Must muld. Timothy Snyder

valdus Ida-Euroopas hüljati ilma seda lõplikult kaotamata või vähemalt nii võis see paista sakslastele.

      Aafrika kolooniate täielik kaotamine sõja ajal ja pärast sõda lõi platsdarmi ebamäärasele ja kergesti suunatavale rassilise ülemvõimuga seotud nostalgiale. Populaarsetel romaanidel selliste pealkirjadega nagu „Tule tagasi, isand!” võis mõtet olla alles pärast seesugust täielikku murrangut. Sakslased võisid end endiselt pidada headeks kolonisaatoriteks, olgugi et koloniseerimise valdkond ise hägustus, kui seda tulevikku projitseeriti. Hans Grimmi romaan „Rahvas ilma ruumita”, mida müüdi Saksamaal enne teist maailmasõda pool miljonit eksemplari, käsitles ühe sakslase siseheitlust pärast Aafrikast lahkumist, kui kitsuke Saksamaa ja ebaõiglane Euroopa ülesehitussüsteem ta hinge muserdasid.

      Probleem pakkus lahenduse iseenesest. Kuna rassism kujutab endast planeedil kehtivat õiguste hierarhiat, siis sai seda rakendada ka eurooplaste peal, kes elasid Saksamaast idas. Aafrika oli elualana kaotatud, ent „Aafrika” kui mõiste sai universaalseks muuta. Kogemused Ida-Euroopas olid tõestanud, et ka naabrid võivad olla „mustad”. Ka eurooplasi võidi kujutleda endale isandaid tahtmas ja ruumi loovutamas. Pärast sõda oli praktilisem mõelda tagasipöördumisest Ida-Euroopasse, mitte Aafrikasse. Nagu ka väga paljudel muudel puhkudel, tegi Hitler selles vallas ähmastest tundmustest halastamatult jäiku järeldusi. Näiteks käsitas ta Euroopa suurimat kultuurirühma, Saksamaa idanaabreid slaavlasi rassiliselt alaväärtuslikuna.

      „Slaavlased on sünnilt orjalik mass,” kirjutas Hitler, „kes kisendab peremehe järele.” Eriti pidas ta silmas ukrainlasi, kes asustasid väga viljakat maa-ala, samuti nende naabreid – venelasi, valgevenelasi ja poolakaid. „Ma vajan Ukrainat,” teatas ta, „et keegi ei saaks meid enam niimoodi näljutada nagu eelmises sõjas.” Ukraina vallutamine garanteeriks „meie rahvale tänu Lebensraum’i omandamisele elutee järgmiseks sajaks aastaks.” Küsimus oli looduslikus õigluses: „On mõeldamatu, et kõrgem rahvas peab vaevaliselt olelema maa-alal, mis on nende jaoks liiga kitsas, samal ajal kui vormitu mass, kes tsivilisatsioonile midagi juurde ei anna, on hõivanud maailma viljakaima mullapinnaga otsatu territooriumi.” Kui ukrainlastelt maa ära võtta, ütles Hitler, „võib neile asemele anda rätte, klaaspärleid ja kõike muud, mida koloniaalrahvad armastavad.” Üksainus valjuhääldi igas külas annab neile „küllalt võimalust tantsida ja külaelanikud on meile tänulikud.” Natsipropaganda kaotab ukrainlased lihtsalt objektiivist. Üks natside laul naissoost kolonistidele kirjeldas Ukrainat nii: „Seal pole talusid ega koldeid, muld igatseb seal atra.” Erich Koch, kelle Hitler valis Ukraina asevalitsejaks, väljendas end ukrainlaste alaväärtuslikkust silmas pidades lihtsalt ja selgelt: „Kui ma leian ukrainlase, kes on väärt minuga ühes lauas istuma, pean ta maha laskma.” Isegi rassistlike mõrvaähvarduste taustaks oli söögituba.

      Kui 1941. aastal algas Saksa okupatsioon, lõid ukrainlased ise seose Aafrika ja Ameerikaga. Üks Ukraina naine, kelle kirjaoskus ja mõtlemisvõime ületasid kõik natsliku rassismi ettekujutused, talletas oma päevikusse: „Me oleme just nagu orjad. Tihti tuleb meelde raamat „Onu Tomi onnike”. Kunagi me valasime pisaraid sealsete neegrite pärast, nüüd elame ise ilmselgelt sedasama läbi.” Ühes aspektis pidi aga Ida-Euroopa kolonialism Ameerika orjakaubandusest ja Aafrika vallutamisest siiski erinema. Selle tunnistamine nõudis kahesugust kujutlusvõime saavutust: visiooni, et pole mitte ainult teisi rahvaid, vaid ka Saksamaaga sarnaseid poliitilisi üksusi. Hitleri kinnisidee rassivõitlusest looduse nimel sulustas nii rahvad kui ka riikide valitsused. Riikide hävitamine oli igal juhul legaalne; kui need hävitati, siis see tähendas, et need tuligi hävitada.

      Mõned riigid on ise rünnakuid esile kutsunud, väitis Hitler. Alamad rassid ei ole võimelised riiki üles ehitama, nii et nende valitsused on illusioon – juutide võimu väline külg. Hitler leidis, et slaavlased pole kunagi ise ennast valitsenud. Saksamaalt ida poole jäävaid riike on alati valitsenud „välismaised elemendid”. Vene impeeriumi lõi sisuliselt „Saksamaa kõrgklass ja intelligents”. Ilma selle saksaliku valitsuse traditsioonita „elaksid venelased ikka veel nagu küülikud”. Ukrainlased olid loomult koloniaalrahvas või „mustad”, nagu oleksid öelnud Saksa koloniaalvalitsejad. Kui Saksamaa oli sunnitud 1918. aastal oma üksused välja viima ja oma uue impeeriumi loovutama, siis liideti suurem osa Ukrainast nagu üldse kogu Vene impeeriumi aladest uue kommunistliku riigiga, mida nimetati Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liiduks (Nõukogude Liit, NSVL). Hitler väitis, et NSVL polnud muud kui juudi „maailmavaate” väljendus. Kommunismi idee oli paljas pettus, millega meelitati slaavlased „juutide uue valitsusvõimu alla”.

      Kommunism oli parim tõestus Hitleri väitele, et kõik universaalsed ideed olid juutide omad ja kõik juudid teenisid universaalseid ideid. Juutide seostamine kommunismiga – juudibolševistlik müüt – oli Hitleri arvates asjakohane näide nii juutide üleloomulikust jõust kui ka nende looduslikust nõrkusest. See näitas, et juudid võivad oma loomuvastaste ideedega saavutada hävitava võimu masside üle. „Rahvusvahelise juutkonna bolševism üritab oma kontrollpunktist Nõukogude Venemaal mädandada maailma rahvaste tuumiku,” kirjutas ta. Kuid see näiline häda oli tegelikult võimalus. Slaavi rassi tugevaimate esindajate tapmisega Nõukogude Liidus teevad juudid tööd, mida sakslased peaksid muidu ise tegema. Juudi kommunism on selles mõttes „tulevikku silmas pidades õnn”, kirjutas Hitler. 1917. aasta bolševistlik revolutsioon oli Hitleri arvates seepärast „pelgalt ettevalmistus” edaspidiseks „Saksamaa ülemvõimu” taastumiseks.

      Hitleri tõlgendus bolševistlikust revolutsioonist kui juudi projektist polnud sugugi ebatavaline: Winston Churchill ja Woodrow Wilson nägid asja samamoodi, vähemalt esialgu. Timesi korrespondent Londonis pidas ülemaailmse bolševistliku vandenõu juhtivaks jõuks juute. Ebaharilik oli aga Hitleri visalt püsiv ettekujutus, et Saksamaa võib saada ülemaailmseks suurvõimuks lihtsalt sellega, kui likvideerib Ida-Euroopa juudid ja alistab nende arvatava kantsi Nõukogude Liidus. Ta väitis, et see aktsioon pole midagi enamat kui enesekaitse, kuna bolševismi võit mis tahes salakavalal moel tähendaks „saksa rahva hävitamist, tõtt-öelda lõplikku hävingut”. Otsese vastuastumisega saaks aga juudi ohu likvideerida. Nõukogude juutide hävitamine tooks otsekohe kaasa Nõukogude Liidu kokkukukkumise. See osutuks „kaardimajakeseks” või „savijalgadel hiiglaseks”. Slaavlased võitleksid „nagu indiaanlased” ja tulemus oleks sama. Siis kordub idas „samasugune protsess nagu Ameerika vallutamisel”. Euroopas saab luua teise Ameerika, kui sakslased on õppinud suhtuma teistesse eurooplastesse nii, nagu nad suhtuvad indiaanlastesse ja aafriklastesse, ning käsitavad Euroopa suurimat riiki kui habrast juutide kolooniat.

      Selles rassistlikus kollaažis olid eurooplased segamini aafriklaste ja põlisameeriklastega. Hitler surus kogu imperialismi ajaloo ja kõikehõlmava rassismi ühte väga lühikesse lausesse kokku: „Meie Mississippi peab olema Volga, mitte Niger.” Nigeri jõgi polnud pärast 1918. aastat enam Saksa imperialismile kättesaadav, kuid Aafrika jäi endiselt koloniaaligatsusi sümboliseerima. Euroopa idapiir Volga jõgi oli koht, kus Hitler kujutles asuvat Saksa võimu idapiiri. Mississippi polnud üksnes jõgi, mis voolab Ameerika Ühendriikide keskelt põhjast lõunasse. See oli ka piir, mille taha Thomas Jefferson soovis indiaanlasi tõrjuda. „Kes mäletab punanahkasid?” küsis Hitler. Hitleri jaoks oli Aafrika imperialistlike referentside allikas, mitte paik, millele saaks impeeriumi rajada; see paik oli Ida-Euroopa ja see tuli uueks luua niisamuti, nagu Põhja-Ameerika uueks loodi.

      Nõukogude Liidu hävitamine, mõtles Hitler, võimaldaks tegelikul peremeesrassil õigusega tegelikke alaminimesi näljutada. Kui sakslased on juutide asemel koloniaalisandateks saanud, võib Ukraina toiduained jagada mitte kasutule Nõukogude rahvale, vaid saata need tänuväärselt Saksa linnadesse ja alistatud Euroopasse. Hitleri aksioom, et elu on näljutussõda, ja tema ettepanek korraldada sõjakäik slaavlaste vastu kajastus ka poliitilistes dokumentides, mis sõnastati pärast tema võimuletulekut Saksamaal 1933. aastal. Näljutusplaan, mis koostati Hermann Göringi juhtimisel, nägi ette, et „mitmedkümned miljonid inimesed sellel territooriumil muutuvad ülearuseks ja surevad või peavad ümber asuma Siberisse”. Seejärel võis vastavalt plaani teisele osale alata sakslaste kolonisatsioon.

      Juudi bolševismi kontseptsiooni mõjul rakendas