Detektiiv Luuker Leebesurm 5: Maine möll. Derek Landy

uurimistööd. Ega sina pole ainus, kellele meeldib raamatuid lugeda, tead. Väidetavalt pidi mu vägi suurenema, kui ma veidi tööd teen – niisiis mõtlesin seda proovida. Mulle räägiti, et Itaalias olevat mingi raamat, mille on kirjutanud kuulus Teleportija. Nüüd on ta loomulikult surnud. Sellest raamatust võiks mulle tõeliselt abi olla, seepärast käisin seal ja sain selle kätte.”

      „Tubli.”

      „Ainult et see on täiega itaalia keeles, seepärast jätsin selle riiulile ja käisin Austraalias jäätist toomas.” Fletcher tõmbas teise käe selja tagant välja ja hoidis käes – jäätisetorbikut. „Tõin sulle ühe.”

      „Fletcher, praegu on talv.”

      „Austraalias mitte.”

      „Meie pole Austraalias.”

      „Ma viin su viieks minutiks Sydneysse. Sa võid seal jäätist süüa, kuni päikeseloojangut vaatame. Ja siis tuleme siinse hädaoru juurde tagasi.”

      Valküüria ohkas. „Su vägi läheb sinuga küll raisku.”

      „Mu vägi on ülikõva. Kõik tahavad, et neil oleks mu vägi.”

      „Mina mitte. Mulle täitsa meeldib, et suudan inimesi endast pelgalt õhu liigutamisega eemale lennutada.”

      „Noh, iga mittevägivaldne inimene tahaks, et neil oleks mu vägi. Mis sa sellest arvad?”

      Valküüria kortsutas kulmu. „Ma ei ole vägivaldne inimene.”

      „Sa kütad iga päev kellelegi lõuga.”

      „Mitte iga päev.”

      „Val, sa tead, et minu arust oled sa äge. Ja minu arust oled sa kõige lahedam beib, keda olen iial kohanud. Ja kõige ilusam pliks – aga sa satud jõhkralt paljudesse kaklustesse. Olgem ausad, sa elad vägivaldset elu.”

      Valküüria tahtis protestida, ent talle ei karanud pähe ühtegi vastulauset. Fletcher tõmbas jäätise tagasi ja kukkus seda hoopis ise limpsima, olles eelneva vestluse juba unustanud. Valküüria vaatas kella ja sundis end praegusesse hetkesse tagasi.

      „Sa mulle midagi jõuludeks kingid?” küsis Fletcher järgnevaks. Valküüria avastas, et muigab kõigest hoolimata.

      „Jah. Sina vaata ette, et sa mulle midagi kingiks.”

      Fletcher kehitas õlgu. „Muidugi kingin.”

      „Olgu parem uskumatult lahe.”

      „Muidugi on. Kuule, järgmisel aastal samal ajal on sul veel keegi, kellele kingitusi osta. Millal su empsil ametlik aeg on?”

      „Veebruari keskel. Sa tead, et mul palutakse imikut hoida, eks? Kuidas ma seda teen?”

      „Las peegelpilt tegeleb sellega.”

      „Ma ei jäta imikut peegelpildi kätte. Segane oled või? Aga ma isegi ei tea, kuidas titte hoida. Neil on nii suured pead. Kas beebide pead pole mitte ebanormaalselt suured? Ma pole kindel, et minust saab üldse hea vanem õde. Loodan, et see plika pole minusse. Tahan, et temal vähemalt oleks sõpru.”

      „Sul on ju sõpru.”

      „Mulle meeldiks, kui tal oleks sõpru, kes pole temast sadu aastaid vanemad.”

      „Sa ikka taipad, et sa viitad muudkui imikule kui tüdrukule?”

      „Olen või? Ju siis. Ma ei tea. Lihtsalt tundub, nagu tuleks tüdruk.”

      „Mis sa arvad, kas tal on võluvõimeid?”

      „Leebesurm ütleb, et see on võimalik. Muidugi ei tähenda see, et ta iial maagia avastab. Võta kas või mu nõod.”

      „Aa, kurikuulsad Toksilised Kaksikud.”

      „Nemad põlvnevad viimasest Iidsest samamoodi nagu mina, aga me ei saa kunagi teada, kas nad oskavad maagiat. Nemad ei tea ju, et maagia on üldse olemas.”

      „Kui sa ei taha, et su õde oleks segatud sinu hullumeelsesse ellu, ära lihtsalt räägi talle. Ja kahekümne viie aasta pärast vaatab tema sind ja ütleb: „Hei, õde, mis valemiga meie täpselt sama vanad oleme?” Siis ütled talle, et maagia aeglustab vananemist või?”

      „Ma ilmselt ütlen talle, et mu loomulik ilu annab mulle igavesti noore välimuse. Ta on mu väike õde – usub nagunii kõike, mida talle kokku jahvatan.”

      „Kui aus olla, Val, meeldib mulle väga fakt, et see juhtub. Pärast seda, kui saad väikese õe või venna, kes sinu poole alt üles vaatab ja sind vajab, mõtleksid ehk hetke järele enne, kui ohtlikesse olukordadesse tormad.”

      „Ma mõtlengi.”

      „Ja siis tormad ikkagi.”

      „Ometi sisaldub selles järelemõtlemine.”

      Fletcher naeratas. „Ma vahel lihtsalt muretsen su pärast.”

      „Su hoolivus on liigutav.”

      „Sa ei võta mind isegi karvavõrdki tõsiselt, eks?”

      „Ma ei saa sind tõsiselt võtta, Fletch. Sul on nina peal jäätisetilk. Pealegi oleme seda vestlust tuhat korda pidanud – see ei takista mul tegemast seda, mida pean tegema.”

      Fletcher lõpetas jäätise ja pühkis näo puhtaks.

      „Tahad kindlameelselt kangelast mängida?” küsis ta vaikselt.

      Valküüria suudles teda ega vastanud. Muidugi Fletcher eksis. Asi polnud selles, et ta sooviks olla kangelane – enam mitte. Asi oli lihtsalt selles, et ta üritas mitte saada kurikaelaks.

      6

      UUS MESSIAS

      Hiilida selja taha inimesele, kes näeb tulevikku ette, pole sugugi nii võimatu ülesanne, nagu paljud arvavad. Esiteks on tulevik muutlik. Detailid nihkuvad, tingimused moonduvad ja kuni universum üritab seada end mingi kas või hädise tasakaalu järgi joonde, on hetkeks võimalik kasutada ära võimalust. Nipp peitub selles, et tuleb olla pidev destabiliseeriv mõju maailmas, mis ei taha tõesti muud, kui et see rahule jäetaks.

      Saalomon Pärg uskus kaljukindlalt, et oskab olla just selline destabiliseeriv mõju. Jättes paljud oma otsused juhuse hooleks, lähenes ta juba kolm korda tätoveerimissalongile ja kõndis pärast mündi loopimist edasi. Neljas mündivise viis ta aga ukse juurde ja sundis kitsast trepist üles ronima, must kott ühes, jalutuskepp teises käes. Tema kohalt ei tulnud ainsatki heli. Ei mingit tätoveerija nõela vingumist. Ei mingit lobisemist, naeru ega kiljatusi. Ta peaaegu et tajus teda ootavat lõksu, kuid see ei aeglustanud tema sammu.

      Üleval trepimademel keeras ta end ja kõndis ukseavast sisse. Just siis ründas teda kõhetu Poguesi T-särgiga mees ühe padjaga. Kuna see polnud maailma surmavaim relv, põrkas padi Pärja õlalt pehmelt tagasi ja kõhetu mees andis mööda lidumiseks endast parima. Pärg pillas jalutuskepi ja püüdis mehe kinni. Ta heitis vennikese vastu tooli, mis jättis mulje, nagu kuuluks see hambakirurgi kabinetti. Kõhetu mees kukkus kohmakalt üle selle.

      „Finbar Aps,” nentis Pärg ja asetas musta koti läheduses asuvale lauale. „Võin kutsuda sind Finbariks? Eeldan, et tead, kes ma olen.”

      Finbar kargas jalule, käed ette sirutatud, sõrmed jäigad. „Tean, ja peaksin sind hoiatama, mees. Sa ei saa mind võita. Olen seda võitlust juba näinud ja tean iga sinu liigutust.”

      Varjud keerdusid ümber Pärja jalutuskepi ja tõstsid selle põrandalt üles tema ootavasse kätte.

      Finbar noogutas. „Teadsin, et seda teed.”

      Pärg kõndis ümber tooli. Finbar liikus vastassuunas. Pärg pöördus ja läks teisele poole, Finbar samuti.

      Pärg ohkas. „See on naeruv…”

      „Naeruväärne!” segas Finbar ruttu vahele. „Nägid? Olen selle kohtumise juba läbi elanud. Kõnni parem minema, kutt, säästad hulga valu.”

      „Kui sa oled seda võitlust näinud ja kui sa teadsid täpselt, millal saabun, miks sa mind