Detektiiv Luuker Leebesurm 5: Maine möll. Derek Landy

hambaid välja ei kukuks. Tema reedab luukere-detektiivi asukoha ja leiab vastutasuks Kenspeckle Graussi ning laseb end korda sättida. Koterman pidi tunnistama, et see oli üks tema briljantsematest plaanidest.

      „Grauss…” jäi Kuristik mõtlema. „See teadlane või? Kuidas põrgu päralt peaks mina seda teadma?”

      „Kui sa ei tea, pole mulle sinust kasu. Järgmine! Teab keegi teist, kus on Kenspeckle Grauss?”

      Kuristik naeratas. „Ütle mulle, Vaurien, mis takistab meil sind lihtsalt jäseme kaupa tükkideks tõmbamast seni, kuni sa meile luukere aadressi annad?”

      Kotermanil polnud tegelikult sellele vastust.

      Rahvahulgast kostis üminat ja pobinat, kui suur, pikas mantlis mees Kuristikust möödus ja lauale lähenes. Tema nägu varjas kapuuts, kuid Koterman nägi selle all siiski metalli – nagu mingit maski.

      „Pean teadma, kus elab Luuker Leebesurm,” rääkis suur mees aktsendiga. Ida-Euroopa äkki või Venemaa. Koterman otsustas, et Venemaa. See oli nagu paljude sortside aktsent. Seda tüüpi, mis kujunes aastate jooksul paljude paikade põhjal.

      „On sul seda, mida ma vastutasuks soovin?” küsis Koterman Kuristiku põrnitsemist eirates.

      Pea kapuutsi all raputas eituseks. „Olen Graussist kuulnud, aga ei tea tema elukohta.”

      „Miks sa siis mu aega kulutad?”

      Venelane ei vastanud mõnda aega. Seejärel asetas ta mõlemad käed lauale ja nõjatus lähemale. „Sest ma annan sulle võimaluse vältida veresauna. Ütle mulle, kus luukere-detektiiv elab ja me kõnnime kõik siit minema. Sina oled surnud mees, aga isegi surnud mehi saab mitmel moel tappa.”

      Vestlus kaldus peadpööritaval moel Kotermani kontrolli alt välja hämmastavalt lühikese aja ning jahmatavalt väikese sõnade arvu jooksul.

      Asi oli selles toonis, mida suur venelane kasutas. See häälekõla viitas vägivallale kui pelgalt kõrvalisele tähendusele. Kotermanile ei meeldinud see üldse. See tegelane ei vääri rohkem tema mõtteid, kes pöörab terrorile hoolikalt ja teenitud tähelepanu ja kelle jaoks näib vägivald nagu vana tuhvlipaar – kasutad, ei kasuta. See polnud üldse Kotermani maitse järgi.

      „Vahest jõuame siiski kompromissile.”

      „Unusta ära,” nähvas Kuristik salapärasele venelasele. „Kuule, kutt, tobe aktsent ja mask mind ei hirmuta. Meie olime esimesena siin, nii et tõmba lesta.”

      Suur mees pöördus aeglaselt Kuristiku poole. „Sina ei taha minuga tüli norida.”

      Kuristik lausa mugistas hämmeldunult naerda. „Koterman, vahi nüüd. Kui oleme naljamehega ühele poole saanud, võtame sind järgmisena ette.”

      Jampsi-Pete esines ikka veel oma kuuelasulisega. Sõrm päästikurõngas, keerutas ta revolvrit nii kiiresti, et see muutus hämuks. Siis keerutas relva tagurpidi ja libistas kabuuri. Tapariistale anti vaevu hetk puhkuseks, kui see välgukiirusel jälle välja tõmmati. Jampsi-Pete viskas relva õhku, püüdis selle pöörlemise ajal kinni ning loopis endiselt keerleva revolvri teise kätte. Nüüd heitis ta selle üle õla ja püüdis ning viskas selja tagant ette. Just siis küünitas venelane sinnapoole, napsas revolvri õhust ja tulistas teda sealsamas.

      Jampsi-Pete lendas selg ees minema, kostis kisa ja karjeid ja röökimist ning järsku olid kõik liikumises.

      Pikse-Dave urises ja elekter sööstis ta sõrmedelt. Venelane põikas hiiglase taha ja Brobding kriiskas, kui voog hoopis teda tabas. Koterman kukkus tooliga tagurpidi ja nägi Märatsejat põrandale sööstmas. Paanika levis ja väljapääsude poole toimus tormijooks.

      Venelane tulistas Pikse-Dave’i kaks korda rindu. Kuristik, kelle rusikad muutusid juba haamriteks, lõi relva venelasel käest ja sihtis ta pead. Venelane kükitas löögi eest ja liikus temast mööda kahe sortsi poole, kelle nimesid ei mäletatud.

      Esimese käed hiilgasid ja olid valmis energiapalli vallandama. Teine valis lähivõitluse ja tõmbas varrukast pika pistoda. Koterman vaatas, kuidas venelane teise sortsi käe seljataha väänas ja too iseendale pistodaga selga suskas. Vaene, meeldejätmatu tobu kurises jahmunult. Nüüd haaras venelane tema pistoda ning sähvas sellega üle ta sõbra kõri. Seejärel ta pöördus, nägi Brobdingi tulemas ning viskas pistoda maha. See tungis läbi hiiglase jala ja kinnitas selle põranda külge. Brobding lõugas.

      Kuristik tormas rünnakule. Venelane põikles löögiulatusest välja ja vaatas, kuidas haamer kasutult tema näost mööda vihises. Siis astus ta lähemale. Tema nukid tabasid Kuristiku lõuapära ja mehe jalad andsid järele.

      Brobding tõmbas ennast haletseva valukääksatusega pistoda jalast välja. Ta ajas hambad irevile ja ründas. Tal ei tarvitsenud kaugele joosta, kuid pidi seda tehes nagunii kükitama. Just seepärast meenutas see pigem ukerdamist. Samas oli mehe kavatsus ilmselge.

      Venelane sööstis hiiglase käte alla. Brobdingi suur rusikas lendas tema poole, ent maskiga mees vältis seda kergelt. Brobding viskus lähemale ja venelane vibutas paar sirget, mis murdsid hiiglase nina ja lõhestasid huule. Brobding möirgas ja venelane virutas jalaga talle põlve. Möirgest sai pikk ja hirmunud ulg ning hiiglaslikud kämblad haarasid jalast.

      Venelane koputas ühe sõrmeotsaga õrnalt Brobdingi rinnale. Kostis kohutav luu raksumine ja Brobding varises surnult maha. Nagu oleks metsas vägev tammepuu langenud.

      Kuristik oli taas püsti ja valmistus oma vasaratega vehkima, ent venelane astus lihtsalt juurde ja vajutas käe ta peale. Iga luu, mis moodustas Hieronüümus Kuristiku skeleti, värises kergelt ja tuli siis sellise jõuga lahti, et purustas ta keha. Luukillud lendasid läbi siseorganite ja naha ning pritsisid õhku verejugasid. Korjus varises tundmatuseni moonutatult ja kägardunult põrandale. Venelane pöördus Kotermani vaatama, silmad maski all punaselt hiilgamas.

      „Ütlen sulle,” halises Koterman, käed kõrgele pea kohale tõstetud. „Ütlen, kus elab Luuker Leebesurm. Palun ära ainult mind lõhka.”

      11

      ROARHAVENI MAAGID

      Mida lähemale Roarhavenile jõuda, seda haiglasemaks muutusid puud, seda pruunimaks rohi ja mustemaks järvevesi. Tänavad olid ahtad, hooned köökus, aknad kissis. Paranoia ja viha, pulbitsev vimm ja kibe vaen – kõike seda lekkis linnast nagu elumahla. See oli elusolend, üks katkutud ja tõbine krants, keda vaevasid kirbud ja täid ja satikad ning hoidis elus pelgalt tema põlgus.

      Kuldsete silmadega mees seisis kokku kasvava järve ääres, krae külma eest kinni nööbitud. „Marr?” küsis ta.

      „Endiselt elus,” sõnas vanamees tema selja taga.

      Musta looritatud naine lausus vaikselt: „Arvasin, et palkasime parima.”

      Vanamees ei vaevunud ärritust oma hääles varjama. „Palkasimegi.”

      „Ta peab surema,” ütles naine. „Ta on kaugelt liiga ohtlik, et ahelates vireleda.”

      „Tesserakt kinnitab mulle pidevalt, et ta sureb varsti.” Vanamees heitis pilgu naiselt kõrvale. „Usuvad nad ikka veel, et süü lasub ameeriklastel?”

      Kuldsete silmadega mees kehitas õlgu. „Kes teab, mida arvab Luuker Leebesurm? Meie saame üksnes plaaniga jätkata. Kui detektiiv hakkab meid kahtlustama, võtame ta ette. Praeguseks oleme graafikus. See linn hakkab võõrustama uut Pelgupaika – siit alustame meie maailma muutmist.”

      12

      SÄILITADES ILMET

      Selana Porti polnudki raamatukogus, mis võttis enda alla tervelt poole kolmandast korrusest kortermajas. Samuti polnud teda oma korteris teisel pool koridori, mis võttis enda alla teise poole. Selana assistent, kõhetu mees, kes ei kõnelenud iial, heitis Leebesurma pärimise peale vaid pilgu põrandale, ent ilmselt oli sellest siis küllalt.

      Valküüria tõttas Leebesurma kannul rõskest trepist alla. Leebesurma fassaad oli endiselt peal, kuid keeldus paigal püsimast. Valküüria jälgis, kuidas sõbra nägu hakkas kuklale valguma.

      „Kuhu