Saarel. Garvis Graves Tracey

nägu oli samuti üsna räsitud. Tema paistes põskedel ilutsesid lillad sinikad ja juuksepiiril oli näha kuivanud verekoorikut.

      Kõndisime leivapuu juurde ning Anna ronis mulle õlgadele ja koksis alla kaks vilja. Tundsin end nõrga ja ebakindlana ja mul oli raske teda hoida. Ta ronis alla ja just siis, kui seal seisime, kukkus oksalt alla üks leivapuuvili ja maandus meie jalge ette. Vaatasime teineteisele otsa.

      „See teeb asjad lihtsamaks,” märkis Anna.

      Loopisime mädanenud viljad puu alt minema, nii et kui tagasi tulles mõnd maas näeme, siis teame, et see kõlbab süüa. Korjasin alla sadanud vilja üles ja koorisin ära. Mahl oli magusam ja viljaliha kergemini näritav.

      Vajasime hädasti midagi, mille sisse vett koguda, ning kõndisime mööda rannajoont, otsides tühje purke, pudeleid, anumaid – ükskõik mida, mis oleks veekindel ja peaks vihmavett. Silmasime prügi, mis võis minu meelest pärineda purunenud lennukilt, aga ei midagi muud. Inimeste toodetud rämpsu puudumine pani mind mõtlema, kus paganama kohas me õieti olime.

      Suundusime sisemaale. Puud varjasid päikesevalguse ja moskiitod tungisid meile parvedena kallale. Lõin neid maha ja pühkisin käsivarrega laubalt higi. Väiksele lagendikule jõudes nägime tiiki. See oli pigem nagu suur lomp, täis tumedat vett, ja mu janu muutus väljakannatamatuks.

      „Kas me võime seda juua?” küsisin.

      Anna põlvitas maha ja pistis käe vette. Ta keerutas vett ja kirtsutas leha peale nina. „Ei, see on seisnud vesi. Ilmselt pole see joomiseks küllalt ohutu.”

      Kõndisime edasi, aga ei leidnud midagi, millesse vett koguda, seega läksime tagasi kookospalmi juurde. Võtsin maast ühe kookospähkli, lajatasin sellega vastu puutüve ja viskasin siis minema, sest ei saanud koort katki. Virutasin jalaga vastu puud ja tegin jalale haiget. „Kurat küll!”

      Kui saaksin ühe kookospähkli katki tehtud, saaksime kookosmahla juua, pähklit süüa ja hiljem tühja koore sisse vett koguda.

      Anna ei paistnud mu märatsemist märkavat. Ta raputas pead ja tähendas: „Mulle jääb arusaamatuks, miks me pole ikka veel ühtki lennukit näinud. Kus nad ometi on?”

      Istusin hingeldades ja higistades tema kõrvale. „Ma ei tea.” Mõnda aega ei lausunud me sõnagi, kumbki oma mõtetesse süüvinud. Lõpuks küsisin: „Mis sa arvad, kas peaksime lõkke üles tegema?”

      „Kas sa oskad?” küsis Anna.

      „Ei.” Olin kogu elu linnas elanud ja võisin kõik matkalkäigud ühe käe sõrmedel üles lugeda ja sõrmi jäänuks ülegi. Pealegi süütasime meie oma laagrilõkked tulemasinaga. „Aga sina?”

      „Ei.”

      „Võiksime ju proovida,” panin ma ette. „Aega paistab meil laialt olevat.”

      Anna naeratas mu mageda katse peale nalja visata. „Olgu.”

      Järgmise tund aega hõõrusime me kaht puupulka vastamisi. Annal õnnestus enda omad niipalju kuumaks ajada, et sõrme kõrvetada, enne kui ta alla andis. Mul läks natuke paremini – tundus, et nägin isegi veidi suitsu –, aga tuld ei tulnud. Mu käsivarred valutasid.

      „Ma annan alla,” ütlesin ma, viskasin pulgad käest ja pühkisin särgiservaga higi, mis kippus silma nirisema.

      Hakkas sadama. Mõtlesin vaid sellest, kuidas vihmatilku keelele püüda, olles tänulik ka selle vähese vee eest, mis mu kurku jõudis. Vihm lõppes mõne minuti pärast.

      Ikka veel higistades kõndisin ma randa, tõmbasin T-särgi seljast ja kahlasin lühkarite väel vette. Laguunivesi meenutas mulle vannivett, aga ma pistsin pea vee alla ja olemine läks veidi lahedamaks. Anna järgnes mulle, aga seisatas veepiiril. Ta istus liivale ja kergitas ühe käega oma pikad juuksed kaelalt üles. Oma pikkade varrukatega särgis ja teksastes oli ta kindlasti palavusest kõrbemas. Mõne minuti pärast tõusis ta püsti, kõhkles, aga sikutas siis särgi üle pea. Ta avas teksaste nööbi ja luku, astus pükstest välja ja sammus minu poole, seljas ainult must rinnahoidja ja jalas samast komplektist aluspüksid.

      „Teeme lihtsalt näo, et need on mu päevitusriided, eks?” lausus ta, kui minu juurde vette jõudis. Tema nägu lõkendas ja ta ei suutnud mulle õieti otsagi vaadata.

      „Muidugi.” Olin nii rabatud, et sain selle sõna vaevu üle huulte.

      Annal oli vinge keha. Pikad jalad, lame kõht. Täiega kenad tissid. Tema vahtimine pidanuks olema viimane asi, mis mulle pähe tuleb, aga ei olnud. Võinuks arvata, et janu ja nälga ning meie äärmiselt sitta olukorda arvestades ei saa mul kõvaks minna, aga see oli vale. Ujusin Annast eemale, kuni enesevalitsuse jälle tagasi sain.

      Jäime vette pikaks ajaks ning kui välja läksime, pööras Anna mulle selja ja pani jälle riidesse. Kontrollisime leivapuud, aga selle all polnud midagi. Anna ronis mu õlgadele ja kui käed tema reitele asetasin, et teda toetada, vilksatas mu vaimusilma ette pilt ta paljastest jalgadest.

      Anna klohmis alla kaks leivapuu vilja. Mul ei olnud kõht väga tühi, mis oli imelik, sest oleksin pidanud näljast nõrkemas olema. Nähtavasti ei tundnud Annagi erilist nälga, sest kui ta oli kogu mahla viljast välja imenud, jättis ta viljaliha söömata.

      Pärast päikese loojumist sirutasime end ranna ääres välja ja vaatasime, kuidas taevas nahkhiirtega täitus.

      „Mu süda lööb hästi kiiresti,” ütlesin ma.

      „See on märk vedelikupuudusest,” seletas Anna.

      „Mis veel seda näitab?”

      „Söögiisu kadumine. Olematu vajadus pissil käia. Suukuivus.”

      „Mul on kõik need märgid olemas.”

      „Mul samuti.”

      „Kui kaua me ilma joogiveeta vastu peame?”

      „Kolm päeva. Võib-olla vähemgi.”

      Püüdsin meenutada, millal ma viimati midagi jõin. Võib-olla Sri Lanka lennujaamas? Vihma ajal õnnestus meil veidi vett suhu püüda, aga sellest ei piisaks, et meid elus hoida. Tõdemus, et aeg hakkas otsa saama, kohutas mind koledal kombel.

      „Aga see tiik?”

      „See on halb mõte.”

      Kumbki meist ei öelnud oma mõtteid välja. Kui valida on tiigivee või üldse mitte mingi vee vahel, peame nagunii seda jooma.

      „Homme tullakse kindlasti,” ütles Anna, aga ta hääl ei kõlanud sedamoodi, nagu ta isegi oma juttu usuks.

      „Ma loodan.”

      „Ma kardan,” sosistas ta.

      „Mina samuti.” Keerasin end külili, aga läks veel kaua, enne kui uinusin.

      5. peatükk

      Anna

       Kolmas päev

      Ärgates vaevasid nii mind kui T. J-d peavalu ja iiveldus. Sõime natuke leivapuu vilja ja mul oli tunne, et hakkan kohe oksele, kuigi seda ei juhtunud. Ehkki meil oli väga vähe energiat, naasime rannale ja otsustasime uuesti lõkkesüütamist üritada. Olin veendunud, et täna lendab siit üle lennuk, ja ma teadsin, et tuli on kõige kindlam võimalus endast märku anda.

      „Me tegime eile täitsa valesti,” ütles T. J.. „Mõtlesin sellest eile enne uinumist ja mulle meenus telesaade, kus üks tüüp pidi lõkke süütama. Selle asemel et kaht pulka vastamisi hõõruda, ta hoopis keerutas üht. Mul tuli mõte. Vaatan, kas leian seda, mida vaja.”

      Tema äraolekul kogusin ma kraami, mis põleks, kui meil tõesti õnnestub leek välja võluda. Õhk oli nii niiske ja ainus kuiv asi siin saarel oli mu suu. Kõik, mis ma üles korjasin, tundus niiske, aga lõpuks leidsin ma ühe õitsva taime alt mõned kuivanud lehed. Tirisin ka teksaste taskud pahupidi ja leidsin veidi niidiotsakesi, mille lisasin hunnikule oma peos.

      T. J. naasis kepi ja väikse puutükiga.

      „Kas sul on taskus niidijuppe?”