Must muld. Timothy Snyder

meestele toeks olema, järgides seda halastamatut loogikat, mille kohaselt ihaldatakse aina jõukamat kodumajapidamist.

      Ameerika vältimatu olemasolu sakslaste teadvuses oli otsustav põhjus, miks Hitleri arvates teadus ei saanud lahendada toiduse probleemi. Isegi kui põllumajanduse tootlikkus tänu teadussaavutustele kasvab, ei suuda Saksamaa ainuüksi selle mõjul Ameerikaga sammu pidada. Tehnikasse puutuvat võivad mõlemad pooled pidada konstantseks; muutuv tegur on haritava maa suurus. Seepärast vajas Saksamaa sama palju maad, kui oli ameeriklastel, ning ka sama palju tehnikat. Hitler kuulutas, et pidev võitlus maa pärast on looduse tahe, aga ühtlasi mõistis ta, et inimese iha oma suhtelist mugavust suurendada võib samuti tekitada igavest liikumist.

      Kuna Saksamaa jõukus jääb alati suhteliseks, ei saavutata lõplikku edu kunagi. „Saksa rahva väljavaated on troostitud,” kirjutas Hitler murelikult. Sellele kurtmisele järgnes selgitus: „Ei praegune eluruum ega see, mis meil oleks pärast 1914. aasta piiride taastamist, ei võimaldaks meil elada Ameerika rahvaga võrreldavat elu.” Võitlus jätkuks senikaua, kuni eksisteerivad Ameerika Ühendriigid, ja see tähendaks väga pikka aega. Hitler pidas Ameerikat esilekerkivaks suurriigiks ja Ameerika rahva tuumikut („rassiliselt puhtad ja rikkumata sakslased”) „maailmaklassi inimesteks”, kes on „nooremad ja tervemad” kui Euroopasse jäänud sakslased.

      Kui Hitler kirjutas „Mein Kampfi”, õppis ta mõistma sõna Lebensraum (eluruum) ja rakendas selle oma eesmärkide teenistusse. Tema kirjutistes ja kõnedes kandis see mitmesugust tähendust, olles seotud loodusliku võitlusega, alates lakkamatust rassivõitlusest füüsilise ellujäämise nimel kuni lõputu sõjani, saavutamaks subjektiivset tunnet, et omatakse maailma kõrgeimat elatustaset. Mõiste Lebensraum tuli saksa keelde vastena prantsuse keelest pärit sõnale biotope ehk „elupaik”. Ühiskondlikus ja mittebioloogilises kontekstis võib see tähendada midagi muud: majapidamise mugavust, „eluruumi”. Nende kahe tähenduse sisaldumine ühesainsas sõnas viis Hitleri tsirkulaarset ideed edasi: loodus ei ole midagi muud kui ühiskond, ühiskond ei ole midagi muud kui loodus. Seega pole mingit vahet loomade võitlusel ellujäämise nimel ja perekondade soovil mõnusamalt elada. Kõik on seotud Lebensraum’iga.

      20. sajand pidi tooma lõputu sõja suhtelise mugavuse nimel. Robert Ley, üks Hitleri varaseid kamraade natsiparteist, defineeris Lebensraum’i nii: „Rohkem kultuuri, rohkem ilu – seda peab rassil olema, muidu see hukkub.” Hitleri aparaadi propagandist Joseph Goebbels nimetas hävitussõja eesmärgiks „rikkalikku hommikueinet, rikkalikku lõunat ja rikkalikku õhtusööki”. Kümned tuhanded inimesed pidid nälgima, aga mitte selleks, et sakslased saaksid füüsilises mõttes ellu jääda. Kümned tuhanded inimesed pidid nälgima, et sakslased saaksid püüelda kõikide teiste omast kõrgema elatustaseme poole.

*

      „Üks asi, mis ameeriklastel on ja meil puudub,” kurtis Hitler, „on avarustunne.” Ta kordas mõtet, mida Saksa kolonistid olid aastakümneid väljendanud. Selleks ajaks, kui Saksamaa sai 1871. aastal ühendatud, olid teised Euroopa suurriigid jõudnud juba maailma koloniseerida. Saksamaa kaotus esimeses maailmasõjas läks sakslastele maksma needki vähesed meretagused valdused, mis nad olid endale võitnud. Kus siis olid 20. sajandil Saksamaa jaoks veel need avarused, mida vallutada? Kus olid Saksamaale saatusest määratud kauged piirialad?

      Jäänud oli ainult kodumanner. „Saksamaa jaoks,” kirjutas Hitler, „pole muud võimalust mõistlikku agraarpoliitikat ajada kui Euroopas uusi maid omandada.” Tõsi, Saksamaa lähiümbruses polnud ühtegi asustamata ega isegi väheasustatud piirkonda. Oluline oli aga ette kujutada, et Euroopa avarused on veel saadaval. Rassismiidee valguses muutusid asustatud alad potentsiaalseteks kolooniateks, seejuures lähtusid rassistide mütoloogiad mõne aja tagusest Põhja-Ameerika ja Aafrika koloniseerimisest. Nende kontinentide vallutamine ja ekspluateerimine eurooplaste poolt küttis Hitleri põlvkonna eurooplaste kirjanduslikku kujutlusvõimet õige palju üles. Koos miljonite muude lastega, kes olid sündinud 1880. ja 1890. aastatel, mängis ka Hitler Aafrikas sõja pidamist ja luges Karl May romaane Metsikust Läänest. Hitler ütles, et May avas tema silmad maailma ees.

      19. sajandi lõpus kaldusid sakslased pidama indiaanlaste saatust nende kontrolli all olevate põlisaafriklaste saatuse looduslikuks pretsedendiks. Üks koloonia oli Saksamaa Ida-Aafrika – praegused Rwanda, Burundi, Tansaania ja osa Mosambiigist –, mille eest Berliin võttis vastutuse 1891. aastal. 1905. aasta Maji-maji ülestõusu ajal rakendasid sakslased näljutamise taktikat, mille tagajärjel suri vähemalt 75 000 inimest. Teine koloonia oli Saksamaa Edela-Aafrika, tänapäeva Namiibia, kus umbes 3000 Saksa kolonisti hoidis oma kontrolli all 70 % maast. Pärast sealset ülestõusu 1904. aastal sulgesid sakslased kohalikele hererodele ja namadele juurdepääsu joogiveele, kuni nad langesid „oma kodumaa looduse ohvriks”, nagu sõnastati ametlikus sõjaajaloos. Sakslased vangistasid ellujäänud ühel saarel asuvasse laagrisse. Hererode arv vähenes umbes 80 000-lt 15 000-ni, namade arv umbes 20 000-lt 10 000-ni.

      Saksa kindralile, kes seda poliitikat ajas, oli ajalooline õiglus endastmõistetav. „Pärismaalased peavad ruumi tegema,” ütles ta. „Vaadake Ameerikat!” Saksamaa kuberner selles piirkonnas võrdles Edela-Aafrikat Nevada, Wyomingi ja Coloradoga. Saksamaa koloniaalameti tsiviilisikust juht nägi asja enam-vähem samamoodi: „Ameerika koloniseerimine, mis on ilmselgelt maailma ajaloo suurim koloniaalne ettevõtmine, nägi esimese asjana ette põliselanikkonna täieliku hävitamise.” Ta mõistis „hävitusoperatsiooni” vajalikkust. Saksa riigi peageoloog kutsus üles „põliselanike küsimuse lõplikule lahendamisele”.

      Üks tuntud Saksa romaan sõjast Saksamaa Edela-Aafrikas ühendas nagu ka Hitler rassivõitluse idee taevase õiglusega. „Mustade” tapmine oli „Jumala õiglane tahe”, sest maailm kuulub kõige elujõulisematele. Nagu enamik eurooplasi, suhtus ka Hitler aafriklastesse rassistlikult. Ta kuulutas, et prantslased „neegristavad” segaabieludega oma verd. Ta jagas eurooplaste üldist ärritust selle peale, et prantslased kasutasid esimese maailmasõja järel Saksa Reinimaa piirkonna okupeerimisel aafriklastest sõdureid. Samas ei olnud Hitleri rassism seotud tavalise eurooplase üleoleva suhtumisega aafriklastesse. Tema jaoks oli kogu muu maailm „Aafrika” ja rassilisest vaatevinklist käsitles ta kõiki teisi rahvaid, sealhulgas eurooplasi. Nagu sageli muuski vallas, oli ta ka selles teistest järjekindlam. Rassism pani lõppkokkuvõttes paika, kes on täiel määral inimene. Nii võis rassilise üleoleku ja alaväärtuslikkuse ideid rakendada, kuidas tahtsid ja kuidas mugavam oli. Isegi naaberriikide ühiskondi, mis ei pruukinud Saksamaast väga erinevad paista, võidi määratleda rassiliselt teisiti.

      Kui Hitler kirjutas „Mein Kampfis”, et Saksamaa ainus võimalus koloniseerida oli haarata maid Euroopas, siis lükkas ta kõrvale võimaluse pöörduda tagasi Aafrikasse, pidades seda ebapraktiliseks. Rassiliselt alaväärtuslike inimeste anastamiseks polnud tarvis ette võtta pikki merereise, sest neid leidus ka Ida-Euroopas. Juba 19. sajandil polnud Saksa kolonialismi oluline lava mitte salapärane Aafrika, vaid naaberriik Poola. Preisimaa oli võitnud poolakatega asustatud alade arvel territooriumi juba Poola-Leedu jagamise ajal 18. sajandi lõpus. Endised Poola alad olid seega osa ühendatud Saksamaast, mille Preisimaa 1871. aastal lõi. Poolakad moodustasid Saksamaa elanikkonnast umbes seitse protsenti ja idaaladel olid nad enamusrahvas. Nad allutati esmalt Bismarcki Kulturkampf’ile, roomakatoliikluse vastu suunatud kampaaniale, mille peamine siht oli poolakate rahvusliku identiteedi mahasurumine, seejärel aga riigi toetatud sisekolonisatsiooni kampaaniatele. Saksamaa Poola-teemaline koloniaalkirjandus, bestsellerid sealhulgas, kujutas poolakaid „mustadena”. Poola talupoegadel olid tõmmud näod ja sakslaste kohta kasutasid nad sõna „valged”. Poola aristokraadid, veidrad ja kasutud, olid alati mustade juuste ja mustade silmadega. Samasugused oli ilusad Poola naised. Nood olid neis lugudes võrgutajad, kes peaaegu eranditult viisid naiivseid Saksa mehi rassilisele enesealandamisele ja hukule.

      Esimese maailmasõja ajal kaotas Saksamaa Edela-Aafrika. Ida-Euroopas oli olukord teistsugune. Tundus, et seal suudavad Saksa relvajõud aastatel 1916–1918 vallutada suuri alasid, mida valitseda ja majanduslikult ekspluateerida. Esmalt liitis Saksamaa oma sõjaeelsetele Poola aladele need, mis vallutati Vene impeeriumilt, ning moodustati Saksamaale alluv Poola kuningriik, mida pidi valitsema sõbralik monarh. Sõjajärgne plaan nägi ette Saksa-Poola piiri lähedal kõikide Poola maaomanike