Küll hunt hunti tunneb…. Kate Kessler

ma juba koletise ära tunnen, kui teda kohtan,” tulistas Jess vastu. Kui ta sõnum saanuks veel selgem olla, oleks see klaaspaneel, mis Audreyle pähe kukub.

      Tuppa laskus hauavaikus, nagu oleks kogu elu sellest välja imetud. Audrey ema ja Greg olid täiesti liikumatud – paigale tardunud, eemale tõmbunud kujud, kes ootasid vältimatut kärgatust.

      Aga Isabelle’i pärani silmad ja hirmunud nägu muutsid kõike. Audrey teadis seda ilmet – tal oli samas vanuses palju kordi sama ilme, kui ta oma isa käitumist ei mõistnud või kui isa teda hirmutas.

      Audrey pööras Jessica poole, vaatas neisse vihkamist täis silmadesse. Seda ei anna enam muuta. Tema õde arvas, et tal on täielik õigus teda vihata ja pole Audrey asi vastupidist väita. „Kui sa mind oma mõõdupuuks võtad, Jess, ei tea sa koletistest küll midagi. Mitte midagi.” Siis ütles ta emale: „Viin oma kohvrid üles. Greg, tore oli näha. Head ööd, preili Izzy!” Ta naeratas tüdrukule ja sai vastu kõhkleva naeratuse ja lehvituse.

      Ta viis suurema kohvri ja reisikoti teise korruse tuppa, mis oli kuulunud talle nii kaua, kui ta mäletas. Jessica tuba oli muudetud õmblemistoaks, aga Audrey tuba oli täpselt samasugune nagu enne ülikooli minemist. See oli musta-kahvatulillakirju – suure sinika moodi tuba, mida oli sama valus vaadata kui seal viibida. Nii palju mälestusi. Nii palju kahetsusi.

      Ta ema oli lapiteki ja padjapüürid ise õmmelnud, nagu ka akende ees rippuvad kardinad, andes järele noorema tütre kohutavale maitsele sisekujunduses. See oli olnud katse kõik korda teha. Audrey korda teha.

      See polnud toiminud.

      Õe vihaga suutis ta toime tulla. Ta suutis elada ilma oma õetütreid tundmata. Ta võis elada siia tagasi tulemata, aga ta ei suutnud elada teadmisega, et ema peab end mingil moel vastutavaks selle eest, et kolmeteistaastasena oli Audrey, kes polnud kohalikule politseile võõras, aidanud mõrvata pedofiili – tõelist koletist.

      Ta asetas reisikoti kirjutuslauale ja veeretas kohvri kapi juurde. Ta tahtis unerohtu võtta, voodisse ronida ja selle päeva selja taha jätta. Ta oli rampväsinud, kuigi Los Angelese aja järgi oli kell alles paar minutit üksteist läbi. Sellel ajal ta tavaliselt luges, vaatas telekat või oli tuttavatega väljas. Sellisel roidumusel polnud kellaajaga mingit pistmist ning vastupidise teesklemine oleks vaid tühi enesepettus.

      Vähemalt oli tema doktorikraadist nii palju abi, et ta oskas end analüüsida.

      Olles sättinud valmis riided sünnipäevapeoks – miks oli ta nõustunud kinkima emale peaaegu nädalapikkuse külaskäigu? –, pesi Audrey nägu, hõõrus ihupiima nahale, pesi hambad ja vahetas riided maika ja puuvillaste lühikeste pükste vastu. Ta tõmbas just ebavajalikku päevatekki voodilt ära, kui ema uksele koputas.

      „Kas ma võin sisse tulla?”

      Audrey ajas end sirgu. „Ikka.”

      Ta jälgis lähenevat ema. Millal oli ta nii pisikeseks jäänud? Ta polnud kunagi olnud kogukas naine, aga ta oli alla võtnud. Sedasi nägi ta vanem välja. Või vahest nägi ta välja just nii vana, kui ta oli, ning vaid Audrey mälestused kinnitasid muud, pealegi ei näe keegi kuuekümnendates välja nagu neljakümnendates – mitte ilma kirurgi abita.

      Ema oli endiselt nägus. Noorena tunti teda siinse kandi kauneima neiuna, kuigi Rusty Harte’iga koos elatud aastad olid oma lõivu nõudnud. Aga kui ta naeratas – armsalt ja avalalt –, naeratas kogu maailm temaga koos, Audrey sealhulgas.

      „Vaata end,” ütles ema. „Näen sind siin toas ja pean sind endiselt seitsmeteistkümneseks, aga sa oled täiskasvanud naine. Kaunis edukas naine.”

      Audrey silmad kipitasid. Kui ta nutma hakkaks, oleks see kirss selle päeva kõrbenud lehmakoogil. „Aitäh, ema. Vabandust tolle asja pärast Jessiga.”

      Ema rehmas õblukese käega. „Jessica pole rahul, kui ta ei saa millegi peale vihastada. Aitäh, et isa ära tõid. Kas tal oli hea meel sind näha?”

      „Ta oli pilditu, kui sinna jõudsin.” Kohutav oli emale seda öelda.

      Anne’i huuled tõmbusid pingule ja ta noogutas – vaid korra. „Kas sa mõnd vana sõpra ka kohtasid?”

      Sellel küsimusele oli veel hullem vastata. Ta võiks valetada, aga homme patravad sellest kõik. Siin peksti alati millegi üle keelt. Siin linnas ei saa nina ka nokkida, ilma et kellelgi selle kohta midagi öelda ei oleks.

      „Jake’i. Ja Maggiet.” Isegi tema nime mainimine oli õppetund raevu taltsutamises. Sellist viha polnud ta pikka aega tundnud.

      Ema selga sirgu hoidev nähtamatu niit katkes. Ta õlad vajusid längu. „Oi, Auddie. Ma… ma ei teadnud. Tunnen kaasa.”

      Audrey kehitas õlgu. „Maggie haaras minust kinni ja ma tõukasin teda. Räägin seda ainult seepärast, et homme kuuled sellest nagunii.”

      „Kõik, kes selle kohta midagi mainivad, saadetakse minema. See on minu paganama sünnipäev ja ma ei luba kellelgi oma tütrekest taga rääkida.”

      Põrgut küll! „Pole midagi, ema.” Audrey tõmbas ninaga. „Kas sul on isaga abi vaja? Sest ma olen täiesti läbi. Meil oli täna võte ja siis veel lend ja Maggie ja Jess… Tahaksin lihtsalt magama minna.”

      Ema tuli lähemale ja sirutas käed laiali. Audrey pani vaimu valmis, kui noodsamad käed ta embusesse tõmbasid – täpselt sama tugevad ja lohutavad, kui ta mäletas. Ta sulges silmad ja hoidis hinge kinni. Ta polnud ema näinud eelmisest sügisest saadik, kui nad koos New Yorgis pika nädalavahetuse veetsid. Küllap oskaks ta lagedale tuua tosinaid teooriaid, tsiteerida uurimusi ja esitada hüpoteese emaliku kiindumuse mõjudest, aga see kõik oleks puhas jama. Ema käed tema ümber tekitasid ühtviisi imelise ja kohutava tunde ning sellel polnud vähimatki pistmist emaga, vaid ainult tema endaga.

      Ta ei suutnud end tagasi hoida: ta kallistas ema vastu. Ta kallistab alati vastu ja loodab, et ei tee seda nii kõvasti, et see ema roided murraks. Hetke vältel lubas ta tunnetel tulla, aga ainult hetkeks. Siis lasi ta lahti ja astus sammu tagasi.

      „Head ööd!” sõnas ta.

      Anne naeratas – võimalik, et kurvalt, aga võib-olla lihtsalt väsinult. „Head ööd! Hommikul saab pannkooke.”

      Audrey huuled väändusid võltsiks naeratuseks. „Kõlab hästi.”

      Uksel vaatas ema tagasi tema poole ja saatis talle õhumusi. Siis oli ta läinud ja uks klõpsatas ta selja taga kinni.

      Audrey vajus voodile ja haaras madratsi servast, nii et nukid valged.

      Ta poleks pidanud koju tulema.

      Ta ärkas pannkookide ja kohvi lõhna peale. Hetkeks oli maailm hea ja täpselt selline, kuis peab.

      Aga siis vaatas ta üles, nägi musta lage ja kahvatulillasid seinu ja talle meenus, kus ta viibib.

      „Kurat!” kraaksatas Audrey end istuli ajades. Ta tõmbas sõrmedega läbi sassis juuste. Ta oleks pidanud need enne magamaminekut hobusesabasse siduma.

      Ta ohkas ja heitis teki eemale. Kohe, kui ta voodist välja sai, pööras ta ringi ja tegi voodi nii korralikult ära, et keegi ei võinud arvatagi, et siin oli magatud. Selle konkreetse harjumuse oli ta saanud kaasa Stillwaterist – asutusest, mis oli kolm aastat olnud tema kodu. See oli üks vähestest harjumustest, mis oli talle tõeliselt külge jäänud. See ja oskus lüüa teist ilma sinikaid jätmata.

      Pärast jooksuriiete selgapanemist – kui ta kavatseb samal päeval süüa nii pannkooke kui ka sünnipäevatorti, peab ta selle nimel vaeva nägema – läks ta vannituppa, katsus juukseid siluda ja keeras need kuklale krunniks. Enne alumisele korrusele lippamist tõmbas ta jooksutossud jalga.

      Kui ta kööki jõudis, rabasid Audreyt kaks asja: ta isa istus hommikumantlis laua taga, süles hiiglaslik oranž kass, ning köök ei olnud üldse selline, nagu ta mäletas. Seinad olid võõbatud rammusa koore karva, köögikapid olid tumedad ja kõik köögitarvikud roostevabast terasest. Isegi puidust tööpinnaga köögisaar oli olemas. Ka laud ja toolid näisid uued – vähemalt tema jaoks. Mis muutusi siin veel on