Must muld. Timothy Snyder

Bolševikud väitsid seepärast, et nende riik on sotsialismi rahumeelne kodumaa, mis näitab teed harmoonia loomisele kogu ülejäänud maailmas. Nõukogude välispoliitika oli rajatud eeldusele, et klassikonflikt väljaspool Nõukogude Liitu hävitab lõpuks ülemaailmse kapitalismi ja annab talle uued liitlased. Kuni see juhtub, oli Nõukogude välispoliitika seisukohalt arukas ja seaduslik seda ajaloolist protsessi tagant õhutada. Teisisõnu monopoliseeris Nõukogude võim vägivalla oma kodumaal ja eksportis revolutsiooni.

      Hitleri kolmas uuendus, anarhia eksport, oli samuti vastus keerukale küsimusele, kuidas legitimeerida ja kultiveerida vägivalda, säilitades samal ajal oma autoriteedi. Pärast 1933. aastat oli Natsi-Saksamaa peamiselt edasiste välisoperatsioonide baas ning need operatsioonid muutsid ka Saksamaad ennast. Saksa institutsioone muudeti osalt selleks, et muuta sakslasi, peamiselt aga selleks, et sillutada teed pretsedenditule vägivallale väljaspool Saksamaa piire. Revolutsioon jätkub välismaal ja selle lõpuleviimine lunastab sakslased ja nii saavad nad oma kodumaad ülendada. Saksa riik pidi säilima nimelt selleks, et teised riigid saaks hävitatud, ning kui see on saavutatud, saab kehtestada uue, rassipõhimõttele tugineva korra.

      Selle lahenduse üldised jooned kujunesid välja 1934. aasta juunis, veidi rohkem kui aasta pärast Hitleri võimuhaaramist, kui üks vägivallatsejate organisatsioon, suurem ja rahvalikum Sturmabteilung (SA) sai lüüa teiselt, elitaarsemalt kaitsemalevalt, mis kandis nime Schutzstaffel (SS). SA ja selle juht Ernst Röhm olid natsiideoloogiale ustavad selle otseses, poliitilises tähenduses. Röhm kujutas ette, et tema SA meestest kujuneb uut tüüpi armee, mis õhutab revolutsiooni Saksamaal ja piiri taga. Ta kõneles teisest revolutsioonist, mis pidi järgnema Hitleri võimuvõtule 1933. aastal. Hitler seevastu mõistis, et poliitiliste muutuste periood Saksamaal peab eelnema revolutsiooni lõpetamisele välissõjaga. SS arreteeris ja hukkas nõndanimetatud pikkade nugade ööl Röhmi ja teised SA juhid, propaganda aga tembeldas ohvrid homoseksualistideks. Nagu natside puhul sageli tavaks, varjati näilise konservatismi taha midagi tõeliselt radikaalset. Õigusteoreetik Carl Schmitt väitis seaduse mõiste tavatõlgendusele vastu seistes, et Hitler kaitseb ühtainsat tõelist seadust, rassiseadust. SA mahasurumisega õnnestus Hitleril rahustada Saksa armee juhte, kes olid SA-d ohtlikuks pidanud.

      Kui SA oli kehastanud Hitleri noorusaja anarhismi, siis SS mõistis vajadust uut laadi rassipoliitika järele, mis oleks radikaalne, kuid püsiv. SS polnud Saksa armee rivaal ega Saksamaa korda ähvardav oht. Selle juht Heinrich Himmler nägi nagu Hitlergi Saksamaad kui poliitikatandrit, kus muutused sünnivad järk-järgult. Selle asemel et nõuda revolutsioonilist võimu Saksamaal, osales SS hoopis välisriikide hävitamises. See pani paika tulevase tööjaotuse sõjaväega ning välistas rivaliteedi. Kasulikud Saksa institutsioonid lihtsalt pidid olemas olema, kui kehtisid džungliseadused. Oleviku Saksamaal toimepandud teod pidid sillutama teed tulevastele konfliktidele, milles seisnes natsionaalsotsialismi sisu. Saksa armee valmistab tee ette, alistades vastaste väed, seejärel kehtestab SS loomuliku rassihierarhia, hävitades riike ja likvideerides rahvaid.

      See kunagi saavutatava ülemvõimu missioon aitas noortel meestel, kes SS-iga liitusid, sobitada rassismi elitismiga ja karjerismi teatava fatalismiga. Nad uskusid, et kaitsevad midagi, mis on sakslusele parim, isegi kui nende organisatsiooni olemasolu muutis Saksa riiki.

      Pärast võitu pikkade nugade ööl viis SS ellu Hitleri neljanda uuenduse, institutsioonide ristamise. Kuritegevust hakati defineerima teisiti, rassistlikud ja riiklikud organisatsioonid ühendati, juhtfiguure liigutati edasi-tagasi. 1935. aastal määratles Himmler olulise reformi käigus selge sõnaga SS-i ja politseiaparaadi kui ühtse rassipuhtuse kaitse organi. Himmler, kes teenis rassistlikku liikumist, mitte traditsioonilist riiki, juhtis alates 1936. aastast isiklikult nii SS-i kui ka Saksa politseid. SS-i julgeolekutalitus Sicherheitsdienst (SD) pakkus välja poliitilise kuriteo uue definitsiooni. See polnud kuritegu riigi vastu, riigil oli autoriteeti üksnes sedavõrd, kuivõrd ta esindas rassi. Kuna poliitika ei põhinenud millelgi muul kui bioloogial, oli poliitiline kuritegu saksa rassi vastane kuritegu. SD-d juhtis Himmleri asetäitja Reinhard Heydrich, keda Hitler kutsus „raudsüdamega meheks”.

      1937. aastal asutas Himmler uue kõrge võimuinstitutsiooni SS- und Polizeiführers, andes need kaks valdkonda enda ametisse pandud ja temale allunud väikese rühma käsutada. Need SS-i ja politsei juhid mängisid sõja ajal väljaspool Saksamaad olulist rolli. Saksamaal piirasid nende võimu politseiinstitutsioonide tihnik ja seadused. Ida-Euroopas said nad kehtestada uue poliitilise korra ilma seesuguste takistusteta. 1939. aasta septembris määrati Heydrich uue institutsiooni etteotsa, mis kandis nimetust Reichssicherheitshauptamt, mis ühendas SD (parteiline ja rassistlik asutus) ja Sicherheitspolizei (julgeolekupolitsei, riiklik institutsioon). Heydrichile tehti ülesandeks moodustada Einsatzgruppen (operatiivgrupid), mis siirduksid Saksa armee järel vallutatud territooriumidele. Einsatzgruppen olid samuti ristandüksused, millesse kaasati SS-i liikmeid ja teisigi. Kõik need jõud olid omavahel ühendatud, politseiohvitsere värvati SS-i ja SS-i ohvitsere määrati politseisse. Riigi salapolitsei (Gestapo) ja kriminaalpolitsei (Kripo) uurijad ning isegi korrakaitsepolitsei (Orpo) mundrikandjad muutusid kõik Himmleri rassisõdalasteks.

      SS-i piiratud vastutusalasse kuulusid sõjaeelsel Saksamaal koonduslaagrid kui väikesed riigi kaitseta tsoonid Saksamaa enda sees. Selline riigitustamise pretsedent oli Hitleri viies uuendus. Himmler rajas esimese laagri Dachausse 1933. aastal kohana, kus natsionaalsotsialistlik partei (vastandatuna Saksa riigile) saaks inimesi karistada seaduseväliselt, nagu parteijuhid seda vajalikuks pidasid. Poliitiline vaenlane ja ühiskondlik vaenlane oli rassivaenlane ning laagritesse heideti kõik sellised inimesed. Sotsialistid, kommunistid, dissidendid, homoseksualistid, kurjategijad ja „tööpõlguriteks” tembeldatud inimesed olid laagrites tavapärasest riigi õiguskaitsest isoleeritud ning muust Saksamaa kogukonnast eraldatud. Selline tööjõud aitas Saksamaal valmistuda sõjaks, mis pidi teisi riike hävitama.

      Laagrite puhul oli kõige olulisem nende näol loodud pretsedent. Saksamaa-sisene koonduslaagrite võrk ei olnud 1930. aastatel eriti ulatuslik – sellega võis võrrelda Saksamaa 1890. aastate koloniaalasutusi ja samal ajal eksisteerinud Nõukogude Liidu Gulag oli rohkem kui sada korda suurem. Peaasjalikult demonstreeriti Saksamaa laagritega, et niisuguseid sunniasutusi saab Führeri tahtel ja okastraadi abil seadusest ja riigist lahutada. Selles mõttes olid koonduslaagrid harjutusväljakuks enne SS-i laiahaardelisemat missiooni väljaspool Saksamaa piire, milleks oli riikide hävitamine rassistlike institutsioonide juhtimisel. Hukkunute arv Ida-Euroopa maades, kus SS-i ülesanne oli riigid hävitada, kujunes palju suuremaks kui Saksamaa 1930. aastate koonduslaagrites.

      Hitleri kuues poliitiline uuendus oli Saksamaa juutide probleemi globaliseerimine. Tegelikkuses moodustasid juudid üksnes väikese osa Saksamaa rahvastikust, alla ühe protsendi. Enamik juute oli keelelt ja kultuurilt sealse ühiskonnaga assimileerinud, kusjuures 20. sajandi alguse Saksamaa kõrgkultuur, sealhulgas suur osa modernistlikust kultuurist, mida tänapäevani au sees peetakse, oli tähelepanuväärsel määral just juutide looming. Enamik sakslasi ei puutunud juutidega oma igapäevaelus kokku ega osanud neid õieti mittejuutidest eristadagi. Uus rassistlik lähenemisviis tähendas Saksamaa rahvusühtsuse ehk Volksgemeinschaft’i konsolideerimist.

      Pärast Hitleri võimuletulekut hakkasid Saksa riigi alamad järgima natsistliku partei liikmeskonna reegleid. 1933. aastal keelati juutidel riigiametite pidamine ja advokaadina töötamine. 1935. aasta Nürnbergi seaduste kohaselt kuulutati juudid teisejärgulisteks kodanikeks. Natside õigusteoreetiku Carl Schmitti väitel olid need seadused osa „vabaduse konstitutsioonist”, kuna nende põhjal tehti suvalisel moel vahet sõbra ja vaenlase vahel, tänu millele oli tema nägemuse kohaselt võimalik normaalselt poliitikat ajada. 1938. aastal ei tohtinud juudid Saksamaal töötada enam üheski ametis, mis oli seotud kaubanduse, meditsiini või juriidikaga. Juutide järjepidev isoleerimine avalikust elust pidi kannustama neid Saksamaalt lahkuma ja sakslasi oma maailmavaadet ümber kujundama. Igapäevases elus sundisid juudivastased meetmed sakslasi juutidest mõtlema, juute märkama ja ennast „aarialastena” määratlema – nad kuulusid rühma, mis sulges kaasmaalastest juudid väljapoole.

      Samal ajal surus natslik propaganda Saksa juute agressiivselt ühte kujuteldavasse rühma, mille siduv tegur oli rahvusvaheline juutide vandenõu.