Must muld. Timothy Snyder

suhtes otsustav ja sakslaste suhtes teises mõttes samuti. Idee, et juutide globaalne võim oli ideoloogiline, kujutas juutide kontrolli territooriumide üle nõrgemana, mitte tugevamana. Kui juudid suudetakse hävitada, ei saa nad enam levitada oma väärideid inimeste solidaarsusest ja peavad oma ülemaailmsest ülemvõimust loobuma. Niisiis seisis juudibolševistlik müüt vastamisi sõdalastega, tõotades viimastele kerget võitu.

      Kui sõda ei edene nii, nagu plaanitud, ning Nõukogude Liitu ei õnnestu hõlpsasti hävitada, siis võib juutide maailmavalitsemise idee jälle retoorika ja poliitika esirinda naasta. Kui juute esimene löök Nõukogude territooriumi pihta ei nõrgesta, peab sõda nende vastu eskaleeruma. Kui Saksamaa peab võitlema ülemaailmse vastasega, siis ei paista olevat ühtegi alternatiivi peale totaalse sõja juutide vastu, sest pikas sõjas võivad juudid anda löögi ükskõik mis ajal ükskõik millisest punktist. Saksamaa tagalas asuvad juudid tuleb hävitada. See Hitleri ideedes peitunud võimalus realiseerus praktikas: juute ei tapetud suurte hulkadena esmalt mitte Berliinis, vaid Saksa võimu äärealadel Nõukogude Ida-Euroopas. Kui sõjaõnn pöördus, liikus massiline tapmine okupeeritud Nõukogude Liidust lääne poole, okupeeritud Poolasse, seejärel mujale Euroopasse.

      Juudibolševistlik müüt justkui õigustas ennetavat lööki teatud väärtuslikul territooriumil oma loomult ülemaailmse vaenlase vastu. See tähendas nii juutide hävitamist kui ka slaavlaste allutamist. Kui see seos õnnestuks teoorias luua ja sakslased paiskuksid ida poole sõtta, siis ei saaks Hitler praktikas läbi kukkuda. Slaavlaste alistamise nurjumine kinnitaks vajadust hävitada juudid.

      Juudibolševistlik idee, mis oli teise maailmasõja põhialus, pärines esimesest maailmasõjast. Hitleri pähe jõudis see pärast sakslaste erilist kogemust Vene impeeriumi kokkuvarisemise ajal esimese maailmasõja idarindel.

      Berliini vaatevinklist peeti esimest maailmasõda läänerindel Prantsusmaa (ja Suurbritannia, hiljem ka Ameerika Ühendriikide) ning idarindel Vene impeeriumi vastu. Saksamaad ümbritsesid mõlemalt poolt vaenlased ja ta pidi kiiresti ühe likvideerima, et teist alistada. Rünnak Prantsusmaa vastu kukkus 1914. aastal läbi ja Saksamaa pidi toime tulema pikaajalise sõjaga kahel rindel. Selles olukorras püüdsid Saksa diplomaadid mittesõjaliste vahenditega Vene impeeriumi sõjast välja lülitada, muu hulgas õhutasid nad Venemaal revolutsiooni. 1917. aasta aprillis, kui esimene revolutsioon oli Venemaal juba toimunud, korraldas Saksamaa bolševike juhi Vladimir Lenini sõidu kinnipitseeritud rongis Zürichist Petrogradi. Leninil õnnestus koos seltsimeestega korraldada novembris teine revolutsioon. Seejärel astus Venemaa Lenini eestvedamisel sõjast välja. Esmapilgul tundus see Saksamaale tohutu võit.

      Enne 1917. aasta revolutsioone oli Vene impeeriumis elanud rohkem juute kui üheski teises maailma riigis, kusjuures Venemaa oli aktiivselt antisemiitlik riik. Juute diskrimineeriti ametlikul tasandil ja nende vastu korraldati üha sagedamini üha jõulisemaid pogromme. Riik neid ei organiseerinud, kuid Vene impeeriumi alamad, kes neid ellu viisid, uskusid, et nad täidavad keisri tahet. Juute emigreerus Vene impeeriumist peaaegu kakssada korda rohkem kui venelasi – osalt sellepärast, et nad tahtsidki lahkuda, osalt sellepärast, et keisririigi võimud nende lahkumist soosisid. Esimese maailmasõja ajal jäeti juudid poliitikast valdavalt kõrvale.

      Juudid elasid Vene impeeriumi läänealadel, mida Vene üksused läbisid sõjas Saksamaa ja Austriaga nii pealetungil kui taganedes. Kui Vene sõdurid marssisid 1914. aasta sügisel Habsburgide monarhia territooriumile, leidsid nad eest juudid, kes pidasid talusid (Vene impeeriumis seadus seda ei lubanud), ja võõrandasid nende vara otsekohe. 1915. aastal süüdistati keisririigi ametlikes ringkirjades juute sabotaažis. Vene keisririigi armee ajas ühe kuuga Varssavi lähedal neljakümnest väikelinnast kodunt välja umbes 100 000 juuti. Kohalikud poolakad võtsid juutide vara endale. Kui sakslased 1915. aastal venelased tagasi itta tõrjusid, pidasid Vene sõdurid süüdlasteks ka juute ja korraldasid sadakond pogrommi. Vene parlamendi parempoolse fraktsiooni esimees (hilisem siseminister) seletas tagasilööke viitega juutide maailmavallutusplaanidele. Samal ajal deporteeris Vene impeerium kodudest pool miljonit juuti, kuna arvati, et nad võivad sissetungijaga koostööd teha. Armee oli nende küüditamiste elluviija ning sõduritel ja ohvitseridel lubati rüüstata oma kaasmaalastest juutide vara. See massiline väljaajamine maalt, mida juudid oma koduks pidasid, kujutas endast üht suurimat juutide elu segipaiskamist kogu selle rahva ajaloos.

      Eurooplaste jaoks tõi küüditamine Venemaal kaasa juudi küsimuse muutumise. Kümned tuhanded juudid põgenesid Vene impeeriumist ja Euroopa linnades tekkis tunne, et ida poolt tulnud juudid on ühtäkki kõikjal. Küüditamine oli määrav tegur paljude tähtsate 20. sajandi juudi revolutsionääride, nii parem- kui vasakpoolsete elukäigus. Väikeste poistena pidid kodunt lahkuma ka Menachem Begin ja Avraham Stern, hilisemad paremradikaalid. Vene impeeriumis pagesid rindelt ära saadetud juudid suurlinnadesse, näiteks Moskvasse, Petrogradi ja Kiievisse, kus neisse suhtuti sageli halvakspanuga kui võimalikesse nuhkidesse, neile ei antud tööd ega peavarju. Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni, kui impeerium astus suure sammu vabariigi moodustamise poole, anti juutidele ametlikult õigus saada riigi kodanikeks. Moskvas tollal elanud umbes 60 000 juudist olid pooled põgenikud. Paljud ühinesid Lenini teise Vene revolutsiooniga sama aasta novembris. Lenin tänas juute nende suure abi eest linnas, mille ta tegi oma pealinnaks.

      1917. aasta novembris olid juudid ühtäkki uue revolutsioonilise riigi täieõiguslikud kodanikud, mitte enam impeeriumi allasurutud usuvähemus. Valdav enamik juute soovis 1918. aastal koju naasta, kuid enamasti leidsid nad oma majadest eest uued asukad. Juutide naabrid ei tahtnud neilt võetud vara tagasi anda ja selle asemel sageli hoopis ründasid neid. Üks režiim oli küll asendunud teisega, ent juute rünnati ikkagi. Esimesed revolutsioonijärgsed pogrommid viis läbi Punaarmee, kuid selle komandöride ideoloogia oli internatsionalistlik ja ohvitserid püüdsid juutidevastast vägivalda enamasti ära hoida.

      Teine pool seesugust vaoshoitust üldjuhul ei ilmutanud. Inimesed, kes Lenini revolutsiooni vastu relvad haarasid, ei moodustanud mingit ühtset liikumist. Kui midagi üldse võis nimetada kontrrevolutsiooni ideoloogiaks, siis oli see antisemitism. Uue režiimi vastased püüdsid elanikkonna poolehoidu võita ja liitsid traditsioonilise usul põhineva antisemitismi valitseva ohutundega, portreteerides bolševikke kui uue aja saatanaid. Lahvatas kodusõda, milles hukkus miljoneid inimesi, ning revolutsioonivastased ajakirjanikud ja propagandistid arendasid selle käigus juudibolševistlikku müüti. Osa ideid võeti „Siioni tarkade protokollidest”. Juutide maailmavalitsemise kontseptsioon näis seletavat revolutsiooni ja sõjalise lüüasaamise topeltkatastroofi. Selle järgi oli universaalsuse idee võit rahvuslikkuse idee üle ühe kindla rahvarühma vandenõu, mille elluviijaid tuleb karistada.

      Saksamaa toetas 1917. aastal revolutsionääre, kuid leidis varsti pärast seda end kontrrevolutsionääride poolelt. Lenini juhitud revolutsioonile järgnenud kaoses õnnestus Saksamaal luua vasallriikide ahel Läänemerest Musta mereni. Kõige tähtsam nendest riikidest oli Ukraina. Saksamaa plaan oli kutsuda 1918. aastal oma väed idast tagasi, et pidada viimane lahing läänerindel, toites sakslasi Ukraina teraviljaga. Ukraina riigiga 1918. aasta veebruaris sõlmitud lepingut nimetasid sakslased „leivarahuks” ja rahvas tervitas seda Saksamaal juubeldustega. Saksa väed tõrjusid Punaarmee kiiresti Ukrainast välja. Kuid luhta läks plaan ekspluateerida seda maad, võitmaks sõda, eriti kuna Ukraina talupojad, rahvakaitsevägi ja parteid avaldasid vastupanu. Sellegipoolest oli suur osa Ukrainast mälestusväärsed kuus kuud 1918. aastal midagi Saksamaa koloonia taolist. Kujutluspilt Ukraina küllusesarvest valdas blokaadi ja nälja ajal kogu Saksa rahva meeli.

      Kui Saksamaa sai läänerindel lüüa ja oli sunnitud 1918. aasta novembris vaherahu sõlmima, pööras Lenini valitsuse sõjakomissar Lev Trotski tähelepanu Saksamaa hüljatud sõltlasriikidele, mis varem olid olnud Vene impeeriumi läänealad. Lätis, Leedus, Valgevenes ja Ukrainas jäid Saksa ohvitserid ja sõdurid võitlema Trotski Punaarmee vastu. Ukraina vajus 1919. aastal komplitseeritud kodusõtta, mille käigus mõrvasid kõikide osapoolte käsitäitjad umbes 100 000 juuti – seda tegid bolševikud, bolševismivastased ehk valged ning ennekõike iseseisva Ukraina riigi sõdurid ja ohvitserid. Kõikide nende mõrvade toimepanijad olid olenemata oma identiteedist ja lojaalsusest õppinud juutide kallal arveid õiendama Vene