Must muld. Timothy Snyder

olgu see ükskõik kui arenenud, ei suudaks ühegi uuendusega muuta looduse põhistruktuuri. Loodusel oli ainult kaks varianti: paradiis, kus kõrgemad rassid tapavad alamaid, ja pattu langenud maailm, kus üleloomulikud juudid ei lase kõrgematel rassidel nautida küllust, mis peab õigusega neile kuuluma, vaid näljutavad neid nii kui vähegi võimalik.

      Hitler mõistis, et põllumajandusteadus ohustas konkreetselt selle süsteemi loogikat. Kui inimesed suudavad looduse toimimisse sekkuda, et kasvatada toidu saamiseks rohkem taimi ja loomi ilma uusi maid hõivamata, siis kukub kogu looduse süsteem kokku. Seepärast ei kannatanud Hitler, et tema silme all on teoksil midagi säärast nagu teadustöö, mida hiljem nimetati „roheliseks revolutsiooniks”: teraviljade hübriidide aretamine, kunstväetiste ja pestitsiidide väljatöötamine, maaparandustööde edendamine. Isegi parimal juhul, väitis ta, peab nälg olema suurem kui edu saagikuse tõstmisel. Igasugustel teadusarengutel oli „piir”. Õigupoolest olid kõik „maaviljeluse teaduslikud meetodid” juba läbi proovitud ja läbi kukkunud. Ei siis ega tulevikus polnud näha mingit märgatavat paranemist, mis lubaks sakslastel end ära toita „omaenda maa ja territooriumi abil”. Rahva toitmise võis tagada üksnes viljakate alade vallutamisega, mitte teadusega, mille abil Saksa riigi maid viljakamaks püütakse teha. Juudid propageerisid sihilikult vastupidiseid tõekspidamisi, et nõrgendada sakslaste vallutusjanu ja saksa rahvast hävinguks ette valmistada. „Alati on see just juut,” kirjutab Hitler sellega seoses, „kes istutab edukalt inimeste pähe selliseid surmavalt kahjulikke mõtteviise.”

      Hitler pidi kaitsma oma süsteemi teaduslike avastuste eest, mis olid tema jaoks sama suur probleem kui inimeste solidaarsus. Teadus ei saanud liike päästa, sest lõppkokkuvõttes taandusid kõik ideed rassilisusele, need polnud midagi enamat kui võitluse kaunid tuletised. Vastupidine arusaam, et ideed võiksid lähtuda loodusest, seda peegeldada või seda muuta, oli „juudi vale” ja „juudi pettus”. Hitler väitis, et „inimene pole kunagi ühelgi viisil loodust alistanud”. Universaalset teadust nagu ka universaalset poliitikat ei tule käsitada kui inimese võimalust, vaid kui juudi ohtu.

      Maailma probleem seisnes Hitleri arusaama kohaselt selles, et valesti toimides lahutasid juudid teaduse poliitikast ning jagasid petlikke progressi ja inimlikkust tõotavaid lubadusi. Lahendus, mille ta välja pakkus, oli seada juudid silmitsi karmi tõsiasjaga, et loodus ja ühiskond on üks ja sama. Juudid tuleb teistest inimestest eraldada ning sundida neid elama kusagil kõledas ja eemalepeletavas paigas. Juutide jõud seisnes selles, et nende „ebalooduslikkus” tõmbas teisi ligi. Nõrgad olid nad aga selle poolest, et ei suutnud seista silmitsi karmi tegelikkusega. Kuhugi võõrapärasesse paika ümberasustatuna ei saaks nad oma ebamaiste arusaamade abil teistega manipuleerida ja alistuksid džungliseadustele. Hitleri põhiline juutidega seotud kinnisidee oli leida neile ülimalt looduslik keskkond, „anarhiline saareriik”. Hiljem pöördusid ta mõtted Siberi avarustele. Ta kirjutas, et ei ole vahet, kas saata juudid ühte või teise kohta.

      1941. aasta augustis, umbes kuu aega pärast selle avalduse tegemist, hakkasid tema käsualused juute massiliselt maha laskma, kümnete tuhandete kaupa korraga, otse keset Euroopat, keskkonnas, mille nad olid anarhiliseks muutnud, aukude serval, mis olid kaevatud Ukraina musta mullapinda.

      1

      Eluruum

      Ehkki Hitleri arvates olid inimesed lihtsalt loomad, suutis ta tänu oma vägagi inimesele omasele intuitsioonile muundada oma zooloogilise teooria iselaadi poliitiliseks maailmavaateks. Rassiline olelusvõitlus on ühtlasi Saksamaa võitlus oma väärikuse nimel, väitis ta, ja sel teel polnud takistuseks üksnes bioloogilised tegurid, vaid ka britid. Hitler sai aru, et sakslased pole oma igapäevaelus elukad, kes mullapinnast toitu kraabivad. Arendades oma mõtet „Mein Kampfi” II osas, mille ta kirjutas 1928. aastal, selgitas ta, et püsiva toidutagavara kindlustamiseks pole tarvis üksnes materiaalseid elatiseallikaid, vaid ka teatavat kontrolli vaimu üle. Briti laevastiku blokaad esimese maailmasõja ajal ei tähendanud ainult haigusi ja surma, mida see konfliktiaastatel ning relvarahu ja lõpliku rahulepingu vahelistel kuudel endaga kaasa tõi. Blokaad sundis keskklassi sakslasi seadust rikkuma, et hankida toitu, mida nad vajasid või arvasid end vajavat, ning see muutis nad võimude suhtes ebakindlaks ja umbusklikuks.

      Maailma poliitökonoomia sisu määras 1920. ja 1930. aastatel Hitleri käsituse järgi Suurbritannia võim meredel. Brittide tehtav vabakaubanduse propaganda, uskus ta, oli vaid poliitiline suitsukate, valitsemaks maailma. Brittidel oli kasulik maailmale hambasse puhuda, et vabakaubandus tagab toidu kõigile inimestele, sest sel juhul ei ole teistel huvi Briti laevastikuga konkureerida. Oli fakt, et ainult britid suutsid kriisiolukorras oma varustuskanaleid kaitsta ja samal moel takistada teistel toitu hankimast. Seega blokeerisid britid sõja ajal oma vaenlasi ja see oli ilmselges vastuolus nende endi vabakaubanduse ideoloogiaga. Niisugune võimekus toidukanaleid kindlustada ja ära lõigata on oluline võimuelement, rõhutas Hitler. Ta nimetas olukorda, kus kellelgi teisel peale brittide polnud toit kindlustatud, „rahumeelseks majandussõjaks”.

      Hitler mõistis, et Saksamaad ei toitnud 1920. ja 1930. aastatel üksnes omaenda territoorium, aga ta teadis ka, et sakslased ei jääks nälga, kui nad seda teha üritaks. Saksamaa võis ammutada kaloreid oma rahvastiku toitmiseks Saksamaa mullapinnast, kuid selleks tuli ohverdada osa tööstusest, eksportkaubast ja välisvaluutast. Jõukas Saksamaa pidi vahetama kaupu Briti maailmaruumiga, kuid seda kaubandusmustrit võis muuta, kui vallutada maismaaimpeerium, nii et Londoni ja Berliini vaekausid saaks tasakaalu, leidis Hitler. Kui vajalikud kolooniad on olemas, võib Saksamaa alal hoida oma tööstuslikku hiilgust ja nihutada oma toidukanalid brittide kontrolli all asuvatelt veeteedelt Saksa impeeriumi tagamaadele. Kui Saksamaa valitseb piisavalt suurt territooriumi, siis saavad sakslased endale soovitud koguses meelepärast toitu, ilma et see Saksa tööstusele midagi maksma läheks. Piisavalt suurest Saksa impeeriumist võib saada sõltumatu, „autarkiline majandus”. Hitler romantiseeris Saksa talupoega mitte kui rahumeelset maaharijat, vaid kui kaugete maade heroilist taltsutajat.

      Britte tuli austada kui sugulasrassi ja suure impeeriumi rajajaid. Idee seisnes selles, et tuli nende võimuvõrgustikust läbi lipsata, ilma et sunnitaks neid reageerima. Teistelt maade äravõtmine ei ohusta suurt mereimpeeriumi, arvas Hitler. Kaugemas perspektiivis lootis ta, et „maailma jagamise alusel” püsitakse Suurbritanniaga rahujalal. Ta uskus, et Saksamaast võib saada suurriik, kui „armagedoni Inglismaaga” ei tule. See mõte julgustas teda.

      Julgustav oli ka teadmine, et selline maailmakorra muutus, selline reglobaliseerumine oli hiljutises ajaloos juba aset leidnud. Mitmele Saksa imperialistide põlvkonnale ja ka Hitlerile endale olid seesuguse maismaaimpeeriumi musternäidiseks Ameerika Ühendriigid.

      Ameerika demonstreeris Hitlerile, et piir vajaduste ja ihade vahel oli hägune ja need sündisid just võrdlusest teistega. Sakslased polnud üksnes loomad, kes ellujäämiseks toitu vajasid, kuid mitte ka üksnes ühiskond, kes janunes kindlustunde järele ettearvamatus Briti globaalmajanduses. Perekonnad jälgisid teisi perekondi, nii nurga taga kui ka mujal maailmas elavaid – seda viimast tänu moodsale meediale. Arusaamad sellest, kuidas tuleb elada, arenesid pelgast ellujäämissoovist, kindlustunde ja isegi mugavuse taotlemisest kaugemale, sest elatustasemeid sai võrrelda, ja seda kogu maailmas. „Tänu tänapäeva tehnikale ja sidele, mida see võimaldab,” kirjutas Hitler, „on rahvastevahelised suhted muutunud nii hõlpsaks ja lähedaseks, et eurooplased on – sageli seda ise mõistmata – hakanud Ameerika elutingimusi oma elu etaloniks pidama.”

      Globaliseerumine tekitas Hitleris Ameerika unelma. Iga kujuteldava Saksa rassisõdalase taga seisis kujuteldav sakslanna, kes tahtis aina enamat. Ameeriklastel on idioom, mis põhineb teiste edukuse tajumisel ja väljendab elatustaseme suhtelisust: keeping up with the Joneses ehk „Jonesidega sammupidamine”. Teinekord nõudis Hitler käredal häälel, et sakslased peavad olema nagu sipelgad või metsvindid, mõeldes ainult ellujäämisele ja paljunemisele. Samas oli tema vaevu varjatud hirm sügavalt inimlik, vahest isegi väga mehelik. Just Saksa koduperenaine oli see, kes tõstis loodusliku võitluse latti aina kõrgemale. Enne esimest maailmasõda, kui Hitler oli noor mees, mängis Saksa koloniaalretoorika sõna Wirtschaft kahetähenduslikkusel: see tähendab nii majapidamist kui ka majandust. Saksa naistele oli ülesandeks tehtud võrdsustada mugavus impeeriumiga. Ja kuna mugavus on