Must muld. Timothy Snyder

üle ujutasid, olid ka juudibolševistliku teesi järgijad. Üks neist tõi kaasa „Siioni tarkade protokollide” eksemplari, mis ilmus saksakeelses tõlkes 1920. aasta jaanuaris. Lenini võimu eest põgenesid ka Baltikumi sakslased, kes võisid ilma selle tekstitagi saksa keeles juudibolševistlikku ideed propageerida. Nende hulka kuulusid Max Erwin von Scheubner-Richter ja Alfred Rosenberg, kes Hitlerit varakult natsistlike ideedega mõjutama hakkasid. 1919. ja 1920. aastal, olles kõnelnud inimestega, kes „Protokolle” tundsid, ja olles neid ise lugenud, võttis Hitler omaks juudibolševistliku müüdi ja arusaama, et juudid tapavad teisi neid näljutades. Nende ideede üle tekkis sel ajal äge debatt. 1920. aasta juulis teatas Nõukogude võimu esindaja Berliinis, et enamik juute on kodanlased, kes olid revolutsioonile vastu seisnud, ja neil pole Nõukogude riigis tulevikku. Nad ei pääse valitsema, vaid „hävitatakse”. See perspektiiv ei veennud sakslasi, kes otsisid revolutsioonilise liikumise ühtainsat võtit, mida võiks pöörata nii- ja naapidi, revolutsiooni või kontrrevolutsiooni poole. Just sel ajal oli Scheubner-Richter Münchenis ning kogus raha ja mehi, et pöörata relvad bolševike vastu ning eeskätt vabastada Ukraina.

      Juudi bolševismi ideel on konkreetne ajalooline päritolu: selle taga oli antisemitismi levik Vene riigis, kristlike apokalüptiliste visioonide omaksvõtt kriisiajal ja vajadus põhjendada vana keisririigi korra lagunemist; see oli kodusõja lahinguhüüd ning lohutus pärast lüüasaamist. Kui natsistlik liikumine alguse sai, oli Venemaal ja Ukrainas käivitunud relvastatud kontrrevolutsioon ning selle võit oli Hitleri lähikondlaste arvates endiselt reaalne perspektiiv. 1920. aastal paistis korraks, et Punaarmee tungib Saksamaale. Kui bolševistide üksused augustis Varssavi peale liikusid, tundus, et kohe leiab aset viimane lahing revolutsionääride ja kontrrevolutsionääride vahel. Pärast Poola vägede üllatavat ja otsustavat võitu nii selles lahingus kui terves sõjas ning 1921. aastal järgnenud Euroopa süsteemi konsolideerumist omandas probleem teistsuguse iseloomu.

      Scheubner-Richteri katse moodustada bolševismivastane armee luhtus 1922. aastal. Kui ta Hitleriga koos 1923. aastal Münchenisse marssis, osutus natside putš tema jaoks viimaseks hüppeks ida poole. Kui Scheubner-Richter sai surma ja Hitler vangistati, ei näinud osa natse selles läbikukkumises mitte niivõrd noore Weimari vabariigi, kuivõrd juudi bolševismi võitu, mille vastu nad uskusid end seisvat. Kui Hitler 1924. aastal vanglas „Mein Kampfi” kirjutas, ei pidanud ta bolševikke niivõrd konkreetseks rivaalitsevaks poliitiliseks rühmituseks, kuivõrd vahendiks, mis võimaldas tal oma juute puudutavaid ideid territoriaalsete ambitsioonidega siduda. Hitleri jaoks, kes Vene impeeriumist palju ei teadnud ja mõtles suurtele üldistustele toetudes, ei tähendanud juudibolševistlik idee Venemaa võitluse lõppu, vaid Saksamaa ristisõja algust; mitte valusatest sündmustest tekkinud müüti, vaid igavese tõe säravat valgust.

      Juudibolševistlik müüt näis Hitleri skeemi lisavat viimase puudunud lüli, mis ühendas kohaliku ja ülemaailmse, slaavlastevastase võiduka koloniaalsõja tõotuse hiilgava üldse mitte koloniaalse võitlusega juutide vastu. Üksainus rünnak üheainsa vaenlase, Nõukogude Liidu vastu võib korraga lahendada kõik sakslaste probleemid. Nõukogude juutide hävitamine tähendaks juutide võimu likvideerimist ja võimaldaks luua idaimpeeriumi, nii et Ameerika piirialade anastamise ajalugu korduks Ida-Euroopas. Rassile rajatud Saksa impeerium kehtestaks uue globaalse korra ja algataks planeedil juutide saastatud looduse taastamise. Kui sõda on võidetud, saab juudid kõrvaldada nii, nagu kõige mugavam on. Kui alaväärtuslikud slaavlased peaksid sakslaste pealetungi mingil moel tõrjuma, siis langeb vastutus juutidele. Mõlemal juhul kaasneb rassiimpeeriumiga juutide hävitamise poliitika.

      Hitleri ökoloogilise teooria kohaselt olid juudid oma kohaloluga planeedi rüüstanud, sest nad eirasid loodusseadusi, järgides inimloomust rikkuvaid ideid. Lahendus oli juutide heitmine puhastatud looduse meelevalda, kus loeks pigem verine võitlus kui abstraktne mõte ning juutidel poleks võimalust teiste kallal oma ideedega manipuleerida, sest teisi lihtsalt ei ole. Ebaharilikud paigad, kuhu Hitler arvas sobilikuks juute küüditada, Madagaskar ja Siber, ei langenud kunagi Saksa võimu alla, suur osa Euroopast aga langes. Varsti pärast seda, kui Hitler oli avaldanud oma mõtted igapäevasest leivast ja enesealalhoiu käsust, sundisid eurooplased juute lausuma meieisapalvet ja tapsid nad, kui nad seda ei osanud. Euroopast sai anti-Eeden, kaevikuid täis maastik.

      Surmamarsi ajal kirjutas Miklós Radnóti luuletuse, mis pidi leitama tema riiete vahelt, kui tema maised jäänused massihauast välja kaevatakse: „Mina, juur, olin kunagi õis / kes lehtla seintel ronida võis / kuid surmasaag pea kohal vingus / ja lõiketerast lõppes mu hingus.”

      2

      Berliin, Varssavi, Moskva

      Maailmavaade ei ole võimuhaaramise plaan. Juudibolševistlik müüt lõi kujutluspildi vaenlasest, aga mitte välispoliitikast. Lebensraum oli impeeriumi loomisele üles kutsuv sõna, mitte sõjaline strateegia. Hitleri kui mõtleja probleem oli selles, et Saksamaa poliitikat, naaberriike ja Euroopas valitsevat korda ei saanud lihtsalt sulepeaga ära kaotada. Kui Hitler 1924. aastal vanglast vabanes, oli ta saanud mõned praktilised õppetunnid, kuid teooria osas ta oma meelt ei muutnud. Esimese maailmasõja noore veteranina võis ta ette kujutada, et dramaatilisest žestist, riigipöördekatsest Münchenis 1923. aastal piisab Saksamaa muutmiseks. Selles ta eksis. Ta sai lüüa ja tema kaasvõitleja Scheubner-Richter hukkus kokkupõrkes riigile ustavate üksustega. Kümme aastat pärast läbikukkunud putši aga tuli Hitler juba palju osavama poliitikuna ikkagi võimule ning tema ja ta parteikaaslased, kellele kuulus siis suure hulga rahva toetus, muutsid Saksamaad. Hitler võis ette kujutada, et Nõukogude Liit on argpükslik juutide riik, kuid selles ta eksis. Ometi õnnestus tal kaheksa aastat pärast võimuletulekut alustada Saksamaa sõda Nõukogude Liidu vastu ja asuda ellu viima juudi küsimuse lõplikku lahendamist.

      Et Hitleri maailmavaade suudaks maailma muuta, pidi temast saama uut tüüpi poliitik, kes viib ellu uut tüüpi poliitikat. Et anarhistlik teooria käivitaks praktilise hävitustegevuse, tuli Saksa riik ümber vormida ja naaberriigid hävitada. Euroopa juutide tapmiseks tuli anastada riigid, kus juutidel oli kodakondsus. Valdav enamik Euroopa juute elas väljaspool Saksamaad, suurim hulk Poolas. Poola polnud üksnes juutide oluline kodumaa, vaid ka riik, mis lahutas Saksamaad Nõukogude Liidust. Nii või teisiti kuulus Poola Hitleri plaanidesse, mis nägid ette juutide ja Nõukogude riigi hävitamist.

      Kuue aastaga pärast võimuletulekut õnnestus Hitleril Saksamaale küll uus nägu anda, kuid mitte Poolat oma sõjaliseks partneriks värvata. Kui Poola ja Saksamaa oleksid 1939. aastal liitlastena Nõukogudemaa vastu sõdinud, oleks see kahtlemata tähendanud Euroopa juutidele katastroofi. Holokaust, nagu me seda praegu tunneme, järgnes hoopis Saksa-Nõukogude sõjale Poola vastu. Et teine maailmasõda algas just nõnda ja just siis – Poola riigi ja rahva hävitamise kampaaniana 1939. aasta septembris –, johtus Hitleri edust kodumaal, suutmatusest Poolat oma välisvallutuste ulmadesse kaasata ja Nõukogude Liidu valmisolekust ühineda kallaletungisõjaga.

      Esmapilgul võis Saksa-Poola liit tunduda usutavam kui Saksamaa ja Nõukogude Liidu koostöö. Natsid ja kommunistid tampisid 1930. aastate teisel poolel teineteist halastamatus propagandasõjas, kumbki pool kujutas teist ülima kurjuse kehastusena. Varssavil ja Berliinil paistis seevastu olevat nii mõndagi ühist. Aastail 1935–1938 olid nii Saksamaa kui ka Poola kesksed Euroopa riigid, kes esitasid naabritele territoriaalseid nõudmisi ja hooplesid suuresõnalist retoorikat kasutades, et kohe seisavad ees globaalsed muutused. Nii Berliinis kui ka Varssavis süüdistasid riigijuhid maailmakorda, mis piiras ligipääsu toidule, toorainetele ja inimressursile. Mõlemad asetasid diplomaatilise retoorika keskmesse juudi küsimuse, väites, et selle lahendamist Euroopas nõuab rahvusvaheline õiglus. Mõlemad rõhutasid Nõukogude kommunismi ohtu.

      Sageli seletatakse Saksamaa otsust 1939. aastal Poolat rünnata samas võtmes, mille esitasid Hitler ja tema propagandistid: see oli Berliini samm riigipiiri korrigeerimiseks, millele Varssavi vastu seisis. Tegelikult polnud riigipiiril asjaga mingit pistmist. Sõda Saksamaa ja Poola vahel oli hoopis tingitud sügavast erimeelsusest juutide ja Nõukogude Liidu küsimuses, mida Poola diplomaatia aastaid varjas. Hitler oli valmis suhtuma Varssavisse kui liitlasesse oma suurel sõjakäigul Moskva ja juutide vastu, samuti oli ta valmis Poola täielikult hävitama, kui selline liit paistis nii ebareaalne, nagu see 1939. aasta alguses paistis. Nii või teisiti nägi