Saarel. Garvis Graves Tracey

Graves

      1. peatükk

      Anna

       Juuni 2001

      Olin kolmekümneaastane, kui vesilennuk, millel koos T. J. Callahaniga reisisin, India ookeanis alla kukkus. T. J. oli kuueteistkümnene ning kolme kuu eest oli tal diagnoositud Hodgkini lümfoomi taandumine. Piloodi nimi oli Mick, aga tema suri juba enne, kui vette plartsatasime.

      Mu kavaler John sõidutas mu lennujaama, kuigi oli seda tegema soovitud isikute nimekirjas mu ema ja õe Sarah’ järel kolmandal kohal. Tunglesime rahvasummas, kumbki järel vedamas suurt ratastel kohvrit, ja ma mõtlesin, kas kogu Chicago rahvas oli tol päeval otsustanud kuskile lennata. Kui viimaks US Airwaysi laua ette jõudsime, naeratas piletimüüja, kleepis mu pagasile sildid ja ulatas mulle pardakaardi.

      „Tänan, preili Emerson. Kõik vajalikud registreerimistoimingud Malésse jõudmiseks on tehtud. Turvalist reisi!”

      Pistsin pardakaardi käekotti ja pöörasin ringi, et Johniga hüvasti jätta. „Aitäh, et mind kohale sõidutasid.”

      „Ma kõnnin sinuga kaasa, Anna.”

      „Pole tarvis,” ütlesin pead raputades.

      John võpatas. „Ma tahan.”

      Sammusime vaikides edasi, järgnedes aeglaselt liikuvale reisijate trobikonnale. „Missugune ta välja näeb?” küsis John väravate juures.

      „Kõhetu ja kiilakas.”

      Lasksin pilgul üle rahvasumma libiseda ja naeratasin, kui T. J-d silmasin, sest nüüd katsid tema pead lühikesed pruunid juuksed. Lehvitasin ning ta vastas peanoogutusega, sellal kui ta kõrval istuv poiss teda küünarnukiga roietesse nügis.

      „Kes too teine poiss on?” küsis John.

      „Ma arvan, et tema sõber Ben.”

      Istmetel lösutavad poisid kandsid seda stiili riideid, nagu neid eelistab enamik kuueteistkümneaastaseid: pikad kottis sportlikud püksid, T-särgid ja lahtiste paeltega tennised. T. J. jalge ees lebas tumesinine seljakott.

      „Oled kindel, et ikka tahad seda teha?” küsis John. Ta surus käed tagataskutesse ja vahtis kulunud lennujaamavaipa.

      Noh, üks meist ju peab midagi tegema. „Jah.”s

      „Palun ära tee ühtki lõplikku otsust, enne kui jälle tagasi oled.”

      Ma ei juhtinud tähelepanu tema palves peituvale irooniale. „Ma ju ütlesin, et ei tee.”

      Tegelikult oli valikuvõimalusi aga ainult üks. Ma lihtsalt otsustasin selle suve lõpuni edasi lükata.

      John võttis mul piha ümbert kinni ja suudles mind, koguni mitu sekundit kauem, kui sellises avalikus kohas pidanud oleks. Tõmbusin piinlikkust tundes eemale. Märkasin silmanurgast, et T. J. ja Ben jälgivad kõike.

      „Ma armastan sind,” ütles John.

      Noogutasin. „Ma tean.”

      Alistunult võttis ta mu õlakoti ja asetas rihma mu õlale. „Ohutut lendu. Helista mulle, kui kohale jõuate.”

      „Hästi.”

      John lahkus ja ma vaatasin talle järele, kuni rahvasumm ta endasse neelas, siis aga silusin seelikuesist ja kõndisin poiste juurde. Minu lähenedes lõid nad pilgu maha.

      „Tere, T. J.! Sa näed suurepärane välja. Oled valmis minema?”

      Tema pruunid silmad vaatasid põgusalt minu omadesse. „Jajah, ikka.” Ta oli kaalus juurde võtnud ja tema nägu polnud enam nii kahvatu. Tal olid hambaklambrid, mida ma polnud varem märganud, ja lõual väike arm.

      „Tere. Mina olen Anna,” ütlesin ma T. J. kõrval istuvale poisile. „Sina oled ilmselt Ben. Kuidas pidu oli?”

      Poiss vaatas T. J-le segaduses otsa. „Ee… täitsa okei oli.”

      Võtsin oma mobiiltelefoni ja vaatasin kella. „Ma tulen kohe tagasi, T. J. Tahan meie lennu üle kontrollida.”

      Eemale kõndides kuulsin, kuidas Ben ütles: „Kuule, mees, su lapsehoidja on ülikuum!”

      „Ta on mu eraõpetaja, lollpea.”

      Ma ei lasknud neil sõnadel end häirida. Õpetasin keskkoolis ja võtsin möllavate hormoonidega poiste juhutisi kommentaare elukutsega kaasas käivate küllaltki leebete riskidena.

      Veendunud, et oleme ikka kenasti sõiduplaanis, ma naasin ja istusin T. J. kõrvale tühjale toolile. „Kas Ben läks ära?”

      „Jah. Ta emal sai lennujaama ümber tiirutamisest kõrini. Ben ei lubanud tal meie juurde sisse tulla.”

      „Kas sa tahad midagi süüa?”

      Ta raputas pead. „Mul pole kõht tühi.”

      Istusime ebamugavas vaikuses, kuni saabus aeg lennuki pardale minna. T. J. järgnes mulle mööda kitsast vahekäiku meie esimese klassi istekohtade juurde. „Kas tahad akna poole istuda?” küsisin.

      T. J. kehitas õlgu. „Võib kah. Aitäh.”

      Astusin eest ja ootasin, kuni ta istet võttis, ning istusin siis tema kõrvale ja kinnitasin rihma. T. J. võttis seljakotist CD-mängija ja pani kõrvaklapid pähe, andes niiviisi peenelt mõista, et pole jutuajamisest huvitatud. Mina tõin õlakotist lagedale raamatu, piloot juhtis lennuki õhku ja me jätsime Chicago seljataha.

      Saksamaal hakkasid asjad viltu vedama. Lend Chicagost Malésse – Maldiivide pealinna – oleks pidanud kestma pisut rohkem kui kaheksateist tundi, aga tehniliste probleemide ja ilmast tingitud viivituste tõttu veetsime lõpuks kogu ülejäänud päeva ja pool ööd Frankfurdi rahvusvahelises lennujaamas oodates, millal lennufirma meid ümber suunab. Kui meid oli lõpuks järgmisele lennule registreeritud, istusime T. J-ga kell 3.00 kõvadel plasttoolidel. Poiss hõõrus silmi.

      Osutasin tühjale istmereale. „Heida pikali, kui tahad.”

      „Saan hakkama,” kostis ta haigutust alla surudes.

      „Me ei lahku veel mitu tundi. Sa peaksid püüdma magada.”

      „Kas sina pole väsinud?”

      Olin omadega täitsa läbi, aga T. J. vajas puhkust ilmselt rohkem kui mina. „Minuga on kõik kombes. Lase käia.”

      „Oled kindel?”

      „Täiesti.”

      „Okei.” T. J. naeratas napilt. „Aitäh.” Ta sirutas end toolidel välja ja uinus silmapilk.

      Vahtisin aknast välja, vaatasin, kuidas lennukid maanduvad ja jälle õhku tõusevad, punased tuled öötaevas vilkumas. Jahe kliimaseadmeõhk tõi mulle kananaha käsivartele ja ma värisesin oma seelikus ja varrukateta pluusis. Vahetasin need lähedalasuvas tualettruumis teksaste ja pikkade varrukatega T-särgi vastu, mille olin õlakotti pakkinud, ja ostsin siis tassi kohvi. T. J. kõrvale istunud, avasin ma raamatu ja lugesin ning äratasin poisi kolm tundi hiljem, kui meie lennule registreerima hakati.

      Pärast Sri Lankale jõudmist tuli ette veel kolm viivitust – sedapuhku seetõttu, et lennupersonali nappis – ja selle aja peale, kui Maldiividel Malé rahvusvahelises lennujaamas maandusime ning Callahanide üüritud suvekodu veel kahetunnise vesilennukitee kaugusele jäi, olin ma olnud ärkvel kolmkümmend tundi. Mu meelekohad tuikasid ning kipitavad ja valusad silmad tulitasid. Kui öeldi, et meile pole kohti reserveeritud, pidin pisaraid tagasi hoidma.

      „Aga mul on ju broneeringu kinnitus,” ütlesin piletimüüjale ja libistasin paberitüki üle leti. „Kinnitasin meie broneeringu, enne kui Sri Lankalt lahkusime. Kaks kohta. T. J. Callahan ja Anna Emerson. Kas te võiksite palun uuesti vaadata?”

      Meesterahvas leti taga kontrollis arvutist. „Mul on väga kahju,” ütles ta. „Teie nimesid nimekirjas pole. Vesilennuk on täis.”

      „Aga järgmine lend?”

      „Peagi läheb pimedaks. Vesilennukid pärast päikeseloojangut ei lenda.” Mu löödud ilmet nähes vaatas ta mulle kaastundlikult otsa, toksis klaviatuuril ja võttis telefonitoru. „Vaatan, mida ma teha saan.”

      „Tänan teid.”

      Jalutasime T. J-ga väiksesse lennujaamapoodi ja ma ostsin kaks pudelit vett. „Tahad ka üht?”

      „Ei, aitäh.”

      „Pista