Küll hunt hunti tunneb…. Kate Kessler

ei saanud sõnadest hästi aru – ta oli selle küsimuse peale mõttesse vajunud.

      Ei, tema lähedase nimel ei tapaks.

      Enam mitte.

      LA-st Bangorisse oli kaheksa ja poole tunnine lend vahepeatusega Philadelphias. Bangori Rahvusvahelisest Lennujaamast kulus Audreyl Maine’i osariigi kagukaldal asuvasse kodulinna Edgeporti jõudmiseks veel kaks tundi. Tal oli viisteist minutit sõita jäänud ja ta kihutas hüljatud ja pimedal 1A-maanteel nii kiiresti, kui julges, kui tema telefon korraga helisema hakkas.

      See oli ta ema.

      Audrey kohendas enne vastamist kõrvaklappi. Ta eelistas mõlemat kätt roolil hoida, juhuks kui mõni loom otsustab ta renditud Mini Cooperi ette hüpata. Nii kaugel pärapõrgus oli kottpime – tänavavalgustus pistis öhe vaid nõelatorkeid, mis tegi looma märkamise enne sellega silmitsi seismist peaaegu võimatuks. Põdraga kohtumist see väike auto üle ei elaks, Audreyst rääkimata.

      „Tere, ema! Jõuan keskööks kohale.”

      „Sa pead isa peale võtma.”

      Audrey kõhtu prantsatas midagi rasket ja mööda ta kurku levis hapu maik, mis kattis ta keele. Kas see päev saaks talle veel suurema kõrvakiilu anda? Esmalt telesaade, seejärel oli ta sattunud lennukis istuma kuti kõrvale, kes terve lennu lobises või norskas – viies Audrey piirini, kus ta oli valmis endal kõrvakiled puruks torkama –, ja nüüd see. Kirss tordi peal. „Persse, sa teed nalja!”

      „Audrey!”

      Ta hingas teravalt sisse ja hoidis hetke hinge kinni. Lase sel minna. „Vabandust.”

      „Ma ei saa ise minna, ma hoian lapsi.” See oli ettekääne, nagu mõlemad teadsid, kuigi Audrey ei julgeks seda emale välja öelda. Nii kaua kui Audrey oli olnud teadlik oma isa armuafäärist alkoholiga, polnud ta kuulnud ega näinud, et Anne Harte oleks kordagi majast välja läinud, et ise oma abikaasa koju vedada.

      „Kus Jessica on?”

      „Nad on Gregiga ära ja jõuavad alles homme tagasi.” Järgnes vaikus, kui Audrey pahameelest kees ja ema ootas – näol arvatavasti kannatlik, kuigi kannatav ilme. Issand, ta pole veel kojugi jõudnud ja ometi keerleb juba kõik isa ümber. Ta põrnitses läbi tuuleklaasi ainiti teed. Nüüd kuluks küll ära too kokkupõrge põdraga.

      „Palun, kullake?”

      Ta ema teadis täpselt, mida öelda ja kuidas seda öelda. Ning nad mõlemad teadsid, et kuigi Audrey jätaks isa parema meelega sinna, kus iganes mees parasjagu ka oli, ei andestaks ta endale iialgi, kui isa otsustaks istuda rooli ja kellegi alla ajaks. Tal oleks kama kaks, kui isa ennast mättasse sõidaks. Oleks jah. Aga emale ei suutnud ta ära öelda.

      Audrey ohkas, sest temalgi oli kogemusi kellegi teise pärast kannatamisega. „Kus ta on?”

      „Gracie baaris.”

      Kui ta alles laps oli, tegutsesid seal bistroo ja piljardisaal, kuid tema vend David oli rääkinud, et mõni aasta tagasi muudeti see koht kõrtsiks. Nende isa hoidis seda arvatavasti ainuisikuliselt töös.

      „Võtan ta peale, aga kui ta mu rendiautosse ropsib, siis sina koristad.”

      „Muidugi, kullake.” Tõlge: „Unista edasi.”

      Audrey sajatas, kui kõne lõpetas ja klapid kõrvast juhtmeidpidi välja kiskus. Ta ema teadis, et selline pask on osalt põhjus, miks tütar kunagi kodus ei käi, aga see ei paistnud teda huvitavat. Pärast kõiki neid aastaid seadis Anne Harte endiselt oma purjus abikaasa esikohale. Mis vahet seal enam on, kui rahvas näeb teda pildituna kusagil vedelemas või kellegagi kaklemas? Kõik teadsid niigi, kellega tegu. Ta ema oli ainus, kes tegi näo, nagu oleks see kõik endiselt üks suur saladus, ning keegi ei takistanud teda. Klassikaline juhtum.

      Asja mõistusega võttes sai ta väga hästi aru oma vanemate abielu psühholoogilistest põhjustest. Teda aga vihastas tema enda suutmatus midagi muuta. Edgeport oli justkui videvikutsoonis asetsev ajakapsel – seal ei toimunud kunagi mingeid muutusi, isegi kui väliselt võis selline mulje jääda. Kui ta selle linna nähtamatu piiri ületab, kas ta muutub siis taas tolleks vihaseks nooreks naiseks, kes ei suutnud siit minema pääsemist ära oodata?

      „Juba muutusingi,” pomises ta ja ohkas. Anne Harte oli elu jooksul oma tütrele ja abikaasale lugematuid vabandusi toonud.

      Kuigi viimasest kodus käimisest oli möödas juba seitse aastat, sõitis Audrey sellel peaaegu hüljatud maanteel autopiloodil. Kui ta silmad suleks, võiks ta autot mälu järgi kursil hoida. Iga kühm ja kurv oli kusagil kustutamatult tallel, kitsad lapitud tänavad – aastakümnetepikkustest külmakahjustustest armistunud – ja luitunud kollased piirjooned nagu iseenda näojooned mällu sööbinud. Selle maantee äärsed väikelinnad sulasid servadest kokku, üht teisest eraldamas vaid ohtlikult vildakad linnasildid. Pikkadele metsalõikudele järgnes paar eramut ja siis leidus maju juba kimbuti, kuigi ka lähimad naabrid suutsid üksteise vahele ära mahutada vähemalt kaks-kolm roostetanud romu või mõne laguneva küüni. Vähestes akendes põles tuli, ehkki oli reede õhtu ja autod seisid ukse ees.

      Linna vanuse võib ära arvata selle järgi, kui lähedal asuvad selle vanimad hooned peateele, ning Ryme’is – Edgeportist läände jäävas linnas – eraldas osa maju tänavast ainult kitsas kruusariba ja mõnes kohas ka madal kraav. Edgeport oli samasugune. Vaid peatänav oli sillutatud, kuigi sellelt hargnes mitu metsa vahele või kaugemale lahe äärde viivat pindamata teed. Ta emapoolne vanaema oli üles kasvanud Ridge Roadi ääres. Nüüdseks polnud seal enam suurt midagi alles – paar jahimaja, mustikad ja vana surnuaed, mis nägi välja nagu mõne Stephen Kingi ekraniseeringu võttepaik. Kui ilmus Kingi romaan „Lemmikloomasurnuaid”, levis igasugu kuulujutte, nagu olekski ta Ridge’i kalmistut inspiratsioonina kasutanud, kuigi Audrey oli üsna kindel, et King polnud elu sees sellesse poriloigulinna jalgagi tõstnud.

      Ta keeras ülejäänud sõidu ajaks raadio valjemaks ja sundis end tuju parandamiseks võimsate kaheksakümnendate ballaadidega kaasa laulma. Isaga kemplemine polnud kunagi kerge ja viimati kohtusid nad aastaid tagasi, naise eelmise koduskäigu ajal. Jumal teab, kuidas nende kohtumine seekord välja kukub. Isa võib vaenulikuks muutuda.

      Või tema ise. Kui aga mõlemad, on lõbu laialt.

      Gracie kõrts asus peaaegu täpselt linna läbiva peatee keskpunktis. Kunagi oli see paras koletis – vana osmik veidrate juurdeehitustega, mille loojatel puudus ilmselgelt igasugune ilumeel. Kuid uus omanik oli lasknud vanadaami pisut putitada ja nüüd oli sel Audrey arvates ehtsa teeäärse kõrtsi välimus. Ümarpalkidest verandal seisis pool tosinat suitsetajat, klaasid käes. Fassaadil vilkusid laisalt neoonvärvides alkoholireklaamid.

      Tal tuli parkida maja taha, sest kruusane parkla oli juba täis. Sellist rahvamassi polnud ta Edgeportis näinud alates Gracie Trippi matustest. Nii kaua kui Audrey mäletas, oli see äri – nagu muudki linna ettevõtted – kuulunud Graciele ja ta abikaasale Mathiasele. Gracie oli kange naine, selline, kes võib sulle vajadusel tungrauaga virutada, aga järgmisel hetkel nõelub ise su haavad kinni ja teeb sulle võileiba. Aeg-ajalt tegid nad Mathiasega tegemist ka üsna kahtlaste kujudega ja lollid paistsid nende seast alati välja, sest lollid pidasid peremeheks Mathiast.

      Veelgi lollimad arvasid, et Mathias on see, keda tuleb karta.

      Audrey polnud Graciet peljanud, küll aga austanud. Isegi armastanud. Ilma selle naiseta oleks Audrey elu võinud võtta hoopis teise suuna.

      Ta avas autoukse ja astus välja suveöösse, end ookeani lähedusest jahutatud õhu embuses väristades. Juuni lõpp oli Maine’is tublisti jahedam kui Los Angeleses. Tegelikult oli see värskendav. Ta seisatas korraks kruusateel, kuhu kostis avatud tagauksest voogav muusika, kallutas pea kuklasse ja hingas sügavalt sisse.

      Õlu. Frittimismasina rasv. Soolane vesi. Issand, kuidas ta seda lõhna oli igatsenud. Nii puhta õhu maik, et see ajas iga hingetõmbega ta pea pööritama.

      Miski vabanes temas, nagu mõni vana ukseriiv, mis lõpuks paigast nihkub. Kõik kohutav, mis oli ta elus juhtunud, oli juhtunud Edgeportis, ometi oli see ta kodu. Nähtamatu ankur, ajahambast puretud ja hooletusest roostes,