Graniitmees. Sirpa Kähkönen

alla.

      Kuigi tsirkus oli Ulitsa Rakova koolimajast ainult kiviviske kaugusel, ei olnud ma seal enne Tomi kutset kordagi käinud. Olin sealt küll mööda läinud ja imetlenud valge hoone siredat kuplit ning orvas olevaid sambaid peauste kohal.

      Ciniselli oli nii palju peenem kui see telgitsirkus, kus olin lapsest peast ükskord käinud. Ja juba väljastpoolt nii uhke, et ma ei olnud kunagi arvanud, et see on mõeldud minusugusele. Ma ei käinud ju ka oma kodu kõrval Rakoval Filharmoonias, väikestes teatrites ega muusikahallis Bi-Ba-Bo, kuhu voolas lõbusas tujus rahvast igal õhtul selsamal ajal, kui mina tänavalapsi otsima läksin.

      Aga Tom tõi meile piletid sügishooaja esimesele etendusele. Mina koristasin parajasti, kui Tom meie avatud uksest sisse astus, pani piletid köögilauale ja istus toolile lambi alla. Rahulolevalt muianud, ütles ta: „Kolm kohta parimasse looži, te peate tulema ja Jelena niisamuti, ja pärast etendust võtame esinejate eesruumis pokaali lõunast pärit veini.”

      Rõõmustasin, ja siis sattusin segadusse. Ma ei osanud kuidagi kujutleda, et eesruumil või pokaalil oleks midagi pistmist minuga. Poetasin, et mul ei ole riideid.

      Tom naeris ja ütles, et tema arust ei ole ma alasti, niisiis on see ettekääne. Häbenesin oma edevust ja kartsin, et olin jätnud tänamatu mulje, ja siis ütles Tom, et tsirkusesse võib igaüks tulla, nagu ta on, ja lisaks on tagasihoidlik kleit kõige ilusam.

      Siis kerkis mulle silme ette võimsaid pilte loost, mida Tom oli mulle ette lugenud Rakova esimesel suvel, kui olin haige. Palusin, et ta laenaks mulle selle raamatu, kus räägiti naiste villastest keepidest ja mesilastest ja aedadest. Tom nõjatus toolil tagasi, nii et lambivalgus ta näolt põgenes. Tema pea kohal oli Vladimir Iljitši pilt, mille olin raamituna oma mehelt sünnipäevakingiks saanud. Pilt oli hästi õnnestunud: Iljitši nägu ümbritses pehme valgusesõõr, nii nagu laternat kevadisel uduvines hommikul. Iljitš vaatas mind lahkelt, kuna püüdsin targemaks saada ja end kasvatada.

      Ma jätkasin: „Mulle meenub, et neid inimesi nimetati abrakslasteks, kuni neist sai õige rahvas. Ja mul on tunne, et mina olen just niisugune abrakslane ja ei kõlba uude maailma.” Tom vangutas pead, nagu arutute juttude puhul vangutatakse, ja ma mõtlesin, et ehk olin raamatu endale ette soninud. Miks muidu ei leidunud seda mu nappide kirjelduste põhjal meie kooli raamatukogust ja ka mitte suurest Publitšnajast.

      Me jäime vait, ja nõnda kuulsime nii selgesti kontsakingade kõpsimist hoovis ja siis lendas meie kööki Jelena, ja nähes tsirkusepileteid, heitis käed Tomi kaela ümber ja kallistas teda kõvasti. Tom läks ära, aga meie jäime Jelenaga kahekesi ja hakkasime siiski mõtlema oma riietele. Ka mina sattusin nii õhinasse, et joonistasin ajalehe servale kübaraid, ja Jelena tahtis näha, kas mu kapis oli midagi, millest saaks piduliku rõiva. Aga kui Ilja tuli oma portfelliga rabfak’ist ja istus laua taha matemaatikaülesandeid tegema, siis ta tuletas meelde, et eesrindlik naine ei vaeva pead hilpude ja näovärviga, vaid rõivastub puhtalt ja praktiliselt. Jelena ütles, et Ilja on piiskop, ja palus, kas ta ei tohiks tema pühaduse kätt suudelda.

      Neil aegadel muutusin hulljulgeks – uskusin, et olin tundma õppinud kogu linna, sest teadsin hästi Rakova viimast kui urgast. Iljal oli fenomenaalne suunavaist ja kiiresti arenenud ettekujutus kõikidest linna nurgatagustest ning ta kuulas huviga, kui talle oma käiguteid kirjeldasin. Ta oli juba poisikesest peast koos oma kiprist isaga Petrogradis olnud. Mina ei olnud nii harjunud linnas ringikäija kui tema, kuigi olin mitu talve Kotkas tädi juures veetnud, sest isa ja ema saatsid mind töötegemist harjutama.

      Mina leidsin tee kellatornide ja ausammaste järgi, neid oli küll ja küll. Seletasin õhinal Iljale, et olin avastanud tsaarinna kuju tagustelt tänavatelt tohutu suure basaari. „Jajah, seal on Apraksin Dvor, kas mõtled seda,” ütles Ilja üleolevalt. Püüdsin nimed nii hästi ära õppida kui vähegi sain ning seisin sageli tänavanurkadel ja veerisin silte – aga vähe oli kohti, kuhu oli jõutud märkida uued tänavanimed, ja et vanu ei sobinud kasutada, siis oli mul tunne, et mind on visatud nõiutud labürinti, kus ausammaste pilkavate silmade all ringi jooksin.

      Otsustasin, et enne tsirkust lähen ja otsin, kas kusagil ei leidu kasvõi peenikest kaelaketti või kaelasalli. Mind tõukas tagant edevusehoog – olin ju noore tüdrukuna õpperingide jaoks selga pannud oma parimad rõivad, ning alati ka oma töökleidi ära triikinud ja juukseid kamminud. Ema ja isa olid mind hästi riietanud, sest mina olin ju nende näidistöö, nii nad ütlesid. Miks ma siis nüüd siin, tööliste maal, ei tohiks pidupäeva puhuks end ilusaks teha?

      Mulle tegi tuska, et olin oma vähesed ehted koju jätnud, ka selle isa kingitud pisikese prossi, kus olid hõbedases raamis sinised kivid. Süüdistasin selles Iljad, kelle arvates ei olnud reisikompsudes liigseks raskuseks kulinaid tarvis. Mis see ka kaalunud oleks, üks taskurätti mähitud väike ehe, aga Ilja arvates ei olnud küsimus käegakatsutavas, vaid kujundlikus kaalus. Selle mõõtmiseks mul margapuud ei olnud, pidin uskuma Iljad. Hinges nurisesin, et ta nii karm oli, aga kui korralik naine ei öelnud midagi.

      Ja ometi olin ma tüdrukust peast otsustanud, et ei hakkagi naiseks. Sest tüdrukust ei arvatud midagi, tegi ta siis mis tahes. Naeris kõige üle, punus intriigi, põgenes uksest ja tuli akna kaudu tagasi. Miks olin mina olnud valmis selle lõbusa meele hülgama, mehe pärast?

      Nii läksin ma oma tütarlapselikus õhinas Iljale midagi ütlemata ühel soojal pealelõunal Apraksin Dvori, kõndisin selle võlvkäikudes ja seinu ääristavatel nagisevatel laealustel laudteedel. Endised inimesed olid paljale maale välja laotanud albumid ja pronksist raamatutoed ja safianist tuhvlid ja tillukesed pikksilmad, millega olid teatrites üksteise teemante vahtinud. Nad ise seisid vaikides laudteede all varjus ja nende kivihallides nägudes liikusid vaid silmad, mis vaenuliku aplusega ringirändavat rahvast saatsid – aga kellel oleks nende kraami vaja läinud, minul igatahes mitte. Ma poleks neilt ostnud, kui mul oleks ka raha olnud. Nad haudusid ülekohut ja ümbritsesid oma laevahuku läbi teinud, müügile pandud asjad needusega.

      Ma tulin Apraksin Dvorist kuidagi halvasti välja, valele kõrvaltänavale, mida ma üldse ei tundnud. Inimvool liikus tänavanurga poole ja ma kandusin sellega kaasa. Mõtlesin, et kui nurgani pääsen, siis näen kindlasti midagi tuttavat ja võtan suuna selle järgi, aga vool jagunes hoopis kaheks, paremale ja pahemale, ja mõlemas suunas avanesid vaid võõrad pikad perspektiivid. Silmapilgu keerasin pead siia-sinna ja püüdsin kindlaks teha, kus ma olin. Siis võtsin end kokku ja keerasin pahemale, kuhu suurem osa minejaist trügida püüdis. Oletasin, et seal on kindlasti 25. Oktoobri prospekt.

      Aga ei, seal oli voolupööriste kohtamispaik, metsikult tiirutav, lärmakas väljak, mille kohal hõõgus tuhandete jalgade õhku paisatud tolmupilv. See oli Heinaturg, mida teadsin kui linna suurimat pikanäpumeeste ja petiste kogunemispaika, kust sai osta ükskõik mida: inimese, safranit, kimbu karulauku või võõra maa kaardi. Aga mina ei tahtnud kaubelda Heinaturu naerusilmsete, puseriti hammastega müüjatega ega lasta end inimpööristel kaasa viia ja iga nurga peal varitsevate tänavalaste osavatel väikestel kätel käperdada.

      Ma hoidsin Heinaturust kõrvale ja õnnitlesin end selle puhul, kuid asjata, sest eksisin sootuks ära. Tänavasügavikesse paistis poolviltu päike. Ületasin kanali, koperdasin nürilt edasi. Kahetsesin oma vaprat teeleasumist, sest Ilja ei saaks iial teada, mis minuga juhtus. Mõistsin, et sellesse linna võib ära uppuda, igaveseks ära kaduda, ja see mõistmine muutis jalad tinaraskeks.

      Tänav nurises inimvoolu pärast, mis teda järelejätmatult kriipis, majad keerasid möödujatele selja. Hingetõmbamise paika ei olnud kusagil. Sõnad kadusid mul meelest, suu kuivas kinni, silmad nägid veel vaid pimestavat taevast ja tolmust kivi.

      Siis klirises. Üks, kaks korda. Välgatas klaasine uks, ärist astus tänavale mees, mina jäin seisma. Suure kaabuga habemik mees tuli uksest kui turd karu, hoidis ust lahti, kas lähete sisse, küsis ta jõnk pilk, ma ei osanud ei jah ega noh öelda, kaabukandja lasi ukse lahti ja läks õlgu kehitades minema. Mina vajutasin otsaesise vastu suurt akent, selle taga oli kuldne tiksuv riik. Kellade väikesed ja suured numbrilauad naeratasid, pikad ja lühikesed osutid viipasid aega, käokelladel rippusid pommid, pendlid õõtsusid, rattad käisid ringi. Mulle meenus mu ilus kiirustav isa, alati liikvel, alati reisile minekul, isa, kes võttis vestitaskust ümmarguse kella, silitas pead,