Graniitmees. Sirpa Kähkönen

See oli neil aastatel tänavainimeste seas tohutu suur probleem.

      Paljudel neist olid käsivartel ja rinnal pilte ja märke nagu merekarudel ja nad näitasid neid suure uhkusega. Nad oskasid rääkida keelt, millest mina sõnagi aru ei saanud – sanitar ütles, et see oli vangide ja röövlite murre, ja sellele lisaks olid Nõukogude Liidu kõikide piirkondade keeled, sest need lapsed tundsid Nõukogudemaad läbi ja lõhki. Kevaditi asusid nad ümber suurtesse põhjapoolsetesse linnadesse ja veetsid neis suve. Kui nad siis õhust sügise märke lugesid, kogunesid nad parvedesse ning pugesid jänestena rongidesse või jõelaevadele.

      Kuulsin keldris sageli, kuidas lapsed jutustasid lugusid Taškendist, Samarkandist, Tbilisist, Bakuust ja Odessast: ma kuulsin, kuidas nad jõudsid põhja poolt sügisest lõuna raugetele randadele või kõrbe päikeselõõsas kilgendavate valgete linnade tänavatele. Neil oli peas kogu suure maa raudteekaart ja nad teadsid, kus on liikluse sõlmpunktid, kus tuli rongi vahetada, et jõuda kasvõi mõnda linna kaugel idas.

      Alati, kui olin oma külakosti välja jaganud, küsisin jõugu pealikult, kas nende seas on tüdrukuid. Harva oli. Keegi ei teadnud täpselt, kuhu tüdrukud kadusid. Teati, et tüdrukud said kergemini kasulasteks, aga suurtes jaamades tegutses ka naisi, kes meelitasid äsja linna tulnud orvuks jäänud tüdrukuid endaga kaasa tulema, lubades teed ja putru ja peavarju. Need inimesed kinnitasid, et esindavad tänavalaste komiteed, aga viisid lapsed mänguasjadeks korteritesse, kust enam välja ei pääsenud.

      Kui vahel tüdruku leidsime, siis rääkisime talle koos sanitariga, mis sellest tuleb, kui poisi või mehega vahekorras oled. Valgustasime neid lapsi suguhaiguste asjas, vanusega arvestamata. Ütlesime, et viletsusse ei tohi lapsi sünnitada: et kuna nad ise on oma armetu olukorra ära näinud, peavad nemad kui naised, olgu nad kuitahes väikesed, aru saama, et nende kaudu satub üha uus põlvkond sügavale õnnetusse. Nägin, et paljud neist tüdrukutest olid juba kui naine ärganud ja vastuvõtlikud mõistma seda, mida rääkisin vastutusest, aga paljudel neist oli juba poiste seas oma sõber ja vastuvõtupunkti minek tundus seetõttu võimatu.

      Need väikesed lapsed ja noored olid loonud keldritesse ja põlenud majade varemetesse oma ühiskonna. Kui küsisime, kes on nende juht, siis vahetasid nad alati pilke ja ütlesid: Piiter. Teadsin, et see oli linna hüüdnimi, aga Piiter tundus olevat tänavalastele niisama elav inimene kui mina või sanitar. Kui palusime, et nad Piiterist jutustaksid, siis kehitasid lapsed õlgu ja ütlesid, et ta on vanamees, kes liikus vaid pimeduses.

      Kui küsisime, kuidas nad elavad, siis jutustasid nad uhkelt, kuidas olid valinud pealiku ja kuidas kõige väiksemad poisid olid elamiskohtade koristajad ja toidukraami hoidjad ja kuidas suuremad poisid käisid lantimas basaaridel ja jaamades ning Uritski väljakul ja Ulitsa Halturinal ja suurte katedraalide läheduses, kus oli palju maalt tulnuid ja teisi reisilisi, kes linna imesid vahtisid. Nad rääkisid ka, kuidas tšeka haaranguid korraldas: sulges jaamade ja basaaride väljapääsuteed ja ajas lapsed kokku ja toppis autodesse ja viis lastekodudesse. Tšeka võib-olla ei teadnud, oletasid lapsed, et vangipanek ei heidutanud neid. Paljud läksid talveks lastekodusse puhkama, ja kui tuli kevad, põgenesid jälle tee peale.

      Tihtilugu hommiku eel, kui läbi virguva linna kõndisime ja tee peal kusagil voorimeeste kõrtsis jalga puhkasime, ütles sanitar, et on praguneva tammi tihend. Minu jaoks oli tänavalaste töö võimalus ehitada ja parandada sotsialismi, millest arvasin, et see on juba üsna alguses katki läinud. Ilja ütles alati, et laste kannatused algasid kaua enne revolutsiooni, 1914. aastal, kui keiser läks Saksamaa vastu sõtta, ja et see oli ka noort Nõukogude riiki kiusanud välisriikide ja interventide süü.

      Aga saagikoristuse lämmatavalt palavatel aegadel mõtlesin mina nii. Kui mina linnas rääkisin teooriast ning sõin muretult vilja ja liha, siis kas ei olnud ka mina süüdi selles, mis need lapselt maalt minema ajas?

      Püüdsin sellest Iljaga rääkida. Ta ütles, et mul oli usulis-kodanlik südametunnistus, mille oli mulle sisse kasvatanud ema, nii nagu ka tema ema oli püüdnud pähe panna temale. Aga revolutsiooni ei tehtud mitte emade sentimentaalsete vahendite, vaid mõistuse, otsustavuse ja kollektiivse tahtega.

      Küllap oli see Ilja teene, et mulle anti uusi ülesandeid. Pärast 1923. aasta suve mind enam maale ei saadetud, vaid mulle anti tööks käsitööringide organiseerimine Petrogradis elavate soomlaste seas. Ma võtsin selle ülesande vastu ja ehk oli see kergendus. Ja mind vabastati aastaks ajaks õpingutest, et võiksin pühenduda tööle tänavalastega, sest komitee oli teatanud, et vajab mind. Ma kutsusin kõiki naisi, keda kohtasin, kaasa lööma ja seadsin asjad nii, et käsitööringid õmblesid ja kudusid orvuks jäänud lastele rõivaid ja töökodade töölised annetasid raha lastele ratastel supiköögi muretsemiseks.

      Käsitööd tehes räägitakse palju – ka seesugust, mida jõude välja ei ütlekski. Mina kuulsin ringijuhina nii palju saladusi, et vaevalt liialdan, kui ütlen, et minu valduses oli kõige rohkem informatsiooni tervest soomlaste ringkonnast Petrogradis. Arvan, et mehed ei saanudki sellest aru. Neile oli meie tegevus vaid naiste sehkendamine ja jutuaine üksnes tagarääkimine. Arvan, et alguseaegadel paljud naised kartsid võimu, mille nende ütlemiste kaudu oma valdusse sain, ja püüdsid seetõttu mulle meele järele olla.

      Kuid vähehaaval selgus, et ma ei rääkinud asju edasi. Nii sai minust see, kes kutsuti appi, kui oli tarvis teha pruudile pidukleit punaste pulmade jaoks või väikesi lastesärke või surilinu. Sageli pandi mu leidlikkus tõesti proovile, aga enamasti saime midagi ikka tehtud. Keegi ei pidanud alasti mehele ega hauda minema.

      Oli õnn, et olime Iljaga tulnud siia talvel, nii olid meil palitud ja villased asjad. Suvel tulnud, nagu Jelena, olid hädas. Nii paljud olid lahkunud kodust, kust ei olnud reisilisele midagi kaasa anda. Ja paljud olid mõelnud, et muretsevad kõik kohapealt, kui vaid leiab töö ja hakkab palka saama.

      Aga kui ka oli palk või riigi raha, nagu meil üliõpilastel, siis mis sa ostad, kui poodides midagi ei ole. Siis oli kangast küll, kui tuli majad punasega katta, riputada tänavate kohale lööklausetega kaunistatud loosungeid, aga inimesed käisid ringi kui kaltsukubud. Kodumaal nägid nii välja vaid kõige armetumad hulgused. Naised nurisesid selle üle, minule silmanurgast pilke heites. Ja nad kurtsid asja pärast, aga mina neid selles aidata ei saanud.

      Nii nagu ma ei saanud aidata ka oma sõpra Jelenat, kes oli tulnud augustis ja kelle varustus hakkas mulle juba oktoobris hirmu peale ajama. Ta oli pakkinud oma reisikasti parimad kleidid ja kingad, aga mitte villast mantlit ega vildikuid. Kui oleksime kusagilt kangast saanud, oleksin talle mantli õmmelnud. Esimese talve ajas ta läbi suvemantliga, mille alla pani Tomi villase kampsuni ja peale mässis minu salli. Jalga panna olid tal vaid lakknahast poolsaapad. See polnud mõistlik, ja nii ma Jelenale ütlesin. Ta vastas, et head kingad viivad inimese palju kaugemale kui ükskõik missugune mõistlikult valitud varustus.

      Minule olid need saapad õudus, sest nendega võis küll kõndida mööda paljaks sulanud sillutist, aga Petrogradi kiilasjääl ja lumehangedes võisid nad olla kandjale hukatus. Võtsin kingad Jelenaga jutuks ja ütlesin, et muidugi oli kogu Petrograd algselt ehitatud lakksaabastega preilide jaoks, aga need preilid sõitsid voorimehe, ree ja tõllaga.

      Asi ei paistnud Jelenale muret tegevat. Ta kiskus vaid saapad jalga, vaatas rahulolevalt oma sääri ja teatas napilt: „No siis ma muretsen tõlla.”

      Ja selle, mille Jelena oli otsustanud muretseda, selle ta ka sai. Oodatud võimalus tuli talle vastu kärina ja mürinaga. Tema uus elu algas õhtuga tsirkuses.

      Tom oli võetud Cinisellis uude klouninumbrisse. See oli olnud tema kõige hardam soov ja ta oli harjutanud selle jaoks rahvakogunemistel: kord seisis, silinder peas, agitaatorina laval, ja õgis jõhkra, end täissöönud kapitalisti liigutustega arbuusi, mis kujutas maakera, kord tuias Oktoobrirevolutsiooni pidulikul tähistamisel Uritski väljakul ringi nagu Rasputin, habemetuust lõua otsas, või nagu monokliga kindral. Me nägime palju niisuguseid rongkäike ja etendusi, ja meie sõpra Tomi oli tema pikkuse tõttu kerge ära tunda, ükskõik kelleks ta siis kostümeeritud oli. Ja ta oli alati võrratu: oskas tabada ahneid, pompoosseid ja pööraseid tegelasi kui naelapea pihta ja ära näidata, kui naeruväärne oli endine elu.

      Nõnda ei pannud me imeks, et ta edutati tsirkusesse, mida