Detektiiv Luuker Leebesurm 5: Maine möll. Derek Landy

midagi valesti või? See on mu suguvõsas üsna tavapärane nimi. Mul oli onu Adolf ja vanatädi Adolf.”

      „Vanatädi? Te muidugi mõistate, et Adolf on traditsiooniliselt olnud ikka mehe nimi…?”

      „Noh, see on ka loogiline, sest mu vanatädi oli traditsiooniliselt mees.”

      „Teil näib olevat põnev suguvõsa, hr O’Carroll,” poetas direktor viisakalt ja kribis samal ajal märkmeid.

      „Palun, kutsuge mind Elviseks.”

      „Selge. Kas tohin küsida, millist teenust te meilt sellel raskel ajal soovite? Oleme loomulikult matustele spetsialiseerunud, kuid me ka…”

      „Palsameerimine,” ütles Koterman. „Kas te palsameerite ise?”

      „Me valmistame lahkunud ette nende viimaseks puhkepaigaks, jah.”

      „Ja teete seda siin?”

      „Siinses hoones, jah. Meie professionaalne personal kohtleb iga üksikisikut suurima hoole ja austusega. Oleme leidnud, et nii nagu elu, saab ka surm olla väärikas.”

      „Kaua see aega võtab?”

      „Palsameerimisprotsess?”

      „Kaua kulub aega lagunemisprotsessi peatamiseni?”

      „Ma pole kindel, et mõistan… Mida te täpselt meilt ootate?”

      „Tahan teda säilitada.”

      Matusebüroo direktor asetas sulepea lauale ja ristas sõrmed. „Kas te… Kas te palute meil topise valmistada?”

      „Palun või? Mis see veel on? Kas see on see, kui loom topitakse täis ja pannakse alusele?”

      „Just.”

      „Sedasama!” teatas Koterman õnnelikult. „Seda ma tahangi! Kas te saate sellega hakkama?”

      „Ei.”

      „Miks mitte?”

      „Sest looma tegelikku keha topise puhul ei kasutata. Loom nülitakse ja nahk tõmmatakse üle tema keha koopia. Pange tähele, et ütlen jätkuvalt loom. Seda seepärast, et topiseid ei tehta inimestest. Seda võiks pidada mõnevõrra barbaarseks.”

      „Mulle nagunii ei sobiks,” pomises Koterman. „Peab olema algne keha. Kas te siis saaksite selle topiseks teha ja lihtsalt mulle anda?”

      „Kardan, et me ei paku kaasamüügi teenust.”

      „Äkki see teine koht üle tee pakub.”

      „Mind ei üllataks,” sõnas direktor põlglikult mühatades, „kuid kahtlen, et isegi nemad ei laskuks nii madalale. Hr O’Carroll…”

      „Elvis.”

      „Elvis, mulle tundub, et teie venna surm on teie otsustusvõimet mõjutanud. Te ei mõtle selgelt. Teie soov tekitab… kõhedust.”

      „Seda oleks Adolf tahtnud.”

      „Olen kindel, et ta oleks hinnanud mõnevõrra rahumeelsemat puhkepaika.”

      „Tema viimased sõnad mulle olid: „Ära mata mind”.”

      „Pakume ka kremeerimisteenust.”

      „Siis ütles ta veel: „Ja ära põleta mind”.”

      Matusebüroo direktor ohkas sügavalt. „Elvis, ma ei usu, et oleme õiged inimesed teid aitama. Seda ei juhtu just sageli, et ma soovitan otseseid rivaale üle tee. Praegu leian ma siiski, et nemad vastavad teie ootustele parmini. Olen veendunud, et nad tegelevad hea meelega teie… palvetega.”

      Ta naeratas.

      Koterman lahkus matusebüroost ja läks üle tee end samal ajal deodorandiga üle pihustades. Teda tervitas järjekordne melanhoolne matusebüroo direktor. Seekord selgitas ta oma vigastusi kõkutamata ja ta juhatati järjekordse mugava toolini. Ta käis kiirelt läbi traagilise kaotuse ja jõudis detailideni.

      „Adolf oli sügavalt katoliiklik. Ikka tõsiselt katoliiklik. Oh, ta oli usu järele hull. Palvetas iga päev, vahel kaks korda päevas. Ikka issameie siin ja Ave Maria seal. Roosikrantsid ja autogrammiga paavstipildid. Läks kogu selle värgi järele segaseks. Üleüldse arvas, et preestrid on ikka toredad.”

      Direktor noogutas aeglaselt. „Vähemalt sai ta raskel ajal tröösti. Niisiis otsite traditsioonilist matust?”

      „Üldse mitte. Te piiblit olete lugenud?”

      „Olen, jaa. Leian selle sõnadest palju tuge.”

      „Kas te seda kohta zombidest lugesite?”

      „Ee…”

      „Seal lõpus, kus Jumal tõstab surnud viimseks kohtupäevaks üles.”

      „Ee, ma… ma pole kindel, et ma…”

      „Siis, kui Jumal otsustab, kes saab taevasse, kes mitte. Ja kõik surnud ronivad haudadest välja ja ootavad järjekorras. See on ju piiblis kirjas, eks? Vot seda Adolf tahabki teha, aga talle meeldiks teiste ees väikest edumaad saada. Ta ei taha raisata aega maa-alusest august välja ronimisele. Tahab sprindiks valmis olla. Seepärast tahan, et te Adolfi ära konserveeriks.”

      Matusebüroo direktor kahvatas. „Konserveeriks?”

      „Kui selle palsameerimisvedeliku talle veenidesse pumpate, võiksin ta minema viia. Panen ta kuhugi jahedasse ja Adolf olekski maailmalõpuks valmis. Mida arvate?”

      „Kas te… räägite tõsiselt?”

      „Mul on surnud vend auto pagasiruumis. Muidugi räägin ma tõsiselt.”

      „Hr O’Carroll…”

      „Elvis.”

      „Elvis, teie jutt ei ole loogiline.”

      „Ärge halvustage mu venna usundit.”

      „Kinnitan teile, ma ei kavatsegi seda teha. Kuid, mida ma ütlen, on see… teie plaan on loogikavaba. Surnud keha mädaneb, härra, hoolimata sellesse süstitud palsameerimisvedeliku kogusest. Aja jooksul laguneb kõik.”

      „Adolf on erakordselt vastupidav.”

      „Isegi kui viimne kohtupäev algaks enne tema lagunemist – ütleme näiteks neljapäeval –, on palsameerimisvedelik tegelikult lausa tüliks. See täidab lihaseid ja jäigastab, kuni neid ei saa enam liigutada. Mõistate, Elvis? Tal poleks teiste ees mingit eelist. Ta jääks koguni maha, kuna ei suuda end liigutada.”

      Koterman kortsutas kulmu. „Nii et… Nii et pole midagi, millega saaks lagunemist peatada?”

      „Vabandust.”

      „Aga kõik need rabadest leitud laibad, sadu aastaid vanad?”

      „Te tõesti soovite, et Adolf lebaks rabas? Elvis, kui te ei kavatse oma venda just mumifitseerida, hakkab ta lagunema.”

      „Mis see oli? Mumifitseerimine? Temast saaks muumia teha?”

      „Meie selliseid asju siin ei tee.”

      „No aga kes teeb?”

      „Mitte keegi.”

      „Aga egiptlased?”

      „Mitte keegi peale egiptlaste,” noogutas matusebüroo direktor. „Viige ta mõnda egiptlaste matusebüroosse. Nad mässivad teie venna sidemetesse ja panevad sarkofaagi. Ja viimseks kohtupäevaks on ta korras nagu Norras.”

      „Tõesti?”

      „Ei. Need kretiinid üle tee maksid teile, et tulla minu väärtuslikku aega raiskama, eks ole?”

      „Muidugi mitte.”

      „Kas nemad käskisid teil sellist lolli mängida?”

      „Ma ei mängi,” vaidles Koterman.

      „Öelge neile edasi, et kui nad soovivad jälle seda rumalate naljade sõda uuendada, siis mulle sobib. Mul on veel paar trikki varrukast võtta. Kui nemad tahavad sõda, siis sõja nad saavad.”

      Koterman