Saarel. Garvis Graves Tracey

Tõsiselt räägid või?”

      Noogutasin. „Mu isa pääses möödunud aastal suurest rabandusest eluga, seega ma tean, milliseid märke silmas pidada. Mulle tundub, et Mickil on hirm tunnistada, et midagi on valesti.”

      „Mis meist saab? Kas ta suudab ikka edasi lennata?”

      „Ma ei tea.”

      Läksime T. J-ga kokpitti. Mick oli mõlemad rusikad rinnale surunud ja silmad sulgenud. Tema mikrofoniga peakomplekt oli viltu vajunud ja mehe nägu oli omandanud hallika varjundi.

      Kükitasin tema istme kõrvale ja mind läbis hirmusööst. „Mick.” Mu hääletoon oli tungiv. „Me peame tõesti abi kutsuma.”

      Ta noogutas. „Ma viin meid kõigepealt alla vette ja siis peab üks teist raadioga tegelema,” ahmis ta õhku, püüdes sõnu üle huulte suruda. „Pange päästevestid selga. Need on ukse kõrval hoiukapis. Siis istuge oma kohtadele ja kinnitage rihmad.” Ta krimpsutas valust nägu. „Minge!”

      Mu süda vasardas rinnus ja adrenaliin tulvas läbi mu keha. Sööstsime hoiukapi juurde ja sobrasime seal.

      „Miks me peame päästevestid selga panema, Anna? Lennukil on ju ujukid, eks ole?”

      Sest Mick kardab, et ei jõua küllalt kiiresti alla laskuda.

      „Ma ei tea, võib-olla näeb kord seda ette. Me maandume ju keset ookeani.” Leidsin päästevestid, mis olid kiilutud silindrikujulise ja kirja „PÄÄSTEPARV” kandva pakendi ja mõningate tekkide vahele. „Võta,” ütlesin, ulatasin ühe vesti T. J-le ja panin ka enda oma selga. Istusime oma kohtadele ja kinnitasime turvavööd, kusjuures mu käed värisesid nii kohutavalt, et sain sellega hakkama alles teisel katsel.

      „Kui Mick teadvuse kaotab, pean kohe elustamisega alustama. Sina pead välja uurima, kuidas raadio töötab, T. J., eks?”

      Poiss noogutas, silmad pärani. „Sellega saan ma hakkama.”

      Pigistasin tooli käetugesid ja vaatasin aknast välja, kus lainetav ookeanipind järjest lähemale tuli. Siis aga, selle asemel et hoogu maha võtta, kogus lennuk kiirust ja laskus järsu nurga all. Kiikasin lennuki etteotsa. Mick oli juhtkangi peale kössi vajunud ega liigutanud. Võtsin turvavöö lahti ja sööstsin vahekäiku.

      „Anna!” karjus T. J.. Mu särgisaba libises tema haardest välja.

      Enne kui kokpitti jõudsin, nõksatas Mick oma istmel tahapoole, käed ikka veel juhtkangil, ning tema rinda läbisid tugevad krambid. Lennuki nina kerkis järsult ülespoole ja me laskusime vette, saba ees, ning libisesime nagu lutsukivi ebakindlalt üle veepinna. Üks tiib takerdus otsapidi lainetesse ja lennuk paiskus uperkuuti. Hoog lõi mu jalust, otsekui oleks keegi mulle pahkluude ümber köie sidunud ja seda jõuliselt rapsanud. Mu kõrvus kajas puruneva klaasi klirin ning mulle näis, nagu lendaksin, ja seejärel, kui lennuk tükkideks purunes, tundsin teravat valu.

      Ma sukeldusin ookeani, merevesi kurku valgumas. Olin suunataju täiesti kaotanud, aga päästevest kergitas mind aeglaselt ülespoole. Mu pea kerkis üle veepinna ja ma läkastasin ohjeldamatult, püüdes õhku kopsudesse ja vett sealt välja saada.

      T. J.! Oh jumal, kus on T. J.?

      Kujutlesin, kuidas ta on oma istme külge kammitsetud ega suuda turvavööd avada, lasksin pilgul meeleheitlikult üle veepinna libiseda, kissitasin päikesesse ja kisendasin poisi nime. Just siis, kui kartsin, et ta on surmkindlalt uppunud, tõusis ta pinnale, läkastas ja puristas.

      Ujusin tema poole, veremaitse suus, ja mu pea tuikas nii hullusti, et arvasin seda lõhkevat. T. J. juurde jõudnud, haarasin tal käest ja tahtsin öelda, kui rõõmus ma olen, et ta eluga pääses, aga sõnad ei tahtnud üle huulte tulla ja kõik muutus paiguti uduseks ja häguseks.

      T. J. karjus, et üles ärkaksin. Mäletan kõrgeid laineid ja veel vett, mida neelasin, siis aga ei mäletanud ma enam midagi.

      2. peatükk

      T. J

      Merevesi mäsles kõikjal mu ümber, tungis mulle ninna, kurku, silma. Ma ei suutnud läkastamata hingatagi. Anna ujus minu poole, nuttis, veritses ja kisendas. Ta kahmas mul käest ja püüdis rääkida, aga sõnad jooksid kõik puntrasse ja ma ei saanud tema jutust tuhkagi aru. Tema pea tudises ja ta plartsatas näoli vette. Sikutasin ta pea juukseidpidi püsti. „Ärka üles, Anna, ärka üles!” Lained olid nii kõrged ja ma kartsin, et need kannavad meid lahku, seega pistsin parema käe tema päästevesti rihmast läbi ja klammerdusin tema külge. Kergitasin ta pead. „Anna! Anna!” Oh jumal. Tema silmad jäid suletuks ja ta ei vastanud, seega pistsin vasaku käe tema päästevesti teisest rihmast läbi ja kallutasin end tahapoole, nii et naine jäi mu rinnale lebama.

      Hoovus tiris meid lennukivrakist kaugemale. Lennukitükid kadusid veepinna alla ja peagi polnud enam midagi näha. Ma püüdsin mitte mõelda Mickile, kes oli oma istme külge aheldatud.

      Õõtsusin täiesti rabatult, süda rinnus tagumas. Ümberringi polnud midagi peale rulluvate lainete ja ma püüdsin meie päid veepinna kohal hoida ja keelasin endal paanikasse sattuda.

      Kas meie allakukkumisest ikka teatakse? Kas meid jälgiti radariga?

      Võib-olla mitte, sest kedagi ei tulnud.

      Taevas tumenes ja päike läks looja. Anna pomises midagi. Mõtlesin, et ta hakkab ehk ärkama, aga tema keha vappus ja ta oksendas mind täis. Lained pesid okse küll maha, aga naine värises ja ma tõmbasin ta lähemale, püüdes talle kehasoojust anda. Mul oli endalgi külm, kuigi kohe pärast allasadamist oli vesi soe tundunud. Kuuvalgust polnud ja mu silm seletas ümberringi laiuvat ning nüüd juba musta ja mitte enam sinist veepinda vaid vaevu.

      Muretsesin haide pärast. Vabastasin ühe käe, asetasin selle Anna lõua alla ja kergitasin ta pead oma rinnalt. Olin kaelal, just seal, kuhu tema pea toetus, midagi sooja tundnud. Kas ta veritses ikka veel? Püüdsin teda üles äratada, aga ta reageeris vaid siis, kui ta pead raputasin. Ta ei rääkinud sõnagi, ainult oigas. Ma ei tahtnud talle haiget teha, aga tahtsin veenduda, et ta on ikka elus. Ta ei liigutanud end pikka aega ja see hirmutas mind kohutavalt, siis aga oksendas ta jälle ja värises mu embuses.

      Püüdsin rahu säilitada, hingasin aeglaselt sisse-välja. Lainetega oli selili hulpides kergem toime tulla ning me Annaga hõljusime vees, kui hoovus meid edasi kandis. Vesilennukid pimedas ei lenda, aga olin kindel, et kui päike tõuseb, saadetakse mõni välja. Selle aja peale on ju kellelgi ikka teada, et alla kukkusime.

      Mu vanemad isegi ei tea, et me sellel lennukil olime.

      Tunnid möödusid ja ma ei näinud pimeduses ikka veel ühtki haid. Võib-olla nad siiski olid kohal ja mina lihtsalt ei teadnud. Kurnatuna tukkusin ma pisut, lastel jalgadel alla vajuda, selle asemel, et neid iga hinna eest veepinna lähedal hoida. Püüdsin mitte mõelda haidest, kes allpool tiirutada võisid.

      Kui Annat uuesti raputasin, ei reageerinud ta üldse. Mulle näis, et tunnen tema rinda kerkivat ja langevat, aga ma polnud kindel. Kõlas vali plartsatus ja ma võpatasin sirgu. Anna pea vajus lõdvalt küljele ja ma tõmbasin ta tagasi enda poole. Pladin jätkus, peaaegu rütmiliselt. Nähes vaimusilmas mitte üht, vaid lausa viit, kümmet, võib-olla veel rohkem haisid, pöörasin end hoogsalt ringi. Miski sirutus veest välja ja mul kulus silmapilguke, enne kui aru sain, mis see on.

      Pladin oli lainete laksumine vastu saart ümbritsevat rahu. Ma polnud veel kunagi elus sellist üüratut kergendust tundnud, isegi mitte siis, kui arst ütles, et ravi oli viimaks ometi mõjunud ja mu vähk kadunud.

      Hoovus kandis meid saarele lähemale, aga mitte otse selle suunas. Kui ma midagi ette ei võta, uhutakse meid sellest mööda.

      Ma ei saanud käsi appi võtta, sest need olid ikka veel Anna päästevesti rihmade all kinni, seega jäin selili ja vehkisin jalgadega. Kingad libisesid mul jalast, aga ma ei hoolinud sellest; oleksin pidanud need juba mitu tundi tagasi jalast võtma.

      Maa oli ikka veel ligi viiekümne meetri kaugusel. Õigest sihist juba rohkem kõrvale kaldunud, ei jäänud mul üle muud kui üks