Küll hunt hunti tunneb…. Kate Kessler

varvas takerdus verandaukse paku taha ja ta oleks peaaegu põrandale pikali lennanud. Oleks see vast täiuslik lõpp sellele õhtule – isa kusisesse sülle maanduda. Tema õnne arvestades kukuks ta, nägu ees.

      „Issand, on vast raske,” märkis ta. Isa oli neil Gregiga korralikus haardes, aga tema tagumik ähvardas ikka vastu põrandat vajuda.

      „Suurema osa sellest moodustab kõva pea,” vastas Greg.

      „Ja suur vimm kõige vastu.”

      „See ka. Tõsta.”

      Audrey vinnas isa jalad nii kõrgele, kui sai, õlad tulitamas. Nad pooleldi kukutasid, pooleldi asetasid ta väikesele diivanile, mida oli Audrey lapsepõlves kasutatud koeraasemena. Seal oli isal hea peatäit välja magada, samuti asus see piisavalt lähedal alumise korruse vetsule.

      „Kas peaks tal saapad ära võtma?” küsis Greg.

      Audrey raputas pead. „Ah ei. Parem las arvab, et jõudis siia ise. Ta ei viitsiks neid ära võtta.”

      „Parem kelle jaoks?”

      Naise pilk liikus isalt õemehele. Issand, kui väsinud ta oli. „Kõigi jaoks, kellele meeldib teha nägu, et kõik on kombes.”

      Gregi sinistes silmades vilksatas arusaamine. Kas tema peres oli ka mõni joodik? „Kas aitan sul kohvreid vedada?”

      „See oleks tore, aitäh.”

      Ema korjas elutoas mänguasju kokku ja pani neid telerialusesse kasti. Järelikult kuulus ülakorruselt kostev hääl Jessicale, millele lisandus veel üks unine ja peenike hääleke. Miks nad lapsi lihtsalt ööseks siia ei jäta? Kas see poleks parem, kui neid voodist välja kiskuda? Ta ei hakka parem küsima – see annaks õele lihtsalt hea ettekäände talle meenutada, et tal ei ole doktorikraadi lastepsühholoogias. Ja mida tema üldse emadusest teab?

      Õues avas Audrey Gregile pagasiruumi. Siis võttis ta tagaistmelt reisikoti ja käekoti, sellal kui õemees kohvreid välja tõstis.

      „Oli sul meeldiv lend?” küsis mees, kui nad maja poole astusid.

      „Polnud viga.”

      „Ja saade? Kas sellega läheb hästi?”

      „Läheb küll.”

      Mees astus talle korraga teele ette. Audrey pidi järsult seisma jääma, et ta temaga kokku ei põrkaks. „Kuule, ma tean, et mitu aastat on möödas ja me peaaegu ei tunnegi üksteist, aga su õde pärib minult nagunii pärast sinu kohta, ja kui mul pole talle anda rohkem kui kahesõnalisi vastuseid, saab ta väga vihaseks.”

      Tal oli selline teeseldult anuv ilme, et Audrey oli sunnitud naeratama. „Tõesti? Sa ju ometi tead, et tema ärritamine rõõmustab minu sisemist last.”

      „Ma tean, et teie vahel on palju paranemata haavu.”

      Audrey viskas mehele ust avades ilmetu pilgu. „Sellise terase silmaga peaksid sa psühholoogiks hakkama.”

      Greg astus naise ees üle läve. „Aga doktorikraadi omandamine võtab nii palju aega. Muide – kena sinust seda mulle ette heita.”

      Audrey põsed lõid õhetama. Jessica oli käinud kohalikus ametikoolis ja töötas arstipraksises. Ta oli tahtnud meditsiini õppida, aga selle eesmärgi saavutamiseks ei olnud tal häid hindeid ega raha. See oli tõenäoliselt teine suurim põhjus, miks ta Audreyt sedasi põlgas.

      „Ma tean, et see oli alatu,” tunnistas ta, kui ukse sulges ja lukku keeras ning nad mõlemad verandale astusid. „Aga see, et tema elu ei kujunenud selliseks, nagu ta plaanis, ei ole kübetki rohkem minu süü, nagu minu enda loendamatud käkid pole tema süü.”

      „Sina ja su teaduslik udujutt.” Ta irvitas üle õla. „Tahad, viin need üles?”

      „Viin ise, aitäh. Pane nad lihtsalt jalust ära.” Mees tegigi seda ning Audrey sättis oma kotid kohvrite peale.

      Kui ta end uuesti sirgu ajas, leidis ta ema ja õe enda ees seismast. Ema süles oli imik, Jessica aga tassis magavat ühe sokiga viieaastast. Tema abikaasa võttis väikese tüdruku naise käte vahelt endale sülle.

      See oli Audrey esmakohtumine oma õelastega. See oli valusam, kui ta oleks eales arvata osanud. Ta seisis tummalt paigal ja vahtis, kuidas viieaastane – kelle nimi oli Isabelle – pea isa õlale kukutas. Pikad tihedad ripsmed lõid lahku ja ühe hingematva hetke vältel tabas Audrey end iseendale otsa vaatamas.

      „Heterokroomia,” pomises ta. „See on temal ka.”

      Jessica heitis talle järsu pilgu. „See ei tähenda, et ta on sinu moodi.”

      See oleks pidanud arvatavasti hullemini salvama, kui tegelikult salvas. „Noh, vist ikka tähendab. Vähemalt natuke.” Ta õde nägi välja, nagu võiks iga hetk plahvatada.

      „Tüdrukud,” noomis ema kannataja ohkega ja ulatas beebi Jessicale. „Palun. Mitte täna.”

      Kumbki ei vaielnud vastu.

      „Kes sina oled?” küsis Isabelle, uurides tädi tuttavaliku intensiivsusega. Siiani polnud see laps teinud midagi Jessica teooria toetamiseks. Tal olid Audrey silmad, tema otsekohesus ja valvelolek.

      Palun ära lase tal minu moodi olla. Sellega õde nöökida oli üks asi, reaalsus aga teine.

      „See on su tädi Audrey,” selgitas Greg. „Kas sa ütleksid tere?”

      Veel üks haigutus. „Tere! Sa oled ilus.”

      Audrey naeratas. Raske oli mitte naeratada. „Aitäh, sina ka.”

      „Olgu,” sekkus Jessica. „Me peame minema.”

      Nii et tal ei lubata kodusoleku ajal oma õetütreid tundma õppida. Arvatavasti ongi nii parem. Parem mitte kiinduda. Taevas teab, millal nad jälle kohtuvad, ja lõpuks räägib ema neile, kui kohutav nende tädi Audrey on, ja siis ei taha nad temaga nagunii mingit pistmist teha. On vähem valus, kui ta neid tundma ei õpi.

      Jessica heitis lillelise mähkmeid, toidusegu ja sipupükse täis koti üle õla, samal ajal last teise kaenla all hoides. Ta suudles ema põsele ja kõndis Audreyst mööda tema poole isegi vaatamata. Hea, et tal laps puusal rippus, sest muidu oleks Audrey andnud järele kiusatusele talle jalg taha panna.

      Korraga jäi Jessica seisma. „Mis see on?” nõudis ta, võttes Audrey kotist foto ja pöörates seda, et nii Audrey kui ka ema seda näeksid. See oli foto sellest, mida David Solomon oli teinud ühe oma poiss-sõbra ründajaga. See oli kohtumeditsiiniline ja ilustamata ja julma välguga üle valgustatud.

      Audrey napsas selle tal käest. „See on tööasi.”

      Jessica põrnitses teda altkulmu. „Nii sinu moodi jätta see sinna vedelema, kus laps seda näha võib.”

      Ta ei neela seda sööta alla. Oot. Neelab küll. „Su laps poleks seda märganudki, kui sa poleks oma nuuskijakätt mu kotti toppinud ja seda välja tõmmanud. Sellel võiks ka kassipojad ja ükssarvikud olla, aga sulle see ikka ei sobiks.”

      Õe silmad läksid kissi. Audrey parem käsi tõmbus rusikasse. Anna ainult põhjus.

      Greg ja tema ema vahetasid paanilise pilgu. „Tule nüüd, musi,” ütles Greg õrnal häälel. „Viime tüdrukud koju.”

      „Milline inimene teeb sellist asja?” küsis Jessica, nõksatades lõuaga Audrey käes oleva pildi poole. Imik keeras ta õlal end ja hõõrus tillukesi rusikaid oma krimpsus näo vastu.

      Issand, kui ahvatlev sööt. Muidugi läks ta õnge. „Noor mees, keda ühiskond alt vedas.”

      Kui nende pilgud kohtusid, oli tunda peaaegu füüsilist kokkupõrget. Jessica muigas. „Nii öeldakse siis, kui üritatakse koletist kaitsta.”

      Audrey kortsutas kulmu. „Kes üritab? „CSI: Nebraska” või mõni muu sari, mida sa vahid?” Inimese kohta, kes väitis end vägivalda jälestavat, vaatas Jessica üsnagi palju krimisarju. Audrey teadis seda õe Facebooki lehe järgi, kus ta vahel purjuspäi nuhkimas käis, ja Jess postitas sageli viiteid