Graniitmees. Sirpa Kähkönen

      Kui Utoopia väravad sulguvad,

      laskub inimeste hulka vaikus.

Adienne Bouleron, Mémoires d’une pétroleuse, avaldamata käsikiri, 1879.

      I

      PETROGRAD

      ME TULIME SIIA linna 1922. aasta kevadtalvel, varsti pärast seda, kui mu mees oli vangilaagrist vabanenud ja meid oli laulatatud.

      Suusatasime läbi märtsikuiste metsade, lumi oli paks ja kleepuv, põhjapoolse Soome suured kuusikud ei tahtnud meid minna lasta. Me tungisime sellele maale, surusime suuski lumest läbi, tõukasime tagant nii et silme ees must, seljakott seljas ja ema kootud käpikud käes.

      Me läksime sellepärast, et mu mees oli tulipea ja uhke, ja ei tahtnud manguda tööd neilt, kes ukse punase ees kinni lõid; me läksime hea usu peale, lootes, et on olemas maa, kus tööinimene võib vabalt elada. Me läksime sellepärast, et olime nii palju raamatuid lugenud. Ja ka armastuse pärast. Mina oleksin läinud koos oma mehega kasvõi maakoore alla või meresügavustesse.

      Meil olid seljakotis valed asjad: paremad rõivad, tükk seepi, õppematerjal teemal naine ja sotsialism, pliiats ja vihikud – nendega me mõtlesime ehitada tulevikku. Tööriistad oleksid rohkem ära kulunud. Oleks pidanud tooma raudteerööpaid, villa, paberit, vaktsineerimisnõelu, käsikäru ja trükimasina.

      Seljataha jäi see, mida nad nimetasid kodumaaks, see, mis keeras meile selja juba enne, kui meie temale selja keerasime. Seljataha jäid emakeel ja meie vanad nimed – kui kohtusime vastuvõtjatega siinpool, siis ei olnud enam tähtis, kuidas meid oli varem kutsutud. Siin olime Klara ja Ilja. Perekonnanime ei taibanud me vahetada.

      Revolutsioon oli noor ja me oletasime, et meid vajati ehitama. Kuigi meie vastuvõtjad olid näost kalbed ja vaatasid meid punetavate silmadega ja ütlesid: veel võite loobuda ja koju tagasi minna, tahtsime meie vaid kohale jõuda. Me panime suusad seina najale püsti ja hakkasime puiste jalgadega minema. Mina vaatasin neid häid suuski veel üle õla. Siis hakkasid meie vastuvõtjad naerma ja ütlesid: seal, kuhu lähete, teil suuski tarvis ei ole.

      Valesti ütlesid, aga see selgus alles hiljem. Ma igatsesin oma suuski palju kordi.

      Partei oli andnud meile loa tulla ja partei ka otsustas, et hakkame elama Petrogradis. Mu mees oli töötanud masinistina ja tema sai ülesandeks ära parandada tisler Gambsi Ulitsa Rakoval paiknenud linnaresidentsi küttekatel. Me elasime terve selle kevade katlamajas nagu kooparahvas. Meil ei olnud valgust, aga meil oli soe. Meil oli palju paremini kui kümnetel tuhandetel teistel. Ma ei teadnud veel, et ootasin juba suusatades last, kes nüüd kahekordses pimeduses oma vaikses taktis edasi arenes.

      Ühel hommikul, kui katlamajast üles õuele tulin ja läbi väravaaluse tänavale läksin, sain aru, et kevad on käes. Kogu Ulitsa Rakova rohetas, tänavakivide vahelt pressisid end välja teelehed ja Lasalle’i väljakul lainetas hein. Laial 25. Oktoobri prospektil ammutasid augud, kuhu komistasid hobusekronud ja rõnksatasid vankrite rautatud rattad. Korjasin värava eest peotäie teelehti ja sõin ükshaaval ära. Siis ma mõistsin, et olin sedapsi.

      Maainimesed ei tahtnud Petrogradi toita, nii räägiti. Hiljem sain aru, et see ei sõltunud alati tahtmisest. Aga mul oli suur tahtmine uskuda seda, mida meile nii selgelt seletati. Tihtipeale jäime ilma leivata, piima saime harva.

      Maikuus tegin õuele peenramaa, kuid ei saanud kusagilt seemneid ega kartuleid. Tahtsime kangesti töötada ja tegutseda, aga ei suutnud korda teha tervet suurt linna – mida oli palju rohkem kui ükski, millega oleksime seda võrrelda osanud. Me nägime und väikesest linnast, mille heledad puumajad puhkasid järve kaldal nagu linnuparv, ja ärkasime hiiglase lõugade vahel, kivises sügavikus, kaljulõhe põhjas. Aga küttekatel oli parandatud ja mina mõtlesin, et mu sündiv laps ei pea külmetama, vaid võib elada kuivas toas. Meile oli lubatud oma korter Rakova majas, kuhu pidi sügisel kolima Lääne Rahvusvähemuste Ülikool. Minust pidi saama ülikooli õpilane ja mu mees hakkaks rabfak’is inseneriks õppima ja ühtaegu Rakova maja remontima. Esimest korda elus oli meil võimalus õppida.

      Meie korter oli õue poole ja seal oli tuba ja köök. Vett pidi tooma hüdrandist, sest maja veejuhet alles parandati, ja ma ei saanud esimesel suvel veel aru, et vett ei tohi ilma keetmata juua. Küllap ma sellepärast haigeks jäin: mul tõusis palavik ja ajas oksele. Ja kaks päeva põdenud, hakkasin verd jooksma, ägedalt. Ilja läks arsti otsima, kuigi palusin, et ta mind üksi ei jätaks. Ilja jooksis 25. Oktoobri prospekti otsa ja jõudis Uritski väljakule, mille teises servas oli tsaaripalee. Väljaku sillutisele olid maalitud mustad ja valged ruudud, kus seisis mitmesuguses varustuses mehi. Osa olid punaarmeelased, osal oli peas piiskopimüts, osal papist hobusepea õlgadel.

      Ja puust poodiumil seisis kaks komandöri, kes üksteise järel mustadele ja valgetele ruuporisse käsklusi hüüdsid.

      Ilja küsis pikalt mehelt, kes, keep ümber ja kõrge müts peas, ruudustiku nurgas seisis, mis siin ometi toimub. Mees vastas, et käib suur inimmalematš ja et tema on vanker. Mees soovitas Iljal pealt vaatama jääda, inimmale on lõbus ajaviitmine. Ilja ütles, et tema ei vaja ajaviitmist, vaid arsti oma haige naise juurde, kes heidab kohe hinge, kui pole juba heitnudki.

      Pikk mees võttis sedamaid oma maskikostüümi seljast ja läks Iljaga kaasa, kuigi komandörid teda tagasi kutsusid – ta oli saanud küll vaid natuke velskriharidust, aga ka see oli parem kui mitte midagi. Kui nad Rakova poole sörkisid ja Ilja talle vene keelt purssis, ütles mees äkki selges soome keeles: seltsimees, ka mina olen soomlane ja mu nimi on Tom. See ei olnud tollases Petrogradis suur ime, sest meid oli siis selles linnas palju, nii kõrgetes kui ka madalates ametites ja positsioonidel.

      Tom tuli meile koju, nägi mu abitut olukorda ja ütles: see naine sureb, kui ta arstiabi ei saa. Siis kandis ta mu süles kliinikusse Volodarski prospekti taha. Sellest peale ei olnud mina ja Ilja enam linnas kahekesi ja meie sõprusring sai alguse. Mina kaotasin selle, kes pidi tegema meist perekonna, ja olen mõistnud alles nüüd, et me saime perekonna sellegipoolest, sest saime sõpru. Pika mehe nimi oli Tom Velikanovitš Mehr; see oli nimi, mille ta oli endale valinud, ja ta oli tulnud siia Viiburist juba enne revolutsiooni.

      Kui Ilja temalt küsis, mida tegema, siis Tom vastas, et püramiide. Alguses me ei uskunud seda, aga tõsi see oli. Tom töötas Ciniselli tsirkuses Fontanka kanali ääres inimpüramiidi alusena ja teiste numbrite assistendina.

      Tom oli ka innukas lugeja. Mina lamasin selle suve üksi kodus ja kuulsin avatud akendest, kuidas remondibrigaad Ilja juhtimisel majas edasi liikus tubades, mida kooli sissekolimiseks korda tehti. Minust lahkunud laps oli olnud nii suur ja kaugele arenenud, et igatsesin teda aeg-ajalt meeletult. Mõtlesin külmavärinate vahel, kas nii pean õppima mõistma, mida olin teinud oma emale, kui läksin kodunt koos Iljaga, ilma et oleksin öelnud, kuhu õieti minna kavatseme.

      Õueaugu solgitoruleitsak tungis meile tuppa, vasarad kopsisid ja saed müdistasid koolitubades, kiviseintelt põrkus meeste hõikeid, mina lamasin külili, hoidsin kinni oma patsidest nagu päästeköitest ja soovisin, et aeg pööraks tagasi, et ma poleks joonud seda klaasitäit Petrogradi mürgist vett, millest arvasin, et kogu mu kaotus tuligi.

      Neil õhtupoolikutel astus sageli pärast proove sisse Tom, raamat kaenlas, rõivastes tsirkuse hais: saepuru, metsloomapuur, värske higi, rasvane ihuvärv. Ma tundsin kõiki lõhnu tugevamalt kui iial enne seda või selle järel, ja oleks võinud arvata, et Tomi kaasa toodud vinud ajavad mul südame pahaks. Aga mina mähkisin end neisse nagu oma ema värvilisse lapitekki.

      Ja ma sulgesin silmad ja unustasin oma valu, sest Tom oli seal, ja ta võttis järi voodi kõrvale ja hakkas oma raamatut ette lugema. Raamat rääkis linnast, millest voolas läbi veerohke jõgi, ja maast, mis oli saar. Ja sellel saarel ja selles linnas elas õnnelik rahvas, keda juhtis tark mees. Kõiki tegevusi suunas mõistus ja tagasihoidlikkus ja mõõdukus, ja töö oli kogu olemise eesmärk. Neil ei olnud raha ja nad ei armastanud kulda, vaid põlgasid seda. Maainimesed tõid selle linna ladudesse rohkesti kõike head ja igaüks sai ladudest võtta, mida vaid vajas, ja keegi ei ahnitsenud ega röövinud teistelt. Ja linnarahvas elas majades, mille uksed olid alati lahti ja mille turvalistesse siseõuedesse olid rajatud õitsvad aiad. Sellele maale läksin ma Tomi juhatusel ja olin unenägudes üks neist naistest, kes lihtsasse villasesse keepi rõivastatuna suure rõõmuga aedade eest hoolitsesid.

      „Ehk peaks su emale kirjutama,” küsis Tom