Küll hunt hunti tunneb…. Kate Kessler

suvi ja sel sügisel pidi Jake kooli minema. Audrey vaatas, kuidas ta teiste lastega mängib, ja limpsis jäätist, sellal kui tüdruku vanemad sõpradega juttu ajasid. Jake’i vend Lincoln – peaaegu seitsmene ja küllalt vana, et targem olla – lõi tüdrukul jäätise käest, nii et see plärtsatas parkimisplatsi kuumale kruusale laiali. Audrey ei nutnud. Ta virutas Lincolnile nii kõvasti, kui jaksas otse munadesse. Poiss kukkus jäätiseloiku. Alles siis muutus Audrey maiustuse kaotamise pärast kurvaks. Jake läks tuppa ja küsis vanaemalt uut tuutut. Vanaema andis talle ka ühe ja nad istusid Audreyga piknikulaua ääres ning sõid vaikides. Lincoln piidles neid, kuid püsis ohutus kauguses.

      Kui ema Jake’i ja ta õe-venna aasta hiljem minema viis, oli Audrey ainus inimene, keda ta igatsema jäi. Ja kui ema ta vanaema juurde tagasi tõi ja mühatas „Nüüd on ta sinu kaela peal”, oli Audrey esimene sõber, kes teda tervitama tuli.

      Issand, ka tema esimene vahistamine oli koos Audreyga. Kakskümmend aastat tagasi. Vahetult enne seda, kui ta hakkas Audreyst mõtlema kui tüdrukust.

      Tema ees peatus punane Mini Cooper. Audrey ronis rooli tagant välja ja tuli ümber auto reisijapoolset ust avama.

      „Kas see on papp?” küsis Jake istet jõllitades. Naine kehitas õlgu. „Ma leidsin selle hoovist. Midagi on vaja, juhuks kui ta end täis kuseb.” Ta ütles seda absoluutselt igasuguse emotsioonita, pelga enesestmõistetavusega. „See on rendiauto.”

      „Mõistlik,” vastas Jake.

      Audrey norsatas. „Mõistlik oleks olnud lennukist maha jääda.” Ja kummardades, et isa taas üles vinnata, lisas ta: „Sa oled siin nüüd ülemus?”

      „Jah.” Ta tuli teiselt poolt appi Rustyt tõstma. „Lincoln on abiks.” Miks ta vaevus naisele seda rääkima? Arvatavasti oli tollel kama kaks, kas ta vennal on töö või mitte.

      Neil õnnestus isa autosse rummikasti papijäänustele tõsta. „See on nagu laibavedu,” naljatas Jake.

      Audrey ei naernud. Aga enne eemaleastumist vaatas ta teisele otse silma sisse. „Tõesti? Mitut laipa sa siis vedanud oled?” See ei tekitanud nende vahel üldse kohmetust.

      Jake sulges ukse ja logistas siis ukselinki, veendumaks, et uks ikka kinni on. „Tahad, et sulle järele sõidaksin? Aitaksin ta majja vedada?”

      „Ei. Emale see ei meeldiks.” Ta ohkas. „Aga aitäh.”

      Jake noogutas. „Minu ema oli samasugune. Ma ei saanud sellest kunagi aru. Ega see tema süü polnud, et isa täis oli.” See oli ka ainus asi, milles ema süüdi polnud.

      Audrey noogutas. „Noh, aitäh veel kord.” Ta kõhkles ja tõstis siis pilgu. Jake neelatas. Tardus, kui nende pilgud kohtusid. Need pagana silmad. „Head ööd, Jake!”

      Ta avas suu…

      Kõrtsiuks lendas valla. „Dree! Mis sul hakkas?”

      Maggie. Mõistagi. See naine oligi selle kuradi kosmilise nalja ehk tema ja Audrey vahelise suhte puänt. Jake astus sammu tagasi, et draama lahtirullumist pealt vaadata. See polnud temast just kuigi härrasmehelik, aga enam ta nende vahele ei trügi – see oleks tülinorimine.

      Ümar blond kümnesentimeetristel kontsadel tuterdav Maggie oli kõike, mida Audrey ei olnud. Tema tuli sealt, kus iganes ta siis kinni istus, tagasi lärmaka ja hulljulgena, samas kui Audrey oli muutunud vaikseks ja keskendunuks. Siis oli ta pidutsemise pikaks ajaks lõpetanud ja läinud mehele linna aule ja uhkusele Gideon McGannile. See oli esimene kord üle pika aja, kui Jake Maggiet jälle joogisena nägi. Laiali hõõrutud huulevärviga nägi ta veidi välja nagu Courtney Love.

      „Sa tegelt ka ei kavatse minuga rääkida?” nõudis Maggie trepist alla vaarudes. „Pärast kõike, mis me läbi elasime?”

      Paar inimest oli Maggiele järgnenud ning Jake oli üsna kindel, et naine oli kuulutanud kõigile oma kavatsust vana sõbraga enne kojuminekut sotte klaarida. Ta oli endiselt draamakuninganna.

      Audrey kortsutas kulmu. „Ma ei tulnud siia juttu puhuma, Maggie. Tulin isale järele. Võime sinuga teine kord rääkida. Kui sa kaine oled.”

      Maggie silmad läksid pärani, aga pilk ei püsinud endiselt fookuses ja see andis talle jubeda nukuliku ilme. „Sina ära tule minuga vagatsema, Audrey Harte. Ma tunnen sind.” Ta torkis kondise sõrmega Audrey suunas. „Ma tean sinu kohta asju, mida keegi teine siin linnas ei tea. Ma võin su hävitada.”

      Audrey naeris. Jake võpatas ta hääle peale. „Ole lahke ja proovi,” esitas naine väljakutse. „Aga see aeg on vist möödas, mis?”

      Õhk nende kahe naise vahel vaat et praksus pingest. Jake vahtis neid koos ülejäänud pealtvaatajatega. Keegi teine ei lausunud sõnagi. Selline see Edgeport oligi – persetäis pealepassijaid nagu end telefoniliinil ritta sättinud linnuparv. Passivad ja kraaksuvad. Kuni sa ei lase endale pähe sittuda, on kõik korras.

      Maggie vaarus lähemale, kontsad kruusal vääratamas. Jake kujutas ette, kuidas ta pahkluu murrab, ja peaaegu naeratas. Maggie jäi otse Audrey nina all seisma. Ka kontsadel oli ta oma vanast sõbrast paar sentimeetrit lühem. Ta huul värises. „Tule sisse ja tee minuga üks jook. Ainult üks.”

      Audrey raputas pead. „Kahjuks ei saa.”

      Maggie libistas sõrmi mööda Audrey paljast käsivart üles. See oli kummaliselt flirtiv liigutus. „Saad küll. Su isaga ei juhtu midagi. Kõik on jälle nagu vanasti.”

      „Ei. Ei ole.”

      Blondiin trügis lähemale. Huvitav, mitmel kutil siin praegu kõvaks läks? mõtles Jake. Oli aeg, kus ta oleks oma vasaku munandi loovutanud, et Audrey ja Maggiega vallatleda. Nüüd aga tekitas see pilt talle ebamugavust. Asi polnud seksikuses, vaid üleolekus.

      Ja Maggiel tuli aru saada, et tema pole enam alfaemane.

      „Ma igatsesin sind,” kudrutas Maggie. „Igatsesin oma tüdrukut. Tule joo minuga. Või ma kaeban Jake’ile ära, kui palju sa tol ööl nutsid, kui ma temaga keppisin.”

      Jake võpatas. Neliteist aastat oli mööda läinud, aga see oli endiselt üks ta viiest peamisest kahetsusest. Pigem isegi kahest.

      Audrey heitis mehele pilgu ja pööras siis silmad taas Maggiele, nägu kivine, tundetu. „Üsna mõttetu teema, Mags.” Ta hääl oli kõhedust tekitavalt rahulik. „Kindlasti oled tollest ööst pajatanud juba kõigile, kes vähegi kuulama nõustusid. Muidugi alles siis, kui jälle rääkida suutsid.”

      Maggie nõjatus lähemale ja sosistas midagi Audreyle kõrva. Jake ei kuulnud ta sõnu, kuid neist piisas, et Audrey teist naist tõukaks – kõvasti. Maggie koperdas tahapoole, käed tuuleveskitena vehkimas, ja prantsatas trepile, jalad laiali. Õnneks kandis ta lühikesi pükse, muidu oleks nad tubli vaatepildi saanud, kuigi Jake nägi niigi rohkem, kui vaja. Keegi ei läinud naist aitama. Keegi ei öelnud sõnagi. Keegi ei söandanud.

      Maggie irvitas Audreyle vastu. „Tubli tüdruk!” kõkutas ta. „Ma teadsin, et sa oled seal kusagil olemas. Oled nüüd napsiks valmis?”

      Hetkeks arvas Jake, et Audrey haarab naisel kõrist. Selle asemel läks too jalgu trampides teisele poole Mini Cooperit, sikutas juhipoolse ukse lahti ja ronis autosse. Killustikku lendas, kui ta minema sõitis ja üks tera tabas Jake’i õlga. See torkas.

      „Issand jumal!”

      Jake pööras end hääle suunas. Maggie abikaasa Gideon oli naisele järele tulnud. Oli ka aeg. Jake oli talle juba kakskümmend minutit tagasi helistanud. Mehel oli kaasas tütar Bailey ja tolle kutt Isaac. Bailey oli isast tumedamate juuste ja suurte silmadega väike iludus. Tegelikult meenutas ta seal seistes – nägu kasuema vahtides jälestusest pingul – noort Audreyt.

      „Maggie, mis kurat sul viga on?” nõudis Gideon, kui kummardus oma naist trepilt püsti tõmbama. Ta sikutas naise üles kerkinud pluusi allapoole, uuesti tema paljast kõhtu katma, ja heitis Jake’ile pooleldi vabandava, pooleldi süüdistava pilgu. „Anna andeks, Jake.”

      Jake kehitas õlgu. „Pole põhjust, vennas. Ei tahtnud lihtsalt, et ta prooviks