Saarel. Garvis Graves Tracey

Читать онлайн.
Название Saarel
Автор произведения Garvis Graves Tracey
Жанр Современная зарубежная литература
Серия
Издательство Современная зарубежная литература
Год выпуска 2017
isbn 9789949208319



Скачать книгу

lend, aga ma ei usu, et täna õhtul tulema pääseksime. Vesilennukid pimedas ei lenda ja võib juhtuda, et peame öö lennujaamas mööda saatma.”

      „Mul on nii kahju, Anna. Te olete kindlasti rampväsinud,” lausus ta.

      „Pole midagi. Homme jõuame kindlasti kohale.” Katsin telefoni käega. „Kas tahad ka emaga rääkida?”

      T. J. tegi nägusid ja raputas pead.

      Märkasin, et piletimüüja viipab mulle. Ta naeratas. „Jane, teate, mul on tunne, et võib-olla me…” ja siis kõne katkes. Pistsin telefoni kotti tagasi, astusin leti juurde ja hoidsin hinge kinni.

      „Üks tšarterpilootidest võib teid saarele ära viia,” ütles piletimüüja. „Reisijad, keda ta viima pidi, on veel Sri Lankal ega jõua siia enne homset hommikut.”

      Hingasin välja ja naeratasin. „See on imetore. Aitäh, et meile lennu leidsite. Olen teile tõesti väga tänulik.” Püüdsin T. J. vanematele helistada, aga mu mobla ei saanud ühegi jaamaga ühendust. Loodetavasti tuleb ühendus jälle tagasi, kui saarele jõuame. „Valmis, T. J.?”

      „Jajah,” vastas poiss ja haaras oma seljakoti.

      Minubuss viis meid õhutaksoterminali juurde. Meid registreeriti lennule ja sammusime välja.

      Maldiivide kliima meenutas mulle spordisaali saunaruumi. Otsekohe lõid mu laup ja kaelatagune higist pärlendama. Teksad ja pikkade varrukatega T-särk hoidsid kuuma ja niiske õhu hästi ihu ligidal ja ma soovisin, et oleksin uuesti midagi õhemat selga tõmmanud.

      Kas siin ongi kogu aeg nii tapvalt palav?

      Üks lennujaamatöötajatest seisis kail, veepinnal kergelt õõtsuva lennuki kõrval, ja viipas meile käega. Kui T. J-ga tema juurde jõudsime, avas ta ukse ning me ronisime kummardudes lennukisse. Piloot istus oma istmel ning naeratas meile, suu täis juustuburgerit.

      „Tere, mina olen Mick.” Ta lõpetas mälumise ja neelas. „Loodan, et te ei pane pahaks, kui oma õhtusöögi lõpetan.” Ta paistis olevat viiekümnendate lõpuotsas ja nii ülekaaluline, et mahtus vaevu piloodiistmele ära. Ta kandis lühikesi vabaajapükse ja kõige suuremat kirevaks värvitud särki, mida olin eales näinud. Ta oli paljajalu. Tema ülahuul ja laup leemendasid higist. Ta sõi ära viimase burgerisuutäie ja pühkis siis salvrätikuga nägu.

      „Mina olen Anna ja see siin on T. J.,” ütlesin ma naeratades ja sirutasin käe, et mehel kätt suruda. „Loomulikult ei pane me seda pahaks.”

      DHC-6 Twin Otter mahutas kümme reisijat ning lehkas lennukikütuse ja kopituse järele. T. J. klõpsas turvavöö kinni ja vahtis aknast välja. Istusin teisele poole vahekäiku, lükkasin käekoti ja õlakoti istme alla ja hõõrusin silmi. Mick käivitas mootorid. Mürin summutas tema hääle, aga kui ta pea küljele pööras, siis tema huuled liikusid, kui ta kellegagi raadioseadme abil suhtles. Ta juhtis lennuki kaist eemale, suurendas kiirust ja juba olimegi õhus.

      Siunasin oma suutmatust lennukis magada. Olin alati kadestanud neid, kes uinusid nagu notid niipea, kui lennuk õhku tõusis, ega ärganud enne, kui rattad jälle maandumisrada puudutasid. Püüdsin suigatada, aga vesilennuki akendest sisse tulvav päikesevalgus ja mu segadusse aetud sisemine kell muutsid tukkumise võimatuks. Kui alla andsin ja silmad avasin, tabasin T. J. mind ainiti vahtimast. Tema näoilme ja minu tulitavate põskede järgi otsustades valmistas see meile mõlemale piinlikkust. Poiss pööras pilgu ära, lükkas seljakoti endale pea alla ja uinus juba mõni minut hiljem.

      Rahutuna klõpsasin ma turvavöö lahti ja läksin Micki juurde, et küsida, kui kaua on veel maandumiseni jäänud.

      „Võib-olla veel tunnike või nii.” Ta osutas kaaspiloodi istmele. „Istuge sinna, kui tahate.”

      Võtsin istet ja kinnitasin turvavöö. Silmi päikese käes kissitades imetlesin ma lummavat vaadet. Taevas, kõrgustes pilvitu ja koobaltsinine. India ookean allpool kui piparmündiroheliste ja türkiissiniste pööriste segu.

      Mick masseeris oma rinna keskpunkti rusikaga ning sirutas käe maohappesust reguleerivate tablettide järele. Ta pistis ühe suhu. „Kõrvetised. Juustuburgerite söömise tagajärg. Aga need maitsevad nii palju paremini kui mingi neetud salat, kas pole?” Ta naeris ja ma noogutasin nõusolevalt pead.

      „Niisiis, kust te kaks õieti pärit olete?”

      „Chicagost.”

      „Mida te seal Chicagos teete?” Mick pistis suhu veel ühe närimistableti.

      „Õpetan kümnendatele klassidele inglise keelt.”

      „Aa, nii et vabad suved.”

      „Noh, minu puhul mitte. Suviti annan ma harilikult eratunde.” Osutasin T. J. poole. „Tema vanemad palkasid mu poissi koolitöös järele aitama. Tal oli lümfoom ja seetõttu jäi ta paljudest tundidest kõrvale.”

      „Mõtlesingi, et näete välja liiga noor, et olla tema ema.”

      Naeratasin. „Tema vanemad ja õed lendasid kohale juba paari päeva eest.”

      Mina ei saanud lahkuda nii vara kui Callahanid, sest riigikool, kus ma õpetasin, läks suvevaheajale mõni päev hiljem kui erakeskkool, kus T. J. käis. Kui T. J. sellest kuulis, veenis ta vanemaid, et nad lubaksid tal nädalavahetuseks Chicagosse jääda ja koos minuga järele lennata. Jane Callahan helistas mulle ja uuris, kas selline asjakorraldus sobib.

      „T. J. sõber Ben korraldab peo ja T. J. tahab nii väga minna. Olete kindel, et teil pole midagi selle vastu?” küsis ta.

      „Mitte kõige vähematki,” vastasin. „Nii saamegi teineteist paremini tundma õppida.”

      Olin T. J-ga kohtunud vaid korra, kui tema vanemate juures vestlusel käisin. Kulub terve igavik, enne kui ta mind omaks võtab; nii oli see uute õpilastega alati, eriti kui tegu oli teismeliste poistega.

      Mu mõttelõnga katkestas Micki hääl. „Kui kauaks te jääte?”

      „Suveks. Nad üürisid saarel maja.”

      „Nii et temaga on nüüd kõik kombes?”

      „Jah. Vanemate jutu järgi oli ta mõnda aega väga haige, aga ta on nüüd juba mõni kuu tervenemas.”

      „Mõnus koht, kus suvel töötada.”

      Muigasin. „Raamatukogule teeb silmad ette küll.”

      Lendasime mõnda aega vaikides. „Kas seal all on tõepoolest tuhat kakssada saart?” tundsin ma huvi. Olin kokku lugenud kõigest kolm või neli, mis hiiglaslike pusletükkidena veepinnale laiali pillutatud näisid. Ootasin vastust. „Mick?”

      „Mida? Jajah, mõni siia-sinna. Asustatuid on nii kahesaja ringis, aga eks seegi muutub kõiksugu arendamistega. Iga kuu avatakse mõni uus hotell või puhkekeskus.” Ta kõhistas naerda. „Kõik tahavad ju tükikest paradiisi.”

      Mick masseeris taas oma rinda ja võttis vasaku käe juhtkangilt ning sirutas ette. Panin tähele tema valulikku näoilmet ja kergelt higiseks tõmbunud laupa.

      „Kas teiega on kõik korras?”

      „Kõik on kombes. Pole lihtsalt varem nii hirmsaid kõrvetisi olnud.” Ta pistis suhu veel kaks närimistabletti ja kortsutas tühja pakendi ära.

      Mind haaras rahutus. „Kas tahate, et kellegagi ühendust võtaksin? Kui näitate, kuidas raadiot kasutada, võin seda teie eest teha.”

      „Ei, niipea kui need rohud mõjuma hakkavad, on minuga kõik jälle kombes.” Mees hingas sügavalt sisse ja naeratas mulle. „Aga aitäh.”

      Mõnda aega paistis ta end paremini tundvat, aga kümne minuti pärast võttis ta parema käe juhtkangilt ja masseeris oma vasakut õlga. Higi nirises tal mööda nägu alla. Tema hingamine kõlas rabedalt ja ta niheles istmel, nagu ei suudaks mugavat asendit leida.

      Mu rahutus kasvas puhtakujuliseks kabuhirmuks.

      T. J. ärkas. „Anna,” lausus ta küllalt valjusti, et kuulsin teda isegi üle mootorimüra. Pöörasin ringi. „Kas