Graniitmees. Sirpa Kähkönen

1922. aasta kevadel, kui Virranpirtti ümbert läks jää ja lehtedes räägiti, kuidas veel mõni üksik koolnu kõrkjatest mere poole triivis, teadis ta äkki, et peab minema hakkama.

      „Kuidas sa seda teadsid?” küsisin mina, järsku täiesti ärkvele virgunud.

      Jelena jäi vait ja tõusis heintes istukile.

      „Sest ka meie Iljaga teadsime seda tol kevadtalvel nii täpselt,” ütlesin. „Et võitja maal ei ole meile mingit kohta. Kas ka sina tundsid samamoodi.”

      Jelena oli veel tükk aega vait ja selles vaikuses oli midagi sügavat ja ränka. Siis ta puhkes äkki naerma ja ütles: „Jah, vist tundsin küll. Kuigi ega ma neid tundmusi nii täpselt ei mäleta ega tahagi mäletada.”

      Siis hakkas ta rääkima, kuidas see äraminek oli toimunud. Ühel varakevadisel õhtul oli ta, komps käes, jõe äärde läinud, varastanud lukku panemata paadi, sõudnud sellega saarele ja paadi hoolikalt maale lohistanud. Majahütt oli lukus, akende ees lauad ja uksed lattidega kinni löödud. Põõsastes vedeles vettinud paberipinu: pealmiselt seletas silm sõnu. Jelena kükitas ja vaatas: „tuleviku loomisest”, oli sinna löödud ühingu kirjutusmasinaga, mis oli nüüd seal, kus ka muu kaotajate varandus.

      Mina tõusin istukile ja võtsin Jelenal õlgade ümbert kinni – teadsin, kuidas oli Iljad kurvastanud trükimasinast ilmajäämine Kuopios –, aga Jelena ei hoolinud mu lohutamisest, nii nagu ka minu mees mitte. Sellesse meelekibedusse ei võinud puutuda, seda ei saanud ära võtta. Jelena ütles vaid: „Ma kahetsesin, et olin Virranpirtti üldse tulnud, et rikkusin ära oma noorusmälestuse. Aga selle asja ma tegin, mida olin tegema tulnud.”

      Jelena viis oma kompsu kaljuneeme tippu, sinna, kus jõgi jälle ühines, kui oli saarele kahelt poolt ringi peale teinud. Ja ta avas kompsu ja viskas kingiks saadud rõivad ühekaupa musta jõevette, vajutas oksaraoga vee alla ja vaatas, kuidas kiirevooluline vesi neist kinni haaras ja nad Soome lahe poole kandis, lobistades lillelist sitsi ja tumedat, kombekalt tihedat villast kangast. Sinna läksid kõik kullassepaproua veel üsna head kleidid, palitud ja ainult pisut nõelutud siidsukad, vongeldes minnes nagu kummitavad kalad.

      Ta ei läinud enam kullassepa juurde tagasi, tegi suvel töid mis sai, ja augustis, kui ööd olid juba pimedamad, otsis ta üles inimesed, kes teadsid, kuidas üle piiri saab.

      „Ega vabadust ei ole ka siin,” ütles Jelena seal heinaküünis; nii palju ta pärast vähem kui aastat Petrogradis olemist juba teadis. „Aga päh! Mul ei ole illusioone. Vabadust ei ole kusagil, meiesugustele. Aga ma olen teadnud juba noore tüdrukuna, et kuskil on mul võimalus, ja ma ei kannatanud enam ootama jääda. See on, näed Klara, sinu viga. Ootamine. Mina haaran sellest kinni, ma röövin selle elult. Küll ma juba tean, kui see mind tabab, ja siis peab vähemalt proovima takistada.”

*

      Maal ringi liikudes nägime Jelenaga asju, mis ei sobinud meie ideaalidega: me nägime, et elu maal ei olnud alati mahajäänud, ja me mõistsime, et ei saa juhatada otseteed uude maailma inimestele, kes olid aastasadu elanud omal moel. Linnas, Lääne Rahvusvähemuste Ülikooli üliõpilaste seas, me sellest rääkida ei saanud, isegi omavahel rääkisime ainult kaude, varjatult, aga see kaude rääkimine tugevdas meievahelist sidet veelgi.

      Ükskord olime just küünis ööd olnud, kui Punaarmee tuli heina sundvõõrandama. Küün oli külast kaugemal, aasa servas, nõnda et läks aega, enne kui külarahvas arugi sai, mis teoksil on. Kui naised kohale jooksid, kamandati nad kaugemale ritta, ja kui külavanem lõpuks küüni juurde jõudis ja komandöriga rääkida tahtis, siis näidati talle relva ja öeldi, et ta võib sellega rääkida, relv vastab igal juhul, ja lõplikult.

      Naised nutsid ja kurtsid, mis nende lastest ja lehmadest saab, ja komandör karjus üle nutu, et maainimestel on metsades salajasi peidukohti, need olid teada. Me seisime koos Jelenaga tühjakstehtud küüni kõrval, heinad juustes ja seelikusabades, ja kui Punaarmee ära läks, jäime meie sinna vahele, eikellegimaale, ja püüdsime kuidagiviisi seletada, mis toimunud oli. Me ei osanudki seda õieti seletada ega jaganud ka lendlehti.

      Koju jõudnud, rääkisin kogetust Iljale. Ta ütles pilku raamatult tõstmata, et olin langenud algaja valgustustöö tegija tüüpilise eksituse ohvriks. Kui kasvatan oma teadlikkust ja tutvun teooriaga, siis ei pööra ma enam ebaolulisele tähelepanu.

      Ja ometi olin mina neist kahest see, kes oli maal käinud, mina teadsin, mis seal toimus. Ja ma teadsin ka, et maalt tuli Petrogradi tehastesse ja töökodadesse tüdrukuid, neid ringmängude lauljaid, kes ei olnud iial linnas elanud ega olnud harjunud kella pealt aega vaatama. Olin nendega Putilovis ja teistes suurtes tehastes kohtumas käinud ja nad olid mulle oma asjadest rääkinud. Sellest, kuidas on elada barakis koos saja teise naisega, kuidas mehed naiste barakkidesse sisse tungisid ja tüdrukuid väevõimuga võtsid, ka neid päris noori, kes barakkides ema taga nutsid, kuidas ei saanud ujuma ega sauna minna, kuidas tuldi toime kuupuhastuse hädadega, kui pesuruumid ja väljakäigud olid ehitatud meeste vajadusi silmas pidades, kuidas töödejuhataja peksis, kui sa ei osanud või hiljaks jäid.

      Ma kostsin töödejuhatajale nende tüdrukute eest, ütlesin, et kasvatada tuleb leebusega, et meie suur ülesehitustöö on alles alguses ja muutus on raske kõigile.

      Aga töödejuhatajad naersid ja ütlesid, et maainimest on pekstud alati ja kulub tuhat aastat, kuni need puupead tööstuse kombed ära õpivad, kui nad oma käe peal õppima jätta. Ikka hea pärast, naersid need kirsadega, masinaõliga koos mehed; kui suur isamaa tuli industrialiseerida mõne aastaga, sel ajal kui läänemaadel oli samale protsessile kulunud sajand, siis ei tasunud eitede nutule tähelepanu pöörata.

      Ja see oli ju tõsi, mida nad ütlesid, ja oli minu viga, kui ma ei suutnud kurdiks jääda. Mul oli hale neist tüdrukutest, kes olid maikuus ringmängulaule lõõritanud ning oma tikitud pluuside ja triibuliste seelikutega põllupeenardel ja kiigeplatsidel uhkeldanud, aga septembris kuivatasid pimedates töökodades rätikunurgaga pisaraid.

      Haledusel ei olnud revolutsioonilises elutundes kohta. See viis tagasi, lukustas vana külge. Sellest tuli vabaneda. Ehk kurnas mind ka see. Meditsiinilisel läbivaatusel ülikoolis kuulsin, et lapsest ilma jäädes kaotatud veri ei tahtnud taastuda, kuigi vahel saime kooli kantiinis söögiks isegi liha. Mul oli raske süüa, sest teadsin, et liha oli võetud maainimestelt, muidugi oli, ega siis lehmad Punase Koidu prospekti kivikindluste siseõuedel karjas ei käinud.

      Kõige raskem oli harjuda tänavalastega. Rongid tõid neid maalt raudteejaamadesse iga päev, kuigi meie linn oli vaene ja vilets nagu roiskunud jões vettinud puunott. Kui soome klubis tutvustati besprizornõi-tööd, siis liitusin nendega ning läksin jaamadesse ja basaaridele patrullima. Õppisin kiiresti märkama uusi lapsi, kes, silmad suured, jaamades ja väljakutel ekslesid. Kui me siis neid ei tabanud ja neid abikeskustesse ei viinud, röövisid kogenumad tänavalapsed neilt kõik ja andsid neile asemele kõige armetumad räbalad, et nad alasti ei jääks. Pidin nägema ka seda, kuidas suured süütud silmad ühe päevaga väsinuks ja kõikenäinuks muutusid.

      Oma seda tööd pidasin ühiskonnas kõige tähtsamaks, palju olulisemaks kui teoreetiline harimine. Liiga paljud, ka haridust saanud, suhtusid nendesse räpastesse lastesse kui söödikutesse, keda oleks pidanud mürgiga hävitama. Mind pandi ühe kogenud sanitari seltsimeheks ja ma hakkasin koos temaga öösiti läbi käima Oktoobri raudteejaama aluseid keldrilabürinte, kuhu hulguslapsed olid oma riigi asutanud.

      Laste usalduse võitmine oli raske; sageli kadusid nad pimedusse nagu kakandid, kui oma laternatega käpakil nende koobastesse ronisime, aga kui paigale istuma jäime, tuli mõni neist asja uurima ja kui pealik küsima, mis meil tarvis on. Kui ütlesin, et Harkovskajal suures kultuurimajas tegutseb tänavalaste oma teater, kuhu võib tulla igaüks, pani maakuulaja sedamaid plehku, soovides, et süüfilis mädandaks mu jalgevahe ja et katk võtaks sanitaril küljest ta meheriista, ja peagi kõlas seal, kuhu pealik oli oma kaaslaste juurde lipsanud, juubeldav lärmakas naer.

      Õppisime kogemusest, et kohe ei tasunud valgustustööle asuda ja neile lastele harivat kätt ulatada. Me lihtsalt istusime laterna valgusesõõris, ja kui lapsed lõpuks meie juurde roomasid, andis sanitar neile suitsu ja mina jagasin