mäletad?”

      „Minu esivanem oleks vihmavarju kaasa võtnud,” pomises Valküüria ja astus teise seina juurde. Seal kujutatud stseen häiris teda – nagu oleks üks konks ta sisikonda teed otsinud ja tõmbab nüüd õrnalt soolikaid. Rusudes linn, surnud mõnel liikumatul pärastlõunal kuivade lehtedena puult laiali pillutatud. Selle keskel seisis mees ja põles mustade leekidega. „Ja see? See peaks olema Mevolent?”

      Leebesurm püsis ta kõrval. „Need kambrid ehitati enne, kui sõda Mevolentiga üldse algas. Ei, see pole Mevolent. See on tema isand. See on Nimetu.”

      Valküüria vaatas tema poole. „Tema nimi oli Nimetu või tal lihtsalt polnud nime?”

      „Tal polnud nime.”

      Tüdruk kortsutas kulmu. „Aga kuidas saab nii olla? Kogu meie maagia tuleb ju pärisnimest, eks? Olen selle kohta kõike lugenud. Nii et kui temal polnud pärisnime, kust tuli siis tema maagia?”

      „Igal loodusseadusel esineb kõrvalekaldeid. Muuseas, see avaldab mulle suurt muljet, et teed ka natuke uurimistööd.”

      „Pärast seda, kui Marr käskis Myron Uidil enesetappu teha ja Pelgupaika hävitada, mõtlesin, et oleks hea mõte natuke kogu selle nimevärgi kohta uurida.”

      „Muretsed, et keegi võiks sinu pärisnime välja uurida?”

      Muretsema oli sedavõrd lahja sõna millegi nii jäiselt hirmuäratava kohta. Valküüria noogutas, kuid ei lausunud sõnagi. Ta ei usaldanud end piisavalt, et vastata.

      Leebesurm hakkas uuesti kõndima. „Mida sa siis teada said?”

      Valküüria sammus tema kõrval ja sundis end muretuks. „Meie pärisnimed on maagianimed, pärit vanimatest võlukeeltest. Peaaegu igaüks meist käib ringi teadmata, mida see nimi tegelikult tähendab, aga ometi oskame kasutada selle poolt pakutavat maagiat.”

      „Ja edasi?”

      „Kui saad teada oma pärisnime, läheks justkui lätte juurde. Muutud isegi Iidsetest veel võimsamaks. Võid astuda vastu Nägudeta Jumalale nii, et relva ei vajagi.”

      „Kui see nii on,” ütles Leebesurm, „miks siis Myron Uidist sai hüpiknukk ja mitte jumalus?”

      „Keegi, antud juhul härra Õnnis, leidis tema pärisnime enne teda ja tal ei avanenud iial võimalust seda pitseerida.”

      Nad kõndisid suurde saali ja vestlus hääbus. Kolm- või nelikümmend inimest seisis marmorpõrandal ja jutles vaikselt. Siinsed seinad olid vaimustavad ja peened graveeringud jooksid üles võlvlaeni.

      Erskin Ravel naeratas neile lähenedes. Valküüria oli temaga paar korda varem kohtunud – ta võitles sõja ajal Leebesurma ja Traageliga koos eriüksuses. Talle Ravel meeldis. Mees oli sarmikas ja nägus ja üsna ilus, sellisel mehelikul moel.

      „Erskin,” tervitas Leebesurm sõbra kätt surudes.

      „Leebesurm, kena sind näha,” ütles Ravel ja surus järgmiseks Valküüria kätt. „Valküüria, näed hea välja.”

      Tüdruk lausa punastas ja pööras pead, et seda ei märgataks. Siis silmas Valküüria üht halli habemega vanameest ja kortsutas kulmu. „Mida tema siin teeb?”

      Ravel torkas käed taskutesse. „Meeldib see meile või mitte, aga uue Peamaagi valimiseks on vaja esindajaid kõigist suurematest rühmadest ja Roarhaveni maagidele antakse sama palju sõnaõigust kui teistele.”

      „Aga miks tema peab siin olema?”

      „Sulle ei meeldi Piin?”

      „Mina ei meeldi talle.”

      Piin põrnitses Valküüriat, kui nende pilk kohtus. Mehe kõrval olev naine kandis musta kleiti, mis voogas maapinnal ta jalge ümber. Naise nägu kattis loor ja käed olid kinnastes.

      „Ta on siin oma õega,” ütles Ravel järgmist küsimust ennetades. „Mitte muidugi ehtsa õe, vaid järjekordse Ämblikulapsega.”

      Valküüria