Graniitmees. Sirpa Kähkönen

tahtnud iial ära minna, kui olin kord Krasnoje Selosse saanud. Ma vandusin seal käies, et ükskord veel elan siin.

      Krasnoje Selo jaam oli kena valge kivihoone, mille tipus oli pisike torn, ja jaama kohal mäeharjal oli suur kollane kivimaja nagu kindlus, mille katusel oli samasugune ümmargune torn. Oletasin, et maja asukad pidasid ehk tornist silma peal võõrastel, kes mööda teed tolmu saatel lähenesid.

      Meie sõidud suundusid siiski kaugemale kui vaid Krasnoje Selosse. Rongid olid vähehaaval käima saadud ja iga nädal läksime koos Jelenaga Balti jaamast teele ning meil olid seljakotis lendlehed, mida olime Ilja parandatud hektograafil hallile paberile paljundanud. Valgustustöös oli tollel ajal oma oht. Maal külades ei olnud paljud kommunistidest just vaimustatud, oleksime võinud neil retkedel väga kergesti hukka saada, aga pöördusime alati tagasi. Vahel ööbisime küünides ja rehealustes, vahel majades põrandal, ja laupäevaõhtuti käisime koos külatüdrukutega ringmänge mängimas, kus tüdrukud tantsisid ning küla ja ka naaberkülade poistele vemmalvärsse laulsid.

      Me pidime valgustama tüdrukuid selles, kui hädavajalik on poliitiline tegevus ja vana teadmatuse murdmine. Jelena vastutada oli äratada naistes huvi poliitika ja uute külanõukogude vastu ja minu vastutada mitmesuguste tegevusringide asutamine. Kuid praegu võin öelda, et need tüdrukud valgustasid mind niisama palju. Sest ma õppisin neilt runolaulude koostamise algeid ja tikkimise kunsti. Ja teisest on mul palju kasu olnud. Soome tikandit ma oskasin küll juba varemgi ja mul on alati olnud osavad käed, aga ingeri tüdrukute lahkelt jagatud nõuannete abil õppisin ära rikkaliku vene tikandi võtted ja sellest sai mulle tähtis tegevus, mis viis mind mitmesuguste inimeste ja saatuste juurde. Võib öelda, et nii tühised asjad nagu nõel ja niit on muutnud mu elukäiku peaaegu niisama palju kui armastus mehe vastu ja otsus veebruarikuisele lumele suusatama minna.

      Me ei olnud ju lõppude lõpuks Iljaga eriti sarnased. Mina olin enne siiatulekut üsna lõbus ja isegi vallatu, kuigi keegi seda enam ei usuks. Ilja oli tõsine ja tahtis, et temal alati õigus oleks. Ta tahtis teha õigesti, järgida reegleid, teha nii, nagu oli lepitud. Seetõttu tekkis tal jäiga ja tõrjuva Petrogradiga tihti raskusi. Soomlaste seas ta veel tegutses ja tundis oma tegudest rahuldust, aga Vene elu ja mõtlemine olid talle võõrad. Ja ta ei võinud olukorraga leppida, vaid tahtis põhjendades, vaieldes ja nõudes vene kombe üldse soomelikumaks muuta, kuna see oli tema arvates parem, arukam. Nii oli tal tihti kokkupõrkeid kätelaiutajatega, aga temast pidasid lugu need bolševikud, kes olid temasugused: need, kes istusid varahommikust hilise ööni külmades kontorites ja võtsid vastu lõputuid delegatsioone.

      Mida ma küll mõtlesin, kui võõrale maale läksin? Et küllap kõik selgub kohapeal. Et kui ainult võin olla seal maal, kus on Ilja. Argipäeva pisiasjad mind ei vaevanud, kui lootuse tähe poole sõitsin, kuigi neist sai pärast kohalejõudmist kõige suurem, elu üle otsustav küsimus. Pidime kiiresti hakkama saama keelega, mida olime rahvakoolis vaid natuke õppinud; alguses ei osanud me lugeda tänavasiltegi, ja leivasabas korrutasime: tšornõi hleb, tšornõi hleb, kuni kui olime leti ette jõudnud, pühkis müüja morn pilk meil kõik sõnad peast ja me pidime oma puterdamise kohta pilkeid kuulma.

      Ilja õppis keele ära minust kiiremini – mina ei õppinud vene keelt niisama põhjalikult kui Ilja, kes juba katlaruumis mälu järgi Punaarmee aabitsa esimesi sõnu pähe tuupis. Pimedas soojas keldriurus kostsid need kohe hommikul, kui ärkasin, ja õhtul, kui magama läksin: „Meie pole orjad! Orjad pole meie.”

      Alguses kartsin väga, et jään kirjaoskamatuks, kuigi olin Soomes olnud parim ja kõige hoolsam õpilane ning pidasin meie õpperingides ettekandeid. Kuid vähehaaval hakkasin igapäevase jutuga toime tulema ja järele mõeldes ka kirjatähtede mõistatusi lahendama – kui oli aega. Kiiretes olukordades pidin veel kaua Iljalt ja Tomilt või Jelenalt abi paluma. Tom kinnitas järelejätmatult, et küll ma ära õpin, ka tema oli ära õppinud, aga Ilja oli minuga kannatamatu. Hakkasin oma meest pelgama. Ma ei rääkinud sellest kellelegi, aga igatahes Jelena nägi selle ära, märkasin seda tema pilkudest.

      Maalesõitude ajal sai Jelena mulle lähedaseks. Me lamasime heinavirnadel tihedalt kõrvuti ja soojendasime teineteist, sel ajal kui suvealguse lumivalge öö hõredate seinte pragudest sisse õhkus, vaatasime nahkhiirte laperdavat lendu laetalade all ja rääkisime elust. Olime ühevanused, meid lahutas vaid mõni kuu, ja me vananesime täpselt samas taktis kui uus sajand.

      Ühel neist öödest tunnistasin Jelenale, et põen paha haigust. Jelena toetas end küünarnukkidele ja pistis oma näo päris minu näo vastu. Tundsin nahal tema sooja hingamist ja ta ütles uudishimulikult: jah? Aga kui jätkasin, et mul on üks revolutsioonilise indiviidi arengutõbesid: ma armastasin tegelikult lihtsat elu ja kollektiivi vaid teoeetiliselt, kuidagi kuivalt, hakkas Jelena kõlavalt naerma, viskus selili ja loopis mulle heinu peale. „Nagu kuulaks raadiot,” naeris ta, „revolutsiooni lastehaigused, ha-haa!”

      Naer solvas mind. Jelena ei saanud sellest esialgu arugi, lihtsalt kordas mu sõnu. Aga et ma ei öelnud midagi, vaevalt hingasingi, keeras Jelena end jälle minu poole, silitas mu juukseid ja palus, et ma vihane ei oleks. Ma ei tahtnud tülli minna, niisiis piirdusin sellega, et noogutasin. Ja nahkhiired lendasid, mina sulgesin silmad, küllap tukastasime korraks, ja siis hakkas hommikuvalgus seinapragudes paisuma ja linnud hakkasid laulma.

      Seal une ja ärkveloleku piirimaal ütlesin pominal välja küsimuse, mis oli mind vaevanud sellest hetkest peale, kui Jelenaga esimest korda kohtusime. „Kas sina oled leidnud selle, mida otsisid?” küsisin Jelena lillelise kleidiga kaetud seljalt. „Kas siin on vabadus?”

      Jelena ei öelnud midagi. Ootasin erutatult tema vastust, tahtsin, et keegi kergendaks mu hinge. Mingi suur raskus oli tabanud mind juba katlaruumi talvel. Olin arvanud, et suusatan selle eest ära, kui Soomest lahkusin; ma uskusin, et põgenen oma ema ja tema ema saatuse eest, laste, pesu, rügamise, verevaesuse, vaikimise eest. Aga siin ootas see kõik mind juba valmis ees ja mina tulin takistustest jõuga läbi, otse sellele sülle.

      Jelena tõusis äkitselt istukile ja hakkas sugema oma ilusaid lõigatud juukseid, mida mina kord kuus tasaseks kärpima pidin. Ta pani käed rüppe ja ütles lihtsalt: „Ükskõik mis on vabadus võrreldes sellega, kus enne siiatulekut olin.”

      Ja siis jutustas Jelena ajast enne oma äraminekut. Ta oli viisteist, kui ühines Virranpirtti võimlejatega. Tema liikmepiletile kirjutati Anna Helena Valli. „Aga ega neist endistest nimedest ei ole eriti lugu,” ütles Jelena ja pööras end minu poole vaatama. Mina noogutasin ja meenutasin oma nime, Klara Marianna Tavisalmi. Nimed olid pandud uhked, aga palju muud anda ei olnud. Mu ilus eesnimi, mis tähendas kirgast, oli mu ainus pärand isalt, ja ma ei olnud tahtnud sellest ka siin loobuda, olin ainult ühe a ära jätnud – seda võisin isegi mina endale lubada.

      Jelena ütles, et Virranpirtti oli suur palkmaja Viiburi lähistel, mille noored töölised olid endale ehitanud, ja et võimlejate rühm kogunes mitte ainult püramiide tegema, vaid ka üheskoos õppima, ja 1916. aasta alguses asutatigi Noored Tulevikuehitajad.

      Pärjaga pilt oligi võetud Tulevikuehitajate koosolekul ja sel ajal ei aimanud keegi, et rühm laguneb varsti: osa rändab üle surma piiri, osa läheb mujale. Kes kuueteistkümnesena niisugust asja mõistaks.

      Aga siis hakkas aeg ise noori õpetama. Jelena ei rääkinud sellest eriti palju, ütles vaid, et noored mehed, kes tegid naeru ja hüüete saatel püramiide, seisid käte peal ja viskasid Virranpirtti põrandal saltosid ja kes õhtuti liivale tehtud lõkete ääres koos tüdrukutega aega veetsid, õppisid mõne kuuga vaikides marssima ja tapma ja tapetud saama. Ja tapeti ära nii mõnigi tüdruk.

      Mõni tuli eluga tagasi. Teisel pool okastraati muututi sõnakehvaks ja uskumatult alandlikuks – või tulipäiseks: paljud olid valmis lööma ka kõige väiksema kogemata poetatud sõna pärast või üksnes pilgugi pärast, ja kõik lahkarvamused tuli lahendada pussi või teiste tapariistadega. Ja kättemaksu jätkus, kõikide seas. Klaariti olemist ja ütlemist, ja pärast neid klaarimisi ei olnud teha muud kui teineteist tappa või igaveseks lahku minna. Tulevik oli hävitatud, oli vaid praegune hetk, nii nagu kiskjatel metsas.

      Rohkem Jelena mässust rääkida ei tahtnud. Ei oma kodust, vanematest ega seltsimeestest. Ta oli olnud tööl kullassepaäris