Küll hunt hunti tunneb…. Kate Kessler

ütles ta, kui pannkoogi enda ees pannil ringi pööras. „Võta kohvi. Hommikusöök saab kohe valmis.”

      Audrey läks köögileti juurde ja haaras sealt suurima tassi, mille leidis (selle, mille ta oli emale kakskümmend aastat tagasi keraamikatunnis meisterdanud), ning täitis selle kohvi, koore ja ebatervisliku suhkrukogusega. Kui kohv oli just nii hele ja magus, nagu talle meeldis, tõstis ta tassi suu juurde ja võttis lonksu. Taevalik.

      Ta pööras laua poole ja tardus. Isa oli pea ajakirja tagant välja pistnud ja jõllitas teda.

      Ta polnud inetu mees, see tema vanamees. Niipea ta end just People’i „Maailma seksikaima mehe” rubriiki ei murra, aga inetu ta polnud. Kuid ta oli kasimata ja kulunud. Tema kunagised punakad juuksed ja habe olid nüüd suuresti hallid ning kortsud olid ta silmade ümber ja laubal sügavamaks muutunud. Aga tema pilk – üks silm pruun ja teine sinine – tekitas Audreys tunde, nagu näeks isa tema sees asju, mida ta kellelegi kunagi ei näita, olgugi et isa silmad olid verd täis valgunud ja väsinud. Ta teadis, et see oli rumal mõte, ja mitte vaid seetõttu, et inimesed ei näe tegelikult teineteise sisse. Aga temal olid needsamad silmad ja kuskilt pidi ta oma inimeste mõistmise kihu ju saanud olema.

      „Tere, isa!” ütles ta lõpuks. Üldse polnud ebamugav. Arvatavasti olid mehel tütre jalajäljed seljal.

      „Tere ka sulle, plika! Aitäh, et mind eile koju vedasid.”