Saarel. Garvis Graves Tracey

liivasele põhjale puutusid. Mul jagus vaid nii palju energiat, et Anna veest välja lohistada, enne kui tema kõrvale prantsatasin ja teadvuse kaotasin.

      Mind äratas lõõmav päike. Kere oli kange ja valus ning ma nägin ainult ühe silmaga. Ajasin end istukile, võtsin päästevesti seljast ja vaatasin siis Anna poole. Tema nägu oli paistes ja sinikaid täis ning põski ja laupa katsid risti-rästi kriimustused. Ta lamas liikumatult.

      Süda vasardas mul rinnus, aga ma sundisin end kätt sirutama ja tema kaela puudutama. Tema nahk tundus soe ja sõrmede all pulsilööke tundes uhas kergendus minust üle juba teist korda. Anna oli elus, aga peavigastustest teadsin ma vaid niipalju, et ilmselt see tal ka oli. Mis siis, kui ta enam ei ärkagi?

      Raputasin naist ettevaatlikult. „Anna, kas sa kuuled mind?” Ta ei vastanud, seega raputasin teda uuesti.

      Ootasin, et ta silmad lahti teeks. Need olid hämmastavad, suured ja tumedad hallikassinised. Need olid esimene asi, mida temaga kohtudes tähele panin. Ta oli tulnud meie poole, et mu vanematega vestelda, ja ma tundsin piinlikkust, sest ta oli nii ilus, mina aga kõhetu, kiilakas ja nägin üldse sitt välja.

      Kuule nüüd, Anna, näita mulle oma silmi.

      Raputasin teda jõulisemalt ja alles siis, kui ta lõpuks silmad lahti tegi, märkasin ma, et olin hinge kinni hoidnud.

      3. peatükk

      Anna

      Minu kohal hõljusid kaks hägust T. J. kujutist ja ma pilgutasin silmi, kuni need üheks kokku sulandusid. Poisi nägu oli haavakriimuline ja tema vasak silm kinni paistetanud.

      „Kus me oleme?” küsisin. Mu hääl kõlas karedalt ja suus oli soola maik.

      „Ma ei tea. Mingil saarel.”

      „Aga Mick?” küsisin ma.

      T. J. raputas pead. „Kõik, mis lennukist alles jäi, vajus kiiresti vee alla.”

      „Ma ei mäleta midagi.”

      „Sa kaotasid vees teadvuse ja kui ma ei suutnud sind üles äratada, pidasin sind surnuks.”

      Mu pea tuikas. Puudutasin laupa ja võpatasin, kui sõrmed üle suure muhu libisesid. Mu põsk oli millegi kleepuvaga koos. „Kas mul jookseb verd?”

      T. J. naaldus minu poole ja kammis sõrmedega läbi mu juuste, otsides verejooksu allikat. Karjatasin, kui ta selle leidis.

      „Vabandust,” ütles ta. „Haav on sügav. Nüüd enam nii palju verd ei tule. Enne, kui vees olime, tuli palju rohkem.”

      Mind haaras hirm, mis kulges otsekui lainena minust läbi. „Kas seal oli haisid ka?”

      „Ma ei tea. Ma ei näinud ühtki, aga muretsesin samuti.”

      Hingasin sügavalt sisse ja ajasin end istukile. Rand keerles ringi. Käed liivale toetanud, kogusin end, kuni suurem pööritus üle läks. „Kuidas me siia saime?” küsisin.

      „Ma pistsin käed su päästevesti rihmadest läbi ja hoovus kandis meid randa. Siis lohistasin su liivale.”

      Tema tegu jõudis mulle alles nüüd pärale. Vaatasin üle vee ega öelnud veidi aega midagi. Mõtlesin, mis võinuks juhtuda, kui T. J. oleks minust lahti lasknud või kui haid oleksid tulnud või kui seda saart poleks olnud. „Aitäh, T. J..”

      „Aga palun,” vastas ta ja vaatas mulle mõne sekundi silma, enne kui pea jälle ära pööras.

      „Kas sa said ka viga?” küsisin.

      „Kõik on korras. Ma vist lõin näo vastu eesmist istet ära.”

      Püüdsin tõusta, aga ei saanud hakkama, sest mind valdas uimasus. T. J. aitas mu püsti ja seekord jäin ma jalule. Tegin päästevesti pandlad lahti ja lasksin vestil liivale kukkuda.

      Pöörasin pilgu kaldast eemale ja vaatasin sisemaa poole. Saar nägi välja täpselt selline nagu piltidel, mida olin internetis näinud, ainult et siin polnud luksushotelle ega puhkemaju. Puhas ja valge liiv tundus paljaste jalgade all kui suhkur; mul polnud aimugi, mis oli saanud mu kingadest. Rand läks üle õitsvateks põõsasteks ja troopikataimedeks ja lõpuks metsaseks alaks, kus puud kasvasid ligistikku koos, nii et lehtedest moodustus roheline varikatus. Kõrgel taevas särav päike kõrvetas ägedalt. Ookeanituul ei suutnud mu üha tõusvat kehatemperatuuri jahutada ning mööda mu nägu nirises higi. Riided kleepusid mu niiskele nahale.

      „Ma pean uuesti istuma.” Mul keeras sees ja arvasin, et hakkan oksele. T. J. istus minu kõrvale ning kui iiveldustunne oli möödunud, ütlesin: „Ära muretse. Kindlasti teatakse, et me alla kukkusime, ja mõni lennuk saadetakse meid otsima.”

      „Kas sul on aimu, kus me oleme?” küsis poiss.

      „Tegelikult mitte.”

      Joonistasin sõrmega liivale. „Saared moodustavad kahekümne kuuest atollist koosneva aheliku, mis kulgeb põhjast lõunasse. Meie olime teel siia.” Osutasin ühele punktile. Vedasin sõrmega läbi liiva ja osutasin teisele. „See siin on Malé, kust me teele asusime. Me oleme arvatavasti kuskil nende kahe vahel, kui just hoovus meid ida ega lääne poole ei kandnud. Ma ei tea, kas Mick püsis kursil, ja ma ei oska ka öelda, kas vesilennukid esitavad reisiplaani või kas neid radaril jälgitakse.”

      „Mu emps ja paps on kindlasti meganärvis.”

      „Jah.” T. J. vanemad olid kahtlemata püüdnud mulle mobla peale helistada, aga nüüdseks lebas telefon ilmselt juba ookeanipõhjas.

      Kas peaksime märgulõkke süütama? Kas mitte seda ei peaks kaduma läinud inimesed tegema? Lõkke süütama, et oma asukohast märku anda?

      Mul polnud aimugi, kuidas lõkke tegemine käib. Mu ellujäämisoskused piirdusid telekast nähtu ja raamatutest loetuga. Mitte kumbki meist ei kandnud prille, muidu oleksime võinud läätsed päikese poole pöörata. Meil polnud ka tulekivi ega rauda. Järele jäi vaid hõõrdumismeetod, aga kas pulkade vastamisi nühkimine tegelikult ka mõikaks? Võib-olla polnud põhjust lõkke pärast muretseda, vähemalt veel mitte. Meid on kindlasti näha, kui lennuk lendab madalalt ja me püsime ranna ääres.

      Proovisime kirjutada SOS. Alguses trampisime liiva jalgadega kokku, aga ei uskunud, et seda õhust näha oleks. Järgmiseks proovisime lehti kasutada, aga tuulehoog kandis need laiali juba enne, kui tähti moodustada jõudsime. Polnud suuri kive, mis oleksid lehti paigal hoidnud, üksnes pisikesed kivikesed ja mingid tükid, mis minu meelest olid korallid. Ringi liikudes hakkas meil veel palavam ja mu peavalu läks hullemaks. Lõime käega ja istusime maha.

      Mu nägu kõrbes päikese käes ning T. J. käed ja jalad tõmbusid punaseks. Peagi polnud meil teist valikut kui rannalt lahkuda ja kookospalmi all varju otsida. Maapind oli täis kookospähkleid ja ma teadsin, et need sisaldavad vett. Tagusime pähkleid vastu puutüve, aga ei suutnud neid katki teha.

      Higi voolas mööda mu nägu. Kuhjasin juuksed kokku ja hoidsin neid pealael. Paistes keele ja kuiva suu tõttu oli mul raske neelata.

      „Ma vaatan natuke ringi,” ütles T. J.. „Võib-olla leidub siin kuskil vett.” Ta polnudki kuigi kaua kadunud, kui tuli juba kookospalmi juurde tagasi, hoides midagi käes.

      „Vett ma ei näinud, aga leidsin selle siin.”

      Asjandus ta käes oli greibisuurune ja roheline ja selle pinda katsid ogadega kühmud.

      „Mis see on?” küsisin ma.

      „Ma ei tea, aga võib-olla on sellel ka vesi sees, nagu kookospähklitelgi.”

      T. J. kooris vilja ära, kasutades selleks sõrmeküüsi. Mis see vili ka polnud, olid putukad esimesena jaole jõudnud. Poiss laskis viljal maha kukkuda ja lõi selle jalaga eemale.

      „Leidsin selle ühe puu alt,” ütles ta. „Seal rippus neid veel palju, aga liiga kõrgel, et kätte saada. Kui sa mulle õlgadele roniksid, siis õnnestuks meil ehk mõni alla koksata. Mis sa arvad, kas suudad kõndida?”

      Noogutasin. „Kui me läheme aeglaselt.”

      Kui puu juurde jõudsime, võttis